Vaba ja väärikas rahvas käsitleb oma identiteedi-, arengu- ja tulevikuküsimusi ülearuse kire ja emotsioonita. Akadeemiline ja intellektuaalne arutelu ei välju ette antud raamistikust poliitika mänguväljale, kus rahvusest, rahvuslusest ja enesemääratlusest saab varem või hiljem propagandatoode, pelk vahend omakasupüüdlike eesmärkide saavutamiseks ehk prügikastikaup hetkel, mil hääled koos. Kultuurrahvas on vaba ja väärikas rahvas.
Selle väite põhjal võivad eestlased lugeda end peaaegu kultuurrahvaks, sest rahvusluse üle on peetud avalikku diskussiooni alates sellest ajast, kui rahvuse mõiste siinmail üldse tuttavaks sai. Siiski on see väitlus piirdunud ajaloo kestel teema üksikute aspektide analüüsiga, katsetega vastata paarile põhiküsimusele (kes me oleme ja kust me tuleme), mistõttu akadeemilist sügavust, kõikvõimalike seoste arvessevõttu on põhjust otsida või loota väga vähestest tekstidest. Rahvuslus on olnud poliitika teenistuses nii võõra kui oma võimu aegadel.
Teatud järjepidevus ja areng on ses väitluses siiski täheldatav, nagu ka Eesti Üliõpilaste Seltsi aktiivne, et mitte öelda juhtiv osalus eestluse teema hoidmisel vähemalt Eesti haritlaskonna vaateväljas. Võimalik, et lapsekingadest pole lõplikult suudetud välja kasvada väliste olude põhjustatud tagasilöökide tõttu, või on põhjuseks mingi sisemine väärareng – igal juhul on enestunnetusliku küpsuseni veel jupp maad. Ja sellest tõdemusest kasvavad välja ka EÜSi põhiülesanded järgmisteks kümnenditeks. Milliste tulemusteni, milliste vastusteni oleme me jõudnud enam kui saja aasta jooksul oma rahva vaimu analüüsides? Õigupoolest ei millenigi. Jätkuvad improvisatsioonid etteantud põhiteemadel varieeruvad sõltuvalt sellest, millise eduga õnnestub importida põlismütoloogiat ja ühiskonnateaduslikke moeröögatusi idast või läänest. Õhtumaa allakäik, rahvuste sulandumine või hukk globaalses külas, tõdemus, et kuldaeg on igal juhul minevikus, olgu tegemist Eedeni, Saturnia regna või Kunglaga.
Sisepoliitilise võitluse kastmes moonduvad need mõtteharjutused müütideks – kunstilisteks, religioosseteks ja teaduslikeks, mida ei olegi vaja põhjendada. “Kalevipoeg” on tüüpiline intellektuaalne harrastus, millel puudub teaduslik põhjendus ja religiooni tase. Samuti nagu ei saavutanud “Kalevipoja” õhtud EÜSis kunagi üldrahvalikku kandepinda. Massimüüdil peab olema muid tunnuseid, et ta välja veaks. Ratsionalismi ja jumalasalgamise ajastul vajab usutav massimüüt nii loodus- kui sotsiaalteaduslikku tuge. Eesti müüt saab selles seoses kahetsusväärselt kurb. Selle järgi oleme üks väga vana rahvas, kes on väike, aga töökas ja tubli, meil on keel, mis teebki meist rahva, meid ei saa kunagi palju ja vaatamata kannatustele, millega ebaõiglaselt nuhtleb meid ümbritsev maailm (veel hullemini kui juute), elame me kiuste edasi, aga et mitte hääbuda või siis just selleks, et hääbuda, peame endale igal hommikul peegli ees kinnitama, et oleme eestlased, seega teeme üht väga rasket ja tänamatut tööd, mille eest on tasuks kannatused ja põlgus, palgaks surm siin või Siberis.
