Euroopa elanikkonna üldist vananemist nähakse valdavalt negatiivsena, isegi traagilistes värvides. Tösi, pensionäre on varsti rohkem kui töötegijaid. Ent asja võiks näha kompleksselt. Kui nenditakse, et arengumaadest tuleb hakata noort tööjõudu importima, siis tähendab see, et omadest ei jätku. Aga see tähendab ju, et ühiskonnas on kadunud ka tööpuudus, üks senine kõige põletavam sotsiaalne probleem! Nii palju ei saa ühtegi maad sundida muulasi importima, et tekiks taas kümneprotsendine tööpuudus, mis Euroopa arenenud riikides praegu kollitab. Paberil on kõik muidugi sirg- ja voolujoonelisem kui elus. Näiteks sellest, et muulased kiiresti paljunevad, võivad tekkida väiksed kohalikud rahvastikuplahvatused ning tööpuudus aeg-ajalt suureneda, ent see ei muuda asja olemust. Nii et pole halba heata.
Juba mõnda aega on Läänes noored need, kes vanadele koha kätte näitavad. Oleks loogiline eeldada, et esimestega juhtub varsti sama, toimub generatsioonide konveier või rotatsioon. Tegelikkuses võib minna teisiti. Probleemi üht tahku Eesti oludes on meil käsitletud. Praegune edukate põlvkond alustas väga noorelt ega lähe eest ära. Taganttulijate jaoks on ruumid täis. Lisame siia üldise vananemise. See tähendab, et iga uue põlvkonna suhteline osa elanikkonnas aja jooksul väheneb, sest “tropp” ees muudkui paisub. Noored põlvkonnad on küll loomuldasa energilisemad, ent enese laiemaks kehtestamiseks peab teda ka füüsiliselt teatav hulk olema.
Igal põlvkonnal on oma üldine kood, s.o. käitumuslikud harjumused, argoo, muusika, mood jne. Koodide vahel on ühiskonnas alati pingeid. Vale parooli kasutamine kutsub esile nooremate kaastundliku muige. Vanad “peerud” tunnevad end halvasti, eriti kui nad on vaesed nagu praegune Raadio Elmari põlvkond.
Inimesed muidugi arenevad ja tahavad vaheldust, aga ometi – mida edasi, seda konservatiivsemaks nad muutuvad ning tahavad “vanu kuldseid”. See kehtib ka edukate kohta. Praegused edukad võivad eelkäijaist erinevalt oma koodiga päris pikalt läbi elu lasta. Iseäranis nemad, aga järgmised ka, see on uus laiem tendents. Põlvkondliku koodi kasutusiga ühiskonnas pikeneb. Selle vastu näib kõnelevat üldise kiirenemise teooria, mille kohaselt ka generatsioonid järgnevad üksteisele järjest väiksema vahemaaga, nii ka koodid. Ja et turg orienteerub alati uutele noortele, sest nemad on aktiivsed tarbijad. See on õige. Aga need teooriad tekkisid demograafiliselt aktiivsetes ühiskondades, nagu Ameerikas lapsebuumi ajal. Siis olid prisked põlvkonnad. Miks peaks järjest suurem osa jõukust ja võimu koonduma järjest väiksema arvu noorte inimeste kätte? Turg läheb kaasa nendega, kel on raha ja võimu, ning miks ta ei peaks kohanema “edukatega”, saatma neid eluteel?
Kuna Eesti ajaloos on lõtk sees, mitme nõukogudeaegse põlvkonna kood on getostunud Raadio Elmariks, siis võivad uued tulijad maitsta erakordselt pikka omaaega. Kuna retro on üldinimlik, siis kolmekümne aasta pärast kõlab Raadio Elmaris see, mis praegu FMis ja Sky Plusis. Ainult et eliitlokaalides.
Värsked “peerud” ei tunnegi, kuidas nad muutuvad vanadeks “peerudeks”, sest tagapool tulijate kisa ei kosta neist enam üle. Ja nii see hakkabki olema. Kas see polegi õnn?