Nõutus
Alguses on pime ekraan. Ilmuvad väheldased algustiitrid, ilma efektita, ilma kompresseeritud suhinate, ilma digitaalse lennukuseta. Roostekarva, madala resolutsiooniga Hi-8 videopilt, segi tuhmhalli 16millimeetrise filmilindi musta materjaliga. Mingid entusiastlikud jänkinoored sõidavad väikelinna, küsitlevad elanikke, tõmbavad hotellitoas jointi, filmivad kaameratega suvaliselt ringi udjades iseennast ja kõike ettejuhtuvat. Lõpuks aetakse seljakotid selga ja sisenetakse võpsikusse otsima mingit mütoloogilist nõida. Hilissügisene mets, krabisevad lehed jalge all, raagus oksad, ei tea kust immitsev novembri kahkjas valgus, kurjaendeline monotoonsus. Noored ei lase end esialgu halbadest märkidest häirida ning ajavad ikka oma rammusat jänkiasja – huiguvad metsa all üksteisele “fuck you” ja kergitavad keskmist sõrme. Sigarette on, viskit on, põnevust on, kaart on, kompass on. Tasapisi võtab aga ebakindlus võimust, ühe või teise rühmaliikme närvikava kukub kokku – nad on eksinud, kaamera rendiaeg lõpeb, kaart kaob ära, sigaretid lõpevad, aga mets jätkub kui irvitus looduslike ressursside raiskajate üle. Kutid satuvad nõiaringis üha uuesti läbitud paikadesse, nende teed tähivad mingid imelikud kivikalmed ja puudele poodud tootemnukud, öine mets on täis sosinaid ja karjeid. Ekspeditsiooniliikmed kargavad meeleheites üksteisele kallale, nutavad lohutamatult lehehunnikus, jooksevad paanikas amokki läbi öise metsa, loevad videolindile viimset tervitust. Üks kaob, teised otsivad teda tühjast lagunenud majast. Laste läbilõikav kriiskamine, subjektiivne kaamera tormab pööningule, laste verekarva käejäljed krohvil, summutatud helifoon valjeneb, treppi mööda alla keldrisse, löök, kaamera kukub. Teine kaamera leiab sama tee keldrisse, vilksatab seina ääres seisva kaaslase kogu, löök selja tagant, võpatus ja film kõike salvestavas kaameras jääb tühjalt laperdama...
Publik väljub rahulolematu mörinaga – mis asi see nüüd oli? “200 miljonit taala kassat üle maailma – täitsa pael”, “Where’s the world going?“; “Inimesed on mingi kuradi promomüüdi peale lolliks läinud”; “Õudusfilm! Kus olid siis sinine valgus ja toss, kriiskavad viiulid ja sähvivad terad, lendavad jäsemed ja limased lõustad?”; “60 krooni eest mingit hüplevat kaamerat ja arusaamatut hüsteeriat?”; “Aga mis seal filmis siis nendega päriselt juhtus, kes oli kurja juur, miks me ei saanud midagi näha!”; “Raha tagasi!”.