Vana, kuid tänaseni toitev müüt jutustab meile, et oleme väga vana rahvas, võib-olla koguni Euroopa vanim. Me oleme väga kaugelt, kas Sumeri-Akkadist (Karl August Hermann) või Uurali tagant (Lennart Meri) tulnud, et veeta siin, merd varjava rohelise kardina taga, teenitud vanaduspuhkust. Kurvastuseks pole selle teadmisega midagi peale hakata ega võimalik soovitut teoks teha. Perekonna- ja hõimusuhetes vanasõna “Hallpead austa, kulupead kummarda!” reeglina kehtib, ühiskondadevahelises läbikäimises aga mitte. Sakslased millegipärast ei viidanud põlvnemisele neandertallastest, et põhjendada oma eluruumi laiendamise nõudeid. Ka Mustalt Mandrilt pole kuulda, et valgetele kahjutasu arve esitamisel toodaks tõendusmaterjalina välja miljon aastat vanad kondid. Kultuuride verises konkurentsis (ja mis küll annaks alust arvata, et inimkond on XX sajandi lõpul ühtäkki targaks saanud ja leiutanud igavese rahu retsepti?) vanakestele armu ei anta – liigne suu lauas ja koorem reisil. Kui Eesti kuulutab ennast Euroopa raugaks, võimaldab see vähemasti praegu heatahtlik ja jõukas maailmanurk ehk meile talutava sotsiaalhoolekande ja soliidsed matused, aga meie ambitsioon on suurem kui “pampers püksis” surma oodata. Pealegi on ürgvanaduse legend kisendavas vastuolus meie rahvuskultuurilise noorusega, vähem kui sada aastat tagasi sõnastatud sooviga saada eurooplaseks (Gustav Suits) ehk nooremaks, kuid võrdväärseks partneriks ja osanikuks Lääne kultuuriruumi korraldavas firmas (sajandilõpu teisendus sellest on partneritele arusaadavas keeles: Trade, not aid!).
Vanadusmüüdi kõrval töötab täie auruga hääbumismüüt. Iseolemise ja omakultuuri jaatajad ja eitajad püsivad kokkuleppele jõudmata ikka veel sitkelt teine teisel pool rindejoont (Jaan Tõnisson ja Ado Grenzstein, Mart Laar ja Jaan Kaplinski). Huvitav, et selles vaidluses on usk teaduse seljatanud. Kahtlejate kiuste algab ka kolmas aastatuhat siin eesti keeles. Küllap väänab usk ka Kalev Katuse demograafilised ja arstkonna apokalüptikute rahva tervist kirjeldavad surmakõverad allakäigult ülesmäge kulgema. Vähemasti suguvõime on meil värskete uuringute põhjal Euroopa parimaid. Inimelu mõõtkavas on ajalugu meile õigupoolest vastuse juba ammu andnud. Eestlased on ilmutanud elujõudu, alles jäänud ja paljunenud, hoolimata laastavatest sõdadest ja vägivallast, mida lõppev aastatuhat on meile kinkinud. Seega, faktiline tõestus meie eksistentsile on olemas ning edasist mõttevahetust eestluse kestvuse kohta saab pidada vormi, mitte sisu teemal. Väidelda võib, aga see ei muuda midagi. Võime rahvahääletusel otsustada kolletiivse enesetapu või Ameerikasse väljarändamise ning inglise keelele ülemineku kasuks, praktikas ei õnnestu neid otsuseid täide viia. Sõna ja teo vahel on liig suur vahe. Kas inimene liigina oma upsakuses seda endale tunnistab või mitte, kultuurid käituvad ülimalt sarnaselt loodusega. Suuremad neelavad väiksemaid, kuni ring on täis ja laguneval hiigelkorjusel tärkab uus, silmaga nähtamatu elu. Eestlased asuvad ses kultuuride toitumisahelas nii õgija kui õgitava positsioonil. Sajandeid oleme me neelanud endast nõrgemaid. Nii soome-ugri suguvendi kui mujalt tulijaid muulasi. Kui vähe voolab eestlaste soontes praegusel ajal muinas-ugri ürgverd, on antropoloogia juba tõestanud, ning pole mägede taga aeg, mil geneetikud lisavad sellele omapoolse kinnituse.
