“Blairi nõiafilm” oli möödunud aasta üks suurimad hitte, eriti kui arvestada filmi publiku- ja kassamenu ning üllatavat tõdemust, et neid on võimalik saavutada ka ilma miljoneid dollareid kulutamata.
Dokumentaalfilmina välja reklaamitud “Blairi nõiafilmi” süee on imelihtne: 1994. aastal asuvad kolm filmiüliõpilast Heather, Josh ja Mike Burkittsville’is (Maryland) tegema filmi kohaliku nõialegendi kohta ning kaovad filmi tegemise käigus metsa ära. Kaheksa kuud hiljem leitakse metsast, saja-aastase maja alt kott nende kaamerate, filmide ja muu kraamiga. Neid unikaalseid filme, millel filmi tegijad on ise jäädvustanud oma kadumise ja huku loo, “Blairi nõiafilm” esitabki.
Algusest peale järgib film õudusloo esitamise reegleid: juba filmilindi alguses heidetakse kohalike elanike intervjueerimise käigus õhku need detailid ja faktid, mis ka edaspidise uurimisretke ja selle meieni jõudva jäädvustuse käigus vaataja närvidel mängima hakkavad.
Film on ilusti raamistatud sajanditevanusest legendist lapsi tapvast nõiast, kes, suutmata oma ohvrite hukkamise ajal neile silma vaadata, olla nad tapmise ajaks nurka seisma pannud, nagu pahade lastega ikka tehakse, ja lõpukaadritest, mil Heatheri käest kukkuv kaamera jäädvustab viimase kaadrina nurgas seisva Mike’i.
Enne seda ja olgem ausad, ootuspärast lõpplahendust on kolm noort metsas ära eksinud, seal paaniliselt päevade kaupa ringi tuulanud ning neid jälitavate mustade jõudude eest põgeneda üritanud. See miski või keegi, kes neid ohustab, ei jää kunagi filmilindile, küll aga annavad selle olemasolust tunnistust öised hääled, kummalised objektid ja arusaamatud rünnakud kuni Joshi müstilise kadumiseni. Lisaks üleloomulike jõudude ilmumisele lisavad üha kasvavat pinget noorte omavahelised vastuolud, üha kasvav rahutus ja hirm ning vastastikused süüdistused, et nad on sattunud mängust müstilise ja uskumatu tegelikkusega selle tegelikkuse küüsi. Kohati lausa uskumatu ja enesetapjaliku visadusega nõuab projekti juht Heather kõige toimuva filmimist isegi siis, kui see ilmselget ohtu, alandust, raevu vms. kaasa toob.
Algusest peale kerkib vaataja ette sündmuste tõelisuse ja filmi autentsuse küsimus. Mis sellest, et võibolla on “Psycho” läbimõeldud süee erutavam elamus meie kõigega harjunud närvidele, aga antud juhul peaks otseste õuduste puudumise kompenseerima tõelisuse ülistav pitser, mis jätab kujutlusvõimele teha suurema töö. Kas pole see siis iharusega segatud õudus, mis meid just tõestisündinud jubeduste puhul köidab ning on ka antud juhul üks olulisim ligitõmbaja? Seda hoolimata udusest pildist ja rappuvast kaameratööst. Viimased töötavad tõepoolest peaaegu veatult tõelisuse müüdi kasuks, mida toetavad ka “Blairi nõialoo” leheküljed võrgus (www.blairwitch.com).
Seda kummalisemalt mõjuvad filmi lõpukaadrites näitlejatena kirja pandud kolm noort, kelle kummalist kadumaminemist ja surma dokumentaallint ometigi tunnistas. Nii jääbki vaataja filmi lõppedes kahtluste küüsi, et mida ta siis ikkagi nägi. Erutus on läbi, jäänud on vaid soov, kas paljastada “tõde” väikesest pettusest ja publiku lõksupüüdmisest või siis saada kindel tunnismärk, et meile oli antud ainulaadne võimalus vaadata kurjuse enda poolt surmatute lugu. Sest muidu kaotaks see ju pool oma väärtusest või kuidas?
Ja mida teha veel selle terve mõistusega, mis dokumentalistikale sobimatut üleloomulikkuse meelsasti maha salgaks? Igal juhul vaibusid minu segased tunded ja uudishimu alles pärast seda, kui olin teada saanud, et selle filmi idee autorid saatsid üliõpilased Blairi nõialegendist filmi tegema ning lavastasid salaja neile järgnedes kogu selle õuduse, mis tudengitega metsas juhtus. Terve mõistus rahunes ning kriitiline meel asus filmi ümber keerlevat mütoloogiat, selle eesmärke, kasutegurit ja tehnilis-anrilist teostust analüüsima. Tuntud erutus muutub tavaliseks vaatemänguerutuseks ning vaataja võib oma perverssete kalduvuste – (näiteks tunda ängi ja naudingut teiste inimeste hukkumise demonstratsioonist) – pärast muretsemise unustada. Kuigi kindlasti just see “reaalsuse efekt” töötas enim.
Praeguseks olla Hollywood analoogsete mustvalgete dokumentaalsete filmidega üle kallatud. “Blairi nõiafilmi” autorid teevad aga filmile järge – nüüd aga juba Hollywoodi dollarite eest. Vaevalt, et see osutub nii huvitavaks kui esimene film.