Hämmeldus
Aga mõnel filmi tihedamal hetkel oli sama krõbedat macho-publikut haaranud haudvaikus, mil popkorn kuivas suulakke ja käsi haaras instinktiivselt kaaslase sooja ihu järele. See juhtus siis, kui pimedus mattis kümneteks sekunditeks ekraani, kus kaikusid määramatud, igast suunast tulvavad hääled, kus õõvast hingeldav peategelane otsib läbi uduse kaamerasilma telgisuud, kus mööda raagus oksaskelette paaniliselt tiirlev taskulambi valgussõõr on ainukeseks päästerõngaks pealetungiva pimeduse eest, kus kamraadi kadumise ainsa tunnusmärgina ilmuvad kolm verist hammast!
Neil hetkil õhkus kinosaalis lapsepõlve ebamääraseid hirme. Hirmu pimeduse ees, hirmu teadmatuse ees, hirmu paksu metsa ees. Seal väljas on midagi rohkemat kui öö! Keegi hingab voodi all, toolile laotatud riided liigutavad, läbi ukse kostavad vanemate toast summutatud ebainimlikud oiged!
Sellise lapsepõlvetraumade reinkarneerumise, teadvuse kolikambrist hiiliva primaarhirmu ees oleme üsna võimetud. See pole tavaline splatter-, slasher-, horror-filmide camp-õudus, naeruväärsuseni paisutatud vormi- ja värviküllus. Vaid vastupidi – kriipiv minimalistlik ängistus: värvivaegus, vormivaegus, nägemismeele alatoitumine. Eelkõige aga piiratud vaatevälja ahistus. Minutite viisi pimeduses ringikobamist, ainsaks orientiiriks paarikümnesentimeetrise diameetriga taskulambisõõr. Meie silm on närvilõpmeid pidi seotud kaameraläätsega ning seepärast on kõik “Blair Witch Projecti” vaatamisega seotud kognitiivsed protsessid raskendatud, kõik tegelaste tajumoonded, võimendused ja hüsteeriahood peaksid otseste ärritajatena, ilma intellekti ratsionaliseeriva töötluseta otse vaataja seljaajju paiskuma. Vaatajal ei ole kordagi võimalust kõrvale astuda saamaks korrastatud perspektiivi ja fokuseeritud lähiplaane, objektiivset analüüsi asjade seisust. Meile ei anta võimalust olla kõrvalseisja, vaid me peame vastutahtsi osalema ähmaste reeglitega mängus.

Joshua Leonard

Ärevus
Noorte radikaalide seas alati trendikas käsikaamera on nüüd leidnud tee mainstreami ning eemalt terendab selle liikumise lõpp-punkt, tüdimus ja võimetus veelgi vahetumaks muutuda. Küsimus ei ole selles, et amatöörvideopilt oleks “Blairi nõiafilmis” kuidagi kunstliku eputamisena mõjunud. Vastupidi – abitu videokaamera konarlikud kaared, ahendatud vaateväli, subjektiivsus ja klassikalise renessanssperspektiivi puudumine tõid kinolinale tagasi hirmu dimensiooni, kujustasid virtuaalseid kimääre öhe, panid vaataja värisema.
Aga siin on tegemist autentsuse kriisiga laiemalt. Jean Baudrillard kirjeldab ühes essees inimeste käitumist vahakujude näitusel. Näitusekülalised kummarduvad kujudele väga lähedale, katsuvad neid ja piiluvad püksi. Elutruuduses, tegelikkuse hüperreaalse mudeli pinnal püütakse leida defekti, mõnd kleepimata jäänud karva või ebarealistlikku poori, mõnd tillukest detaili, mis reedaks simulatsiooni erinevuse reaalsest objektist, mis reedaks mingisugusegi vahendatuse. Samamoodi sunnivad “Blairi nõiafilmi” sarnased fake-documentaryd keskeltläbi terasemalt otsima puhta kujutamise tagant meetodit, improvisatsiooni tagant karkassi, kõike kunstlikku ja konventsionaalset. Kui üle lugeda, paistab “Blairi nõiafilmi” naturalistliku pildikoe alt parasjagu konstrueeritust. Ent siiski on reissöörid ja kaameraga vehkinud näitlejad osanud kivist vett pigistada – ühe kaunis nonkonformistliku stilistika vahendid on efektselt anrifilmi teenistusse rakendatud.