Näljasurma pole lähiajalgi põhjust karta, söödavat on kodumaal küllaga. Kagu-Eestis ootavad, tõsi küll, pisut protesteerides, oma järge setod ja võrokesed, Ida-Viru ja Tallinna rahvaste Paabel kindlustab kaetud toidulaua aastakümneteks. Nähtus, mida kutsutakse poliitilise korrektsuse huvides integratsiooniks ja mille olemuslikuks osaks loetakse kultuurautonoomiat ning austust paljususe vastu, on õigupoolest kultuuriline helotism. Eestlased ei ole endale kahjuks veel küllaldase selgusega teadvustanud oma rolli peremeesorganismina, suurima kasu saajana kultuurilises ainevahetuses. Pikki aegu minevikus oleme hinnanud oma positsiooni valesti ja seetõttu pole enesehävituslikud hälbekäitumise ilmingud imekspandavad, olgu see siis mõisate põletamine või Vabadussõja-aegne maareform. Muidugi, need olid tagajärjed. Kõigepealt levis müüt 700-aastasest orjatööst, millega külvati vihkamist ja kättemaksuiha. Müüdiga ehitati peremehele küür selga ja muserdati tema hing sulase või pärisorja omaks. Ajaloolased ei ole 700 aasta müüdile leidnud teaduslikku tõestust. Pigem leidub nii vanades kroonikates kui Jaan Krossi romaanides kinnitus tõhusale sümboosile, milles elasid Maarjamaa rahvad ärkamisaja alguseni. Müüt mureneb sellele vaatamata väga vaevaliselt. Baltisaksa üldnimetaja alla koondatud Eesti etnilisi mitte-eestlasi (välja arvatud ehk rannarootslased) ei tunnistata tänaseni eesti rahva osaks. Seda teha tähendaks ju ühtlasi ka tunnistada, et oleme ise harrastanud massilist vägivalda omandi pühaduse põhimõtte vastu – käitunud täpselt niisama vääralt kui need, kes sülitasid paarkümmend aastat hiljem täis meie omandiõiguse. Niisiis, väärotsused ja eksimine vastastikuse kasu põhimõtte vastu tõid kaasa kiire vastureaktsiooni. Allaandmine 1939. aastal oli loogiline tagajärg vägivallale meie rahvusliku aristokraatia vastu paarkümmend aastat varem. Sõda Landeswehriga oli hoopis rohkem kodusõda kui vabariigi võitlus kommuuni ja punastega. Ja see oli kodusõda, mille tulemuseks oli aristokraatia väljatõrjumine tema loomupäraselt kohalt ühiskonnas. Tühja koha, mida loodus ei salli, hõivas esialgu vilets aseaine, inimesed, kes ei olnud suutelised täitma aristokraatia põhifunktsiooni, mis on eetilise normi kandmine ühiskonnas. Pole ime, et nii saavutas eetiliselt alaväärtuslike otsuste ja toimingute kogum kiiresti kriitilise massi ja suunas iseolemise aastakümneteks varjusurma. Iseseisvuse kahe aastakümnega tegid eestlased küll meeletu ja ülieduka ponnistuse ühiskonnas tühjaks jäänud niššide täitmiseks, kuid uus lootustandev aristokraatia ei jõudnud oma murdeeast kaugemale. Täiskasvanuks ei saadud. Mis oli haavatav, seda ka haavati, nagu kõnekalt näitab seltsivendade saatus.
Eesti uuemas ajalookäsitluses nimetatakse rahvuslikuks ärkamiseks esimese laulupeo järgseid tõusuaastaid ja 1980. aastate lõpul alanud teed vabaduse poole. Mõlemat perioodi iseloomustab rahvusliku eneseteadvuse tõus, mis ei vastanda ennast absoluutselt, vaid pakub valitsevale, arengut pidurdavale võimule uut ühiskondlikku lepingut – nii ühiskonna sees kui suhtes teiste ühiskondadega. Esimese laulupeo eelsed talurahvaseadused olid märgiks selle saavutamise võimalikkusest rahumeelsel teel. Aga need tehti aristokraatia algatusel.
