Teleprogrammi jenka

Teleprogrammi jenka ei ole raske tants. Vehid jalgu ühele poole, teisele poole, siis hüppad prooviks ette ja kohe kiiresti tagasi. Kui see tehtud, mõtled veidi järele ja hüppad kogu julgust kokku võttes kaks sammu ette. Teinekord lähebki õnneks.
Eesti teleprogrammid on läbi teinud tuntava arengu ajast, mil peamiselt räägiti eksootilistest maadest saabunud nutuseepidest. Tol korral olid programmivaliku taga napid majanduslikud võimalused. Venezuela seep oli tunduvalt odavam kui ameerika oma, rääkimata euroopa analoogidest. Kogu Eesti arengu peegliks on seegi, et sammhaaval on hakatud eristama teleanre.
Seep on see, mida inglise keeles kutsutakse day-time soap ja mis rikkamates maades on eetris ainult päeva ajal, mil peamiselt koduperenaistele ja pensionäridele ei kulutata oluliselt ei raha ega annet. Magusama teletipptunni ligidal on sarjad tihti üles võetud juba filmilindile ja koos rahaga on juurde tõmmatud ka enamal hulgal andekaid meelelahutuse käsitöölisi. Selles kategoorias kutsutakse koomilisi sarju sitcomideks ehk situatsioonikomöödiateks (“Ally McBeal”, “Kolmas kivi päikesest”, “Sõbrad”) ja tõsiseid sarju loogiliselt draamaks (“Kiirabihaiga”, “Sopranod”, “Salatoimikud”).
Vaadates erinevate maade prime-timei, tundub, et sellest ei olekski paremat sissejuhatust antud maa kultuurantropoloogiasse. Euroopas nii nagu Ameerikaski valitseb televisioonimaailmas nõudlusekeskne programmiloome. Kui varem, pidid inimesed väiksema arvu telekanalite juures vaatama seda, mida neile pakuti, siis nüüd jooksevad programmiloojad oma sihtgruppide hingeõhu hoovuses. Kas on näiteks juhuslik, et Ameerika networkide tipptund koosneb peamiselt profispordist ja kallimatest sarjadest, samal ajal kui prantslased koguvad magusamad reitingud meelelahutuslike jutu- ja varieteesaadetega. (Muidugi on ka Prantsusmaal jalgpall omal kohal.)
Jäädes uskuma oma vanemat ja targemat kolleegi Jaan Ruusi, et televisioon on kanalisatsioon, mille suurimad reitingud lähevad ikka kõige madalama intellektuaalse ühise nimetaja alla, on ikkagi huvitav näha, mida Eesti telekanalid peavad (ilmselt õigusega) oma vaatajate ühiseks nimetajaks. Võttes kogu eesti elanikonna, annab nädala tööpäevade reitingutippude jada meile üsnagi nukra peegelpildi.
Umbes kell 15.00 eristub massist Kanal 2, kes näitab detektiivsarjade klassikasse kuuluvat “San Francisco tänavaid”. Ilmselt vaatavad seda peamiselt poisid, kes on just koolist koju jõudnud. Seejärel käivitub aga puhtakujuline seebimasin, kus äravahetamiseni sarnased Kanal 2 “Unistajad” ja “Ma ei unusta sind iial” annab teatepulga edasi TV 3 “Vapratele ja ilusatele”. Vaevalt saavad vaprad televaatajad ilusatega ühele poole, kui keeratakse TV 1, kust tuleb “Kodus ja võõrsil”. Vahepeal on kell saanud juba 20.00, aga ekraanil on ikka veel seep. Kas see tähendab, et keskmine eesti vaataja ei huvitu millestki komplitseeritumast või ei ole eesti telekanalid piisavalt rikkad, et kvaliteetsema programmiga varem alustada? Tõde on ilmselt vahepeal.
Tähelepanuväärne on see, et ETV programm ei ole keskmise Maali Muraka maitsega otsustanud kaasa minna, kui välja jätta nürisünnitusena prime-timei ette pandud “Kõik minu lapsed”. Selle seebi ainsaks õigustuseks võiks olla see, et tegemist ei ole kolmandajärgulise seebiga, vaid ameerika seebituru ühe tugevaima esindajaga. (Allakirjutanul on põhjust loota, et kui ETVd just ei erastata, siis järgmisest hooajast kaob see viimanegi seep.)
Samal ajal on Eesti ühiskonna kohta tähenduslik seegi, et ehkki TV 3 “A-rühm” ja sellele järgnev Kanal 2 “MacGyver” tõmbavad ekraani ette peamise osa koolist tulnud poistest, on see rühm siiski väiksem seepi vaatavatest pensionäridest ja koduperenaistest. Üllatav on seegi, et väikestel tüdrukutel ei jäägi palju muud üle, kui minna kuhugi huvialaringi või siis vaadata vanematele mõeldud seepe. Programmikoostajad nende peale spetsiifiliselt mõelnud ei ole.
Pensionäride seepide alternatiiviotsingu kurioosumiks on kahtlemata ETV lastesari “Väike Hobo”, mille peamiseks publikuks on sootuks need pensionärid, kes mingil põhjusel ei taha seepi vaadata. Aga aususe huvides tuleb ütelda, et neid peaaegu ei ole, nii nagu ka ETV vaatajaid enne kella 18.00.

Ilmar Raag
(Järgneb.)