Euroopa Liidu iga-aastasest eduaruandest nähtub, et Eesti riik on teinud tõsiseid ponnistusi, et viia siin kehtiv ühiskondlik ja poliitiline korraldus vastavusse Euroopa Liidu omaga.
Ajuti tundub, nagu naksuks ja nagiseks selle ühest olekust teise mineku käigus kogu Eesti habras luustik, nagu keerduks ja väänduks kogu ta äsja taasiseseisvunud kolbide kaadervärk. Selles olukorras on Brüsselist avaldatav kiitus muidugi üsna õigustatud, kuivõrd saabub tegevuse eest, mis on ühtaegu raske ja vajalik. Tänases maailmas tuleb Eestil ennast hingetuks joosta, et mitte maha jääda; tuleb valmis olla, muunduda ja joosta – isegi siis, kui ei teata täpselt, mille sihis või mis eesmärgiga joostakse.
Sest seda ei tea tõesti mitte keegi. Ka Euroopa Liit mitte. Pärast Eesti ning teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liitumist peavad reformid olema radikaalsed. Sättimist vajavad Ministrite Nõukogu häälteenamuse nõuded, ümber tuleb mängida Euroopa Komisjoni volinike arv ja nende riiklik kuuluvus. Lisaks on probleeme liidu eelarvega, eriti selle ühise põllumajanduspoliitika ja struktuurfondidega seonduvate eraldistega. Aga vaatamata sellele, kui edukad või edutud on valitsusjuhid institutsionaalsete ja programmiliste reformide osas, ei ole sellega muundumiste protsess Euroopa Liidu jaoks veel kaugeltki lõppenud. Täpselt nagu Eestigi puhul, ulatub see iseend uueks loov liikumine kaugele üle pakiliste päevateemade piiri ja sisaldab endas ka kõige põhimõttelisemat liiki metamorfoose.
Euroopa Liidus võitlevad erinevad jõud, mis üritavad organisatsiooni oma erinevate, tihtipeale vastandlike ideaalide ja huvide järgi modelleerida. Liit püsib pidevas liikumises, mis ei võimalda temas kunagi täielikule selgusele jõuda. Liit moondub ja sellesse moondumisse haarduv Eesti riik ei või muud kui aimamisi ja kaude Liiduga kaasa moonduda, loota soodsate suunamuutuste ja kasuliku lõpptulemuse peale.
Sedasi on Eesti pisut kui võluriõpilane vanadest keldi legendidest, võluriõpilane, kes viimaseks eksamiks pidi välja kutsuma võlurimeistri enda. Võttis võlur endale tule kuju, sai õpilasest tuld summutav vesi; kasvas võlurist puu, püüdis õpilane teda tuulena ümber puhuda; kukkus võlur tammetõruna mulda, oli õpilane kohe rästana jaol ja pitsitas tõru noka vahele. Osavatel õpilastel see õnnestus. Nende võlurieksam loeti sooritatuks ja nad võeti pidulikult vastu meistrite auväärsetesse ridadesse.
Aga nagu igas jõukatsumises, nii leidus legendide kohaselt hulganisti ka neid, kelle – loodetavasti ei ole Eesti nende õpilaste seas – jõust ja osavusest ei piisanud võlurimeistriga võidu moondumiseks. Need olid õpilased, kes surid rästastena. Need olid õpilased, kelle jaoks tammetõrudest said harksabakullid. Need olid õpilased, kes unustasid, et võlurite maailmas tähendab väiksemgi valearvestus muundumiste täppisteaduses kindlat ja traagilist hukku.
Ja mitte ainult võlurite maailmas.

Marko Ringo,
TÜ politoloogiatudeng