Millegipärast on häbenetud samasse rahvusliku taasärkamise ahelasse paigutada ka 1930. aastate võrsuva intelligentsi vastuseis tsaariaegsete tegelaste võimule. Rahvusluselt nõuti uut kvaliteeti, mille sündi pärssis minevikupärand oma sundmüütidega. Müütidega, mida oli kergem uskuda, kui neist üle olla. Aristokraadi rolli jaksas kanda vanemast põlvest ehk ainult Karl August Hindrey, veider erand üldises halluses. Uue aristokraatia lepingupakkumist ei võetud vastu, noored elasid end välja väikesetiraailiste ajakirjade veergudel (Looming, Akadeemia) ja jäid hüüdjaks hääleks kõrbes. Kogu ühiskonda haaravaks aristokraatlikuks eneseteostuseks olid nende materiaalsed võimalused lihtsalt ebapiisavad. Kahjuks on toona kirjutatu tänapäevalgi aktuaalne. “Ungarlane ja leedulanegi lasevad meil kõnelda neile sest, et nad on rahvused. Endast aga kõneleme ainult kui tänuvõlglasist, ja kõik meie viisakad võõrad teavad, et Läänemere kaldal elab kõigilt peksa saanud närune tõug, kel pole niigi palju enesetunnet, et vaikiks oma saadud keretäitest ja seitsmest aastasajast. Orirahva kõver selgroog särab nagu poognalamp igale poole oma alandust.” (Märt Laarman, “Orirahvas”, 1930).
Aeg on andnud uut lisa ühiskonna aristokraatide kohti täitva oristokraatia (andku keeleinimesed andeks see sõnavärd) väljendusvõimalustele ja enesesäilituslikule müüdiloomele. Nüüd kirjeldavad üksikisiku kannatusi stalinlikud 25+5, rahvuse omasid 700+50 aastat. Molotovi – Ribbentropi pakt ja küüditamine enesehaletsuse piitsutajatena toimivad suurepäraselt. Ja millist palsamit pakub seepeale hingele sõnum Ühendriikidest, et seal on valitsenud mittetunnustamispoliitika! Mitu inimest see poliitika Siberist päästis?
Nutt ja hädakisa sobib edu saavutamiseks väikelapsele, mitte enam teismelisele. Viimast iseloomustab kaldumine teise äärmusesse, püüd olla suurem ja vanem, täiskasvanum ja targem kui tegelikult ollakse. Ka see kätkeb endas ohte. Teismelisust väljendab usk millegi lõpliku valmimise võimalikkusesse. Kui tehakse ära see ühekordne pingutus, on edasi elada muretu. Olgu selle pingutuse produktiks siis Euroopa Liit, oma riik või kultuur. Eestis arvatakse, et kultuur on valmis, kui katuse alla saavad kolm hiiglaslikku majakarpi. Pigem jäävad need staatilisteks surnud monumentideks kasvuraskuste ajastule Eesti rahvusliku arengu dünaamilises protsessis. Aristokraatia targa aednikutööta, oskusliku tagasilõikamiseta ei kasva rohket vilja kandvat puud.

Kui toitumisahelas on sööjana saadud kõigest hoolimata enam-vähem hakkama, põhivead pärinevad rahvusliku eneseteadvuse tekkeaegadest, siis toiduna ahela järgmistele lülidele pole me üldse veel teadlikult käituma hakanud, välja arvatud ehk Hansa ja Balti erikorra aeg, mil teadlikkust esindasid needsamad vihatud sakslased (või kaubanduskeelsed Eesti elanikud). Meie asukohast ida-lääne piiril tulenevad suured võimalused sümbioosiks ka ülespoole. Positiivne eeldus seejuures on sööja tarkus, mis avaldub vähemasti Euroopa Liidu käitumises. See tähendab, et meid süües meid ka paljundatakse, mistõttu võime oma sini-must-valge õie kutsuvalt välja sirutada. Ida poolt samalaadset oodata ja loota me ei julge, mistõttu värvid peavad sinnapoole signaliseerima – me ei ole söödavad, vaid surmavalt mürgised. Niisuguse sõnumi saatmise eelduseks on arusaam ühiskonnas, et ei elata kellegi armust, küüru kadumine turjalt, rahvusliku aristokraatia taassünd. Kokku tähendab see kaitstud ühiskonda, püsiva eetikakoodeksi ja eneseväärikusega rahvast.

