Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, kõlab lihtne vana tarkus, mis äkki polegi enam nõnda endastmõistetav kui arvata võiks. Kõneleme ja kirjutame Eesti riigi olemise mõttest, küsime, mis on see eesti asi, muretseme, kas kestab eesti keel ja kultuur avatud maailma hoovustes ja risttuultes, rahavoogude ettearvamatus, heitlikus ja ülitundlikus linnuparveliikumises, poliitilises ja vaimses noateratasakaalus, kõige tundlikumate murdumisvalus. Evald Hermaküla traagiline lahkumine lõikas taas kord läbi ühe lõime rahvuskultuuris, andis taas igaühele põhjust sisimaks süütundeks – kas oleme teinud kõik selleks, et kultuur kestaks, et anne ei kaoks, et inimene oleks väärtus nii ühiskonna kui iseenda silmis? Kas hoolitseme ja hoolime iga päev sellest, et meie vaimne keskkond ja kliima oleks heatahtlik, viljakas, loovust, ettevõtlikkust ja andekust toetav, mitte kriitika- ja kadedusemürgist läbi imbunud, iga tegu, algatust, ideed eos maha materdav, solvav, alavääristav, mõnitav?
Vaimselt viljakas kultuuris on loojal õigus ka vaikida, olla loomingulises kriisis, ilma et see kasvaks üle eksistentsiaalseks kriisiks, sooviks vabatahtlikult lahkuda või valida vaimne pagulus. Viivi Luik ütleb Eesti Ekspressis (19. V) välja mure, mida olen ka ise kaua tundnud, et Eestis on vähe inimesi, aga me käitume nii, nagu oleks meid väga palju.
Avatud ühiskond, avatud kultuur tähendab ideaalis seda, et kõik inimesed, ideed ja hakatused võivad tulla nagu seemned, mida linnutiivad mullale poetavad, aga juurduma ja kasvama hakkavad nad alles siis, kui nad on siinse mullaga kohanenud, kui see muld on nad omaks võtnud.
Kõik uus on äraunustet vana, öeldakse vahel. Andrei Hvostov süüdistab meid tahtmises ajalooratast tagasi pöörata, kui püüame taastada oma riiki, soovitab meil senise ajaloomälu ära kustutada ning luua uus ühine ajaloomüüt koos muulastega, mis neidki rahuldaks ja mille nad tõrketa vastu saaksid võtta (Sirp 20. IV). Lauri Vahtre kirjutab, et Andrei Hvostov käitub ajalooga nagu hooraga. Kuna aga ajalugu ei ole hoor, siis tuleb Hvostovi tegevust klassifitseerida vägistamisena (Sirp 5. V). Tõepoolest, Eesti uut riiklust, Eesti tulevikku ei saa rajada eestlaste mälu kustutamisega. Muulaste uue identiteedi loomise eelduseks ei saa olla eestlaste identiteedi hävitamine või muutmine. Või ajaloo ümberkirjutamine, millest meil on liigagi värskeid ja valusaid kogemusi. Uus ühine vaimne kooslus saab tekkida ainult siis, kui lähiminevikku, ajalugu ja eesti kultuuri läbinisti tuntakse, tunnistatakse ja tunnustatakse, see omaks võetakse. Rahvasuu vastab ülepingutatud integratsioonikampaaniale “Kas sa Vasjat tead?” väga täpse küsimusega “Kas sa Molotov-Ribbentroppi tead?”.
Mälu kustutada tahtmise kõrval näen veel üht ohtlikku, võibolla veel ohtlikumat nähtust, mis võib meie rahvuslikule kultuurikehale osutuda märksa saatuslikumaks: mälu katkemise oht, mälu põlu alla panemise oht. Eeskätt torkab see silma pinnapealses massiajakirjanduses. Kui küsisin ühelt noorelt nutikalt lapsajakirjanikult, millest tuleb see, et tema põlvkonna kolleegide mälu tundub vahel olevat vaid paari kuu pikkune, siis vaatas ta mulle üllatunult otsa ja küsis, kust ma võtan, et kaks kuud, see on kaks tundi!
Ärplevas, hoolimatus noorusekultuses, painavast lähiminevikust lahtiütlemise tuhinas oleme tihti end ise lahti tõuganud ka kõigest väärtuslikust, mis meid enda kultuurimälu ja ajalooga seob, sidus ja siduma peaks ka pikas tulevikus. Kui Toomas ja Aili Vint panid Tallinnas Kunstihoonesse üles antoloogilise näituse viimaste aastakümnete eesti kunstist, siis tabas noort kunstikriitikut, kes üles kasvanud häppeningide ja videoinstallatsioonide tuksuvas, vilkuvas, vilisevas ja kolisevas maailmas, ühtäkki rabav nõutus. Noor inimene seisis haudvaikuses klassikalise eesti tahvelmaali ees ega osanud sellega midagi peale hakata. Maal ei rääkinud temaga ja tema ei osanud end selle maaliga kuidagi suhestada. Üks side oli ilmselt katkenud temas ja katkenud kultuuris.
Et millelegi vastanduda, pead seda tundma. Et midagi edasi arendada, uuendada, muuta, pead seda eelnevalt olema üdini tunnetanud, sinna sisse pugenud, alles siis saad sealt välja kasvada, kui vaja, ka seda eitama hakata. Tänased kultuurieitused tunduvad tihti otsekui õhku heidetud, ei tea kust tühjusest tulevat, neis ei ole tunda varasemale kultuurikihile toetumist, nende juured ei ulatu mulda.
Milleks meile üldse see eesti asi, mingi kummaline vanamoodne ühisasi, kui üha enam individualiseeruv maailm ihaleb vaid minakeskset naudingut, egotsentrilist minaõnne? Kui maailm on lahti ja hea inglise keele ning arvutioskusega saab igal pool kuidagi hakkama?
Ometi on eestlased olnud üks Euroopa paiksemaid rahvaid ja püsime sellisena ka praegu, sõltumata maailma ülikoolide avatud ustest, sõltumata sellest, et Arvo Pärt loob Saksamaal, et Neeme Järvi dirigeerib Los Angeleses ja Tõnu Kaljuste New Yorgis või Madridis, et Elmo Nüganen lavastab Peterburis, et Viivi Luik kirjutab Roomas, et Kalev Keskküla luuletab Kreekas ja Ülle Kauksi Võrumaal. Eestlane olla saab igal pool ja ära ei ela sellest kuskil, võiks parafraseerida toonast Paul-Eerik Rummot.
Meie vaimne kodu on eesti kultuur ja eesti keel, olgu me kus tahes maailma planeedil. Kui peame seda kodu väärtuseks, siis on elus ka eesti asi ja Eesti riik, mis seda kodu kaitseb.
Hasso Krull jutlustab katkestamise kultuuri, raamatuaasta sisendab pidevuse, püsivuse kultuuri. Mis oleks üks teiseta?

Sirje Kiin
Sirje.kiin@riigikogu.ee