Kui kuus esimest kandidaatriiki alustasid 1998. aastal Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi, siis peeti esialgseid plaane tehes audiovisuaalpoliitika peatükki üheks kergemaks. Kõik nn. Luksemburgi grupi kandidaatmaad (Poola, Ungari, Tšehhi, Sloveenia, Eesti ja Küpros) lootsid kiiresti ühtlustada oma audiovisuaalala seadused ELi normidega, edeneda nobedalt läbirääkimistel ning sulgeda liitumiskõneluste 20. peatükk “Kultuur ja audiovisuaalpoliitika” aasta-kahega. Tänaseks, s. o. liitumisläbirääkimiste kolmandal aastal, on seda suutnud vaid Küpros ja Eesti. 14. novembril Brüsselis peetud ELi ja Eesti delegatsiooni läbirääkimistel käsitleti kultuuri ja audiovisuaalpoliitika peatükki. Kuna Eesti seadused vastavad selles valdkonnas nüüd täielikult ELi acquis’ nõuetele, siis otsustati see peatükk liitumisläbirääkimistel sulgeda.
Miks läks just nii ja mis on selle ajaga toimunud Eesti seadusandluse vallas?

Piirideta televisoon ja “Meedia”
Euroopa Liidu audiovisuaalpoliitika põhidokumendid on nn. piirideta televisiooni direktiivid aastatest 1989 ja 1997.
Esimene neist võeti vastu 11 aastat tagasi ning selle ametlik nimetus oli “ELi Nõukogu direktiiv liikmesriikide teleringhäälingutegevust käsitlevate teatavate õigusnormide kooskõlastamise kohta”.
Aastatega tekkis vajadus täiendada ja kaasajastada seda alusdokumenti ning 30. juunil 1997. aastal võtsid Euroopa Parlament ja ELi Nõukogu vastu direktiivi, millega muudeti 1989. aasta direktiivi. Lühidalt nimetatakse neid ELi piirideta televisiooni direktiivideks.
Teine alus, millele toetub ELi ühine audiovisuaalpoliitika, on ELi suurprogramm “Meedia”. Selle aastaga jõuab lõpule programm “Meedia 2” ning uuest aastast peaks käivituma uus programm “Meedia pluss”. “Meedia” programm on mõeldud instrumendina Euroopa audiovisuaaltoodangu arengu ja leviku ning valdkonnakohase koolituse edendamiseks. Kuna uue programmi “Meedia pluss” oluline alus, eelarveküsimused, pole veel lõplikult otsustatud ning ELi liikmesriigid alles diskuteerivad selle üle, siis ei peatu siin “Meedia” programmil pikemalt.
Euroopa audiovisuaalpoliitika kolmas tähtis osa on “Piiriülese televisiooni Euroopa konventsioon”, mille Euroopa Nõukogu võttis vastu 1989. aastal ning mida täiendati protokolliga 1998. aastal. Konventsioon reguleerib üldjoontes ELi direktiiviga samal moel teleringhäälingu valdkonda ning vajadus seda protokolliga täiendada tulenes ELi uuendatud “Piirideta televisiooni direktiivist”. Sellega tagati kahe tähtsa dokumendi jätkuv sünkroonsus.