Õigupoolest pole aristokraatia puhul rahvuslikkus vältimatu või kohustuslik tingimus. Kui aristokraatia on eetilise normi kandja ja hoidja, peaksime eeldama selle rahvuslikkuse puhul, et Eestis valitseb mingi iseäralik, omanäoline ja meid ümbritsevatest ühiskondadest erinev norm – Eesti eetika. Et sellist pole õnnestunud avastada, saame rääkida eetikast Eestis kui filosoofia osast, mida kasutame kohaliku arusaadavuse huvides eesti keeles.
EÜSi põhimõtted kõnelevad seltsi positsioonist ühiskonnas ühemõtteliselt (8. “Selts tahab oma jõude rakendada eesti rahva ja riigi igakülgse kultuurilise, eriti vaimse ja majandusliku edenemise teenistusse.”). Seal ei nähta ette õigusi ja vabadusi, vaid kohustusi. Ainus vabadus on organisatsiooni kuuluda või mitte kuuluda. Kas pole see mitte tasakaalustatud ühiskonna põhimõtte vastu, et leidub üksikisikuid, kelle õigused ja kohustused pole tasakaalus? Mitte sugugi. Meie kõrgendatud kohustused annavad kellelegi, ja paljudele, ühiskonnas enam vabadusi.
Kohustused ja vastutuse kandmine on seisusliku aristokraatia tekkeajast olnud just aristokraatia pärisosa. Aristokraatia jaoks aga pole kohustused kunagi olnud koorem, vaid eesõigus – vabatahtlik loobumine vabadustest nagu egoism, omakasupüüdlikkus jne. Ka Eestis oli ja on see nii. Tänapäeval ja lähitulevikus ei saa meie demokraatiat kummardavas kultuuriruumis kõnelda aristokraatiast. Seisusi liigitab demokraatias ja rahvusriikides kodakondsus või selle puudumine – tunnus, mida EÜS ei ole kogu oma olemasolu vältel pidanud liikmeksolekut määravaks piirajaks. Seltsi tegevuse taastumisel Eestis 1988. aastal sõnastas Jaan Kross meie liikmete ja organisatsiooni peaülesandeks muutumise ühiskonna kultuuriliseks eliidiks. Ka sel teel on käia veel pikk maa, mis ometi ei takista uute sihtide seadmist.
Tuletades seltsi (see hõlmab loomulikult nii vilistlasi kui kaasvõitlejaid) ülesanded eespool tõdetust – et ühiskonna arengu tagamiseks on aristokraatia olemasolu vältimatu –, saame kolm põhilist tegevussuunda, millele selts lähikümnendi(te)l keskenduma peaks (sest kes veel kui mitte selts sobiks täitma eesti aristokraatia osa?!).
Esiteks: hoida ja kanda ühiskonnas eetilist normi. Teiseks: luua ja arendada Eesti müüti. Kolmandaks: osutada ühiskonnale soodsalt ja kvaliteetselt vajalikku juhtimisteenust, nagu tänapäevases turumajanduse keeles seda nimetatakse. Ehk lühidalt: usk, lootus ja armastus.
