Pigistades liivakella
Igapäevane diskrimineerimine

“Võetakse tööle ainult kuni 35-a….” Eks ole igapäine asi. Ent kas ei haise millegi järele? Aga kui ilmuks ütleme säärane kuulutus: “Võetakse tööle ainult valgeid…”? No näete, haisevad mõlemad, ainult esimestega on meie nina harjunud, nii et midagi ei tunne, teine aga ajab kohe n.-ö. tagajalgadele – diskrimineerimine! Nagu seegi, kui ei võetaks tööle näiteks juute, homosid, pakse, peenikesi, naisi ja miks mitte ka… lihtsalt lolle. Aga ealist diskrimineerimist võib harrastada. Veel enam, see on juba aastaid olnud Eesti ühiskonna mitteametlik ideoloogia. Nojah, küsib mõni tänane eestlane, kelle arvates pea pole otsa kruvitud iseseisva mõtlemise tarvis, aga kuidas on mujal Euroopas? Sest tema arvates on ükskõik mis lubatav Eestiski, kui seda ainult harrastatakse Euroopas. Muide, mõne aja eest Lõuna-Koread külastanud kolleeg rääkis, et kõige enam pani tema võõrustajaid eesti asjas hämmastama noorte jõuline edutamine kõrgetele kohtadele. Ning kuidas ta ka seda korealastele seletada ja põhjendada ei püüdnud, küsisid need ikka nõutult: “Aga millal nad siis õpivad?” Andis jumal ameti… Rahvatarkus korealastele peale ei läinud.
Asi pole siiski selles, kuidas on mujal. Diskrimineerimine on sigadus. Ning suure osa võimekate, haritud, tarkade ja osavate inimeste tagakiusamine on pealegi suur lollus. Ning palju, rohkem kui arvata oskamegi, tuleb ainult ajaga. Liivakella kuumutamine, pigistamine või haamriga tagumine aja majesteetlikku käiku ei muuda. Jah, me ehitavat üles noort vabariiki. Ja vanemad inimesed on nõukogude ajast pärit praak – kasutamiseks kõlbmatud. Selline on kogu selle “suure algatuse” sisu ja mõte lühidalt kokkuvõetuna. Kust too kinnisidee alguse sai või tobeduse lumepallike täpselt veerema hakkas, on tagantjärele raske kindlaks teha. Ilmselt kavatsesid meie tollased N. Liidu praktika mõju all olevad “vabaduslaulikud” Eesti Vabariiki üles ehitada lööktöölikus korras – kiiresti ja ilmtingimata “imedega”. Ja kes avangardis muu seisma peaks kui ikkagi noorus. Nagu NSVL ajalooõpikuist oli veel värskelt meeles komsomoli suur osa kommunistliku monstrumparadiisi ebaõnnestunud rajamisel. Ent Lenin ja Stalin polnud XX sajandil ainsad, kes oma “suurt asja” noorte abiga sisse viia püüdsid. Kangele kuraasile ja rohkele valatud verele vaatamata vajus see lõpuks ikkagi lootusetult lonti ega jõudnud kusagile. Ka eelmainitute sõber Hitler lärmas ja ässitas eelkõige noorusele apelleerides, keda tema vigurdamine nende kogenematuses sedavõrd lummas, et miljonid neist seetõttu otsa said. 60ndatel haaras noortel ratsutamise teatepulga XX sajandi neljas suur kaak Mao, kes vormis neist hungveipinge ja tsaofane. Veidi hiljem astus nooruse toel oma verise komejandiga ajaloo näitelavale Pol Poth.
Meil kutsus noori tulle minu mäletamist mööda muu hulgas ka Lennart Mere pasunahüüd. Loomulikult on meil toda ainult “suurtele juhtidele” iseloomulikku plaani ellu viidud veretult, aga võib-olla ka mitte päris. Igatahes solvumist, valu ja alandust on külvatud lausa laias kaares. Ja ikkagi, tulemused? Praegu areenil avangarditsev noor põlvkond on kindlasti üht-teist ära teinud, teisalt aga ka tegemata jätnud. Näiteks pole neil olnud aega ega võimalust täita oma olulisemat kohust – sünnitada lapsi, järeltulevat põlve. 1991 – 2000 toimunud suure sündimuslanguse “peasüüdlased” on sündinud ise ju aastail 1968 – 1977. Kui me omistamegi neile noore vabariigi imelise ülesehitamise au, on nad teisalt tekitamas hoopis valulisemat probleemi – vabariik kelle jaoks? Pannes vanemale põlvkonnale süüks liigse nõukogustumise, näitaks ehk lähem süvenemine, et hoopis nõukogustunum on too “tegijate” seltskond. Olid ju nende vanemad-õpetajad juba ise nõukogude koolid läbi käinud inimesed vastupidiselt “tõbise” vanema põlvkonna omadele. Ja just nende “kodu” oli juba hiigelmagala, kuhu paljud neist õhtuti kombinaat-lasteaedadest veeti. Ja nii edasi, ja nii edasi… Aga jätkem see. Põlvkondadevahelise konflikti tekitamine Eestis jäägu vaenulike riikide välisluure ülesandeks. Meie meestele meil esitaksin selge ja lihtsa üleskutse – lõpetagem see jama!

Ilmar Palli