ELi audiovisuaalpoliitika peamised lähtekohad
Euroopa ühiste väärtuste ja Euroopa maade kultuurilise mitmekesisuse kaitsmise kõrval tugineb ELi ühine audiovisuaalpoliitika eelkõige selgele majanduslikule alusele. Vajadus jõuda kokkulepeteni teleringhäälingu programmide struktuurile esitatavate nõuete osas tulenes ennekõike eesmärgist tagada Euroopa päritolu töödele kindel ja valdav osa ELi telejaamade programmides. Selle aluseks oli lihtne arvestus:
EL jääb audiovisuaaltoodete kaubavahetuses USA-le kõvasti alla ning ameerika filmid ja muu teletoodang on tõusnud domineerivaks ELi liikmesmaade telekanalites.
Filmide ja teletoodangu püsiv negatiivne kaubavahetuse bilanss USAga tähendas ka kümneid tuhandeid Euroopas kadunud töökohti filmi- ja teletootmises ning ahenevaid võimalusi kogu Euroopa audiovisuaalkultuurile.
1990. aastate keskel ulatus ELi maade audiovisuaaltoodete kaubavahetuse puudujääk Ameerika Ühendriikidega 5,6 miljardi USA dollarini aastas.
1998. aastaks oli see jõudnud 7 miljardi dollarini. See tähendab, et vaatamata selgelt protektsionistlikele meetmetele ELi maade audiovisuaaltööstuse kaitseks ja edendamiseks, polnud ELi “Piirideta televisiooni direktiivi” nõuete rakendamine toonud soovitud pööret.
Kõrvuti viidetega USA filmitootmise kõrgele tööstuslikule tasemele, suurele siseturule ja juba varem saavutatud edumaale on mu vestluskaaslased Euroopa Komisjonis viidanud sellele, et ilma “Piirideta televisiooni direktiivi” nõuete rakendamiseta oleks ELi allajäämine USA-le veelgi suurem ning Euroopas oleks kadunud veel mitmeid tuhandeid töökohti filmi- ja teletootmise alal.
Kokkuvõtvalt on ELi audiovisuaalpoliitika põhisihte Euroopa päritolu tele- ja filmitoodangu edendamine kehtestatud reeglite abil, mis garanteerivad, et ELi liikmesmaade telejaamade saateajast kuulub enamus just Euroopa päritolu teostele.
Samuti on keskne teine nõue, et vähemalt kümme protsenti telejaama saateajast kuulub sellest ringhäälinguorganisatsioonist sõltumatute tootjate töödele.
Ühtsete nõuete kehtestamisega kõigis ELi maades luuakse ka teleringhäälingu ning audiovisuaalteenuste ühtne siseturg, kus pole tõkestavaid piire, kus toimib televisiooniprogrammide ning saadete ja ka selle valdkonna tegijate vaba liikumine ühest liikmesriigist teise. Ühiste normidega tagatakse Euroopa päritolu audiovisuaalteostele enamusosa ELi maade teleprogrammides ning soodustatakse Euroopa sõltumatute tootjate tegevust, luues selleks ka majanduslikud eeldused.
Ühiste väärtuste tunnustamise alusel kehtestati mitmed normid kaitsmaks alaealisi pornograafiat ja vägivalda sisaldavate saadete eest ning rohkesti reegleid reklaamile ja sponsorlusele. Seda eelkõige vaatajate huvidest lähtudes.