Hirm
“Blair Witch Project’i” õudus ei olnud juuspeen detailidesse peidetud ja reaalsusmõradest imbuv nimetu miski, ängistav objektitu paranoia, millel balansseerisid näiteks David Lynchi “Sinine velvet” või “Kadunud kiirtee”. Pigem on see Roman Polanski “Vastikuses” pakutud hullumise diagnostika. Piir sisemise ja välimise maailma vahel ähmastub, väline hakkab ohustama minapildi terviklikkust. Maailmataju ei korralda enam väline märkide, mõistete ja suhete loogilis-sümboolne võrgustik, vaid ihade ja hirmude imaginaarne muster. Käitumine muutub traumaatiliseks, pupillid laienevad, moonutatud reaalsustaju genereerib afekte ja koletisi. Maailma täidetus osutub korraga õõnsusteks, lünkadeks ja tühikuteks, semantilisteks üksusteks, mis aga ei moodusta mingisugust tähendusvälja. Õudne on see, mida me ei näe, millega puudub otsene tajukontakt, ent mille olemasolu külma hingust me kuklas tunneme.
Edgar Allan Poe’ novellis “Kaev ja pendel” näeb surmamõistetust peategelane kongi keskel jaheda ja niiske õhuga kaevus midagi, mille tõttu ta eelistab pigem hukkuda kokkutõmbuvate hõõguvkuumade seinte vahel. See “miski” on alati jubedam kui ükskõik milline “miski” materiaalne konkretiseering.
Teadmatus genereerib traumaatilist kogemust, objektides, mille eksistentsi me ratsionaalselt seletada ei suuda, rebenevad reaalsuse kausaalsed ahelad. Tavaliselt asub meie hirmu allikas, see “miski”, väga lähedal – seina taga, voodi all, kehaõõnes.
“Blairi nõiafilmi” tegevuskeskkond vastab täpselt sellise täidetud tühjuse parameetritele. Mets peaks olema külluslik, rohetav stiihia, elugenereeriv ollus. Filmi novembrikuine mets on aga ilma ühegi elusolendita vaegne, vormitu, raagus, kidur ja surnud võserik.
“Blairi nõiafilmi” intiimsed šokid tulenevad pigem tegelaste segipaisatud enesetajust, mida väliskeskkond ainult võimendab – eksimishirmust, teadmatusest, abitusest, paranoidsest jälgimistundest. Ka filmi lõpuks ei saa me kindlat veendumust, mis tegelased lõpuks hävitas – nende enda hullus või metsaneedus, kas kogu see film filmitegemisest oli reaalsus või fabritseering.
“Blairi nõiafilmi” mõjujõud toetub ühtpidi lausa šamanistlikult monotoonsele rütmile. Me teame kogu aeg ette, mis juhtuma hakkab, ja see eelaimus ajab meid närvi. Jälle laskub hall päike puuvõrade taha, heitunud tegelased jõllitavad viimast sigaretti kopsu kiskudes, kuidas õhk nende ümber musteneb. Me teame, mis öösel sündima hakkab – see hirm ei ole ehmatav äkksööst, vaid hinge näriv kestva kohalolu painaja, olevikutusk, millest minevikku või tulevikku hüppamine on suur kergendav illusioon, unenägu.

Kergendus
Oma narratiivselt koelt on “Blairi nõiafilm” lihtne ja lapsik nagu muinasjutt – Hansuke ja Greteke lähevad paksu metsa, eksivad ära ja kuri nõid viib nad oma onni. Tõsi küll, “Blair Witch Project” pole õnneks didaktiline ja korrektseks tsenseeritud vendade Grimmide muinasjutt, vaid justnagu Perrault’ ja Hoffmanni sadistlikud muinasjutud, millega hirmutatakse sõnakuulmatuid murjaneid.
Dramaturgiline lihtsus ja ameerika filmi kohta üllatavgi sõnumitus loovutavad kogu mõjuvõimsuse sellele, millega “Blairi nõiafilm” oma miljonid kokku on kraapinud – visuaalsele hüpnoosile, mütoloogilisele silmamoondusele, hüperboolitsevale pildiesteetikale.
Kosmose koristajal on seekord lihtne – toolide alla kleebitud nätsud on kinokülastajate higised küüned sealt enne seansi lõppu ise ära rebinud.