Mis on see eetiline norm? Kõik on juba kirja pandud. Seltsi kolmteist põhimõtet ei erine oma kaalult ja üldistusjõult Moosese kümnest käsust või Eesti Vabariigi põhiseadusest. Seal on olemas kõik vastused küsimusele “kuidas olla?”. Möödunud kümnend on suures osas kulunud organisatsiooni siseelu korrastamisele, tugeva kesta loomisele. Oleme kogunud vaimset ja füüsilist jõudu ja enesekindlust. Nüüdseks peaks lastetuba olema kitsaks jäänud ja üha enam avaneb võimalusi (tekib kohustus) kogetut ja õpitut väljaspool seltsi rakendada. Pole põhjust nuriseda, et kaasvõitlejad ja vilistlased oleksid seda vähe või viletsalt teinud. Kuid meil pole ka alust arvata, nagu oleksime suutnud oma põhimõtted ühiskonna väärtushinnangutes kinnitada nii, et ei peaks enam muret tundma võimalike tagasilöökide pärast. Otsustav teine kümnend on ees (ja meeldetuletuseks – 1930. aastatel mängiti Eesti iseseisvuse esimese kümnendi algedu kiiresti maha) ja see pole hingetõmbeaeg, vaid hetk järgmise käigu sisselükkamiseks. Üheta pole teist ega kolmandat. Meie eetikakoodeksist on vähe abi, kui sellest ainult ise juhindume ja seltsist väljapoole laseme paista ainult tuletist, isiklikku eeskuju tegudes. Ehkki fortiter in re, suaviter in modo, on sõna vajalik. Küll vaoshoitud sõna, aga mitte mingil juhul vaikus! Ja vajalik sõna on arusaadav sõna. Seetõttu tuleb ka sõna (põhimõtted) tõlkida üldiselt arusaadavasse keelde ning valada kunstilisse vormi, “teha söödavaks ja maha müüa”. Võimalik, et turul pole praegu teab mis nõudlust sellise toote järele, kuid nõudlust annab alati tekitada. Meie jaoks on probleem muus – vastust vajab küsimus, kas “Kalevipoeg” müüdina on vastuvõetaval viisil tõlgendatav ja seletatav, kas selles müüdis on küllalt arengupotentsiaali, mida kasutada? Kas saame rajada oma tegevuse olemasoleva edasiarendamisele või peame panema aluse sootuks uuele müüdile? Vanasse kaevu ei sülitata enne, kui uus valmis. Meie kohus enne uue kaevu kaevamist on selgeks teha vana vee joogikõlblikkus. See tähendab, “Kalevipoja” õhtute aeg on jälle käes.
Aeg on paraku ressurss, mida inimkond ei kontrolli ega suuda mõjutada. Ta on ette antud. Ettevõte pole edukas ja läheb pankrotti, kui kasutab aega valesti, nii ka selts hetkel, mil unustab oma vapikirja: Carpe diem! Kõik, mida teeme, tuleb millegi arvelt. Oma senises tegevuses oleme sageli otsinud asjadele õigustuse tagantjärele, kasuliku seletuse. Nii näiteks tõlgendame pidevat maja koristamistki kui olulist osist noor- ja tegevliikme kasvatuses. Ometi on sageli esinev asjatundmatus, millega kasutatakse ämbrit ja lappi, loetav pigem kahjurluseks kui kasuks seltsi vara säilimisele.
Järelikult, kõrval- ja asendustegevusest loobumine ning vabanenud aja kasutamine põhikirjaliseks tegevuseks on möödapääsmatu seatud eesmärkide saavutamiseks, aristokraatia eesõigus kanda kohustusi tõhusaks täitmiseks ühiskonnas. Esimene samm valitud teel peab olema ajakasutuse revisjon, mille põhjal kõik liigne üle parda heidetakse. Nagu märgitud, pole keskendumine põhilisele võimalik ainelise kindlustatuseta. Heale ideele leidub alati ka rahaline kate, mistõttu pole põhjust tunda hirmu tsiviilsuhetesse astumise ees välismaailmaga. Kahtlemata ei saa ega pea selts minema mineviku aristokraatia eeskujul enesele ühiskonnas maksustamisõiguse kehtestamisele ja selle kasutamisele. Kaudsem tee on parem tee. Kindlal eetilisel põhjal ühiskonda juhtides ja luues ühiskonnale elujõudu andva müüdi, kindlustame lõpuks kogu ühiskonna valmisoleku kokku panna vähim vajalik ümberjagamisraha. Meie asi on vallandada see aristotellik dynamis, milleta ei teki ei kasvu ega tulubaasi. Meie asi on seltsi neljateistkümnes kümnend edukalt mitte lihtsalt ära või üle elada, vaid elada tõusvas joones, kasuks ümbruskonnale ja sedakaudu iseendale. Mehed, murdeea lõpp pole kaugel!

Kaarel Tarand

Tekst on algselt avaldatud EÜSi albumis XVIII, Tartu – Tallinn 2000.