Toompea haridusseminari liikmed esitasid hiljuti ettepaneku taastada Academia Gustaviana aegne eetika professuur Tartu ülikoolis, seda filosoofia- või eelistatumalt usuteaduskonda. Mis puutub eetika professuuri taastamisse, siis Tartu ülikoolis ei ole eraldi eetika professuuri kunagi olnud. XVII sajandil pärast ülikooli avamist õpetas sama professor eetikat ja loogikat, hiljem eetikat ja riigiteadust (poliitikat). Eraldi eetika õppetooli ei olnud ka 1920. ja 1930. aastate Tartu ülikoolis. Keskajast pärit ülikooli struktuuri taastamine ei saa olla eesmärk.
Eetika professuuri avamise üleskutse põhjus on aga mõistetav: ühiskonnas laiutav ebaeetilisus on suur probleem ja nõustun, et see teema vajab tähelepanu – ka ülikooli tasemel õpe ja teadlaste uurimistööd sel alal on väga tänuväärsed. Aga kas probleem seisneb professuuri puudumises?
Tartu ülikoolis õpetatakse eetikat filosoofiateaduskonnas praktilise filosoofia õppetoolis, kuna see on tänapäeval üldiselt tunnustatud praktilise filosoofia osaks, aga eetikaga tegeletakse ka usuteaduskonnas süstemaatilise usuteaduse õppetoolis. Meie õppejõudude seas on mitmeid eetika asjatundjaid, samuti eetikahuvilisi üliõpilasi. Nii filosoofia- kui usuteaduskond on valmis avama eetika professuuri. Ja ikkagi, kas selles on lahendus?
Eetika õppetoolid on vaid väga suurtes ülikoolides. Hoolimata kohe tekkivatest finantsküsimustest, oleks Tartu ülikoolis eetika professuuri avamine põhimõtteliselt võimalik. Raha ei tohiks olla põhiline takistus, aga ei usu, et eetika õppetooli avamine lahendaks olulisel määral ühiskonna probleeme. Eetikud ei saa õpetada ühiskonda eetilisteks, kui ei toimu tõsist põhimõttelist muutust hoiakutes ja väärtustes. Olen veendunud, et eraldi professuurist hoopis enam kasvatab eetikat kõrge eetilise tasemega õpetus ja hea eeskuju kõigil aladel ning selles on ülikooli suur võimalus ja kohustus.