Kuidas Eesti oma seadusandlust ühtlustas?
ELi ühtse audiovisuaalpoliitika puhul on tegu suure hulga ühiste mõistete ja reeglite kogumiga, mille ülevõtmine seaduses ja rakendamine praktikas on igale ELi kandidaatmaale väga suur töö. Palju tuleb ise lahti mõtestada, et uued reeglid tõesti ka praktikas toimima hakkaksid ning aitaksid edendada mitte ainult Euroopa audiovisuaalteoseid üldiselt, vaid just Eesti filmi- ja televisioonitootmist.
1998. aasta kevadel toimunud ELi ja Eesti delegatsiooni esimestel sõelumiskohtumistel täpsustati asjade seisu ja tutvustati põhjalikult Eesti ringhäälinguvaldkonna regulatsiooni. ELi esindus selgitas vajadust, et kõik tänased kandidaatmaad võtaksid oma seadusandluses üle ELi audiovisuaalpoliitika ühised mõisted ja nõuded ning oleksid juba enne ELi liikmeks saamist suutelised neid ka praktikas rakendama. Sellest tulenevalt kujundasid Eesti ja ka teised kandidaatmaad oma seisukohad, mis kooskõlastati parlamendis ja kinnitati valitsuses.
Meenutan siinkohal Eesti positsiooni kultuuri ja audiovisuaalpoliitika peatükis: Eesti on suuteline kultuuri ja audiovisuaalpoliitika acquis’ üle võtma ja rakendama ELiga ühinemise päevast alates. Eesti ei taotle selles peatükis üleminekuperioode ega erandeid.
Samas seadis Eesti endale sihi olla kõigi ettevalmistustega Euroopa Liitu astumiseks valmis aastaks 2003.
Tuleb rõhutada, et Eesti ei pidanud vajalikuks taotleda selles peatükis mingeid erandeid, mööndusi või üleminekuperioode, kuna oli ja on täiesti reaalne, et hea tahtmise ning sihikindla tööga suudame tõesti saavutada ELi liikmesriigile kohase taseme 1. jaanuariks 2003.
Läbirääkimiste kulg ja teiste kandidaatmaade kogemused on näidanud, et Eesti tegi siis õige ja põhjendatud otsuse. Kaks kandidaatriiki Sloveenia ja Tšehhi Vabariik on põrkunud mitmele tõsisele probleemile audiovisuaalpeatüki läbirääkimistel just algselt taotletud üleminekuperioodide tõttu, millest tulenevalt valiti ka liitumiskõneluste taktika.
Eesti liikus ELi audiovisuaalnõuete ülevõtmise suunas oma teed mööda, muutes ja täiendades kehtivat ringhäälinguseadust kahel korral, mullu suvel ja tänavu kevadel.
Tahan siinkohal tunnustada ka seda tööd, mida tehti 1994. aastal meie esimest ringhäälinguseadust välja töötades. Tänu sellele ei alustanud Eesti nüüd päris tühjalt kohalt. Mitmed piirideta televisiooni 1989. aasta direktiivi ning piiriülese televisiooni Euroopa konventsiooni normid võeti üle juba 1994. aasta seaduse tekstis ning juba siis seati Eesti ringhäälingu seadusandluse arengusuunaks Euroopa nõuete arvestamine.
1999. aasta suvel riigikogus vastu võetud Ringhäälinguseaduse muutmise seadus viis kehtivasse seadusse mitmed olulised täiendused, mis lähendasid meie seadust ELis kehtivatele reeglitele. Kõige tähtsam oli mulluse seaduseparandusega seatud eesmärk, et Eesti telejaamad peavad jõudma oma programmides Euroopa päritolu teoste enamusosani aastaks 2003. Sellega võeti ka üle ELi audiovisuaalpoliitika põhisisu.
Tänavu mais kehtima hakanud ringhäälinguseaduse muudatustega viis Eesti lõpule ELi audiovisuaalala acquis’ ülevõtmise ning ühtlustas täielikult oma seadusandluse ELi nõuetega. Sellega täitis Eesti ka kõik eeltingimused liitumiseks ELi “Meedia” programmiga, mis tõenäoliselt avaneb Eesti jaoks tuleval aastal.

Eesti huvide kaitsmine on võimalik
Üks keskne siht, mida Eesti püüdis järgida oma seadusandlust harmoneerides, oli Eesti audiovisuaalsektori arengu tagamine seaduses sätestatu kaasabil.
Selleks viisime viimaste seaduseparandustega sisse nõude omatoodangu miinimummahule, mida telejaamad peavad näitama. Samas suutsime sõnastada omatoodangu mõiste nii, et see vastas ka ELi arusaamadele piiride ja tõketeta ühtsest turust.
Seadus ütleb nii: omatoodang on ringhäälinguorganisatsiooni enda või koostöös ELi mõne liikmesriigi tootjaga toodetud või ringhäälinguorganisatsiooni poolt mõnelt Euroopa sõltumatult tootjalt tellitud saated või programmid Eesti tänapäeva või Eesti kultuuripärandi vallas.
Arvan, et omatoodangu mõiste ja miinimumnõude sisseviimine seadusesse on hea näide Eesti huvide eduka kaitsmise võimalustest läbirääkimistel Euroopa Liiduga.
See toimus ka audiovisuaalpoliitika peatükis, mis kujunes algselt oodatust märksa keerulisemaks ning kus progress nõudis märksa enam aega ja vaeva, kui esialgu arvati. Nüüdseks on Eesti edu audiovisuaalpeatükis tunnustanud Euroopa Komisjon, ELi liikmesriigid ning meilt küsivad nüüd sageli nõu ka teise ühinemisgrupi kandidaatmaad.
Esimene soovitus on olnud selline: ärge kiirustage, ärge lubage algul liiga palju, ärge andke liiga lühikesi tähtaegu ning püüdke alati leida teid, kuidas saaks ka keerulistes olukordades sõnastada seaduses neid paragrahve, mis aitavad edendada omamaist audiovisuaaltootmist ja kaitsta paindlikult oma huve. See on vajalik ja võimalik.

Peeter Sookruus