Igaüks ei söandaks kirjutada üritusest, mille ise on korraldanud ning millel tagatipuks veel esinenud ka. Et nii ei sobi. Ja mis kõik võidakse arvata. Aga mina ei karda. Suurem julgustükk oli ikkagi uue festivaliga väljatulemine, rahataotlemine ja publiku kohalemeelitamine – sest midagi kindlat ju lubada ei olnud. Improvisatsioonid ju.
Jultumuse tipp oli aga lõppkontserdil koos võhivõõrastega ilma ühegi proovita esineda. Pärast seda viimast on vähe jäänud, mida karta. Pealegi, ega keegi teine ju ei kirjuta. Tartus polegi kedagi, kes tahaks ja oskaks, ja kes tunneks samas improviseerimise köögipoolt. Üks on, aga see ei jõudnud kõike kuulama. Äkki tegigi õigesti, sest et eks see üks paras käkkimine oli. Noh, et ei mingit selget vormi, ega paljukihilist sõnumit. Ainult, et kõik olid millegipärast õnnelikud. Nii laval kui saalis (see piir õnnestus mitmel korral üsna häguseks ajada). Ju see siis üks seltskond imelikke oli. Terve muuseumitäis. Hea, et maailmas on imelikke.
ProImPro (Anto Pett – klaver, Taavi Kerikmäe – süntesaator, Priit Lehto – hääl, Ursula Saal – saksofon ja hääl, Leonora Järvet – flööt, Mart Kangro – tants, Raido Mägi – tants) pakkus festivalil kõige terviklikuma ning aplausi põhjal ka menukama etenduse. Põnevus püsis algusest kuni lõpuni. Igal esinejal saabusid kusagil kõrghetked, millele kaaslased toredasti, vastavalt vajadusele, ruumi jätsid või toetust pakkusid. Eriline, müstiline, oli “lõpustseen”, kus tantsijad (higised ja vankuvatel jalgadel) tasahilju läbi pika saali ukse poole tuterdasid. Muusikud olid jõudnud selleks ajaks seisundisse, kus nad tantsijaid enam pingsalt ei jõllitanud, vaid nii silmanurgast veidi märkasid (mis seal enam nii vahtida oligi). Lauljate dialoog muutus pantomiimilaadseks, ruum sai täis kordumatut segu liikumisest, kuulamisest, vaatamisest, musitseerimisest ja rääkimisest. See tegi õnnelikuks.
Weekend Guitar Trio esitas juba oma firmamärgiks kujunenud elektrooniliste soundide kummastavaid maailmu. Neid kuulates on vahel raske uskuda, et tegu on kitarridega. Selle kontserdi läbivaks ideeks kujunes teatav nihestunud suhe oma kaaslastesse. Kui keegi idee välja käis, siis teine pakkus sinna juurde midagi hoopis muud ning kolmas väänas veel sürrealistlikuma kihi peale. Kokkukõla sai tihe ja küllalt erinev sellest, mida WGT komponeeritud palad on olnud. Kahju oli vahest sellest, et nad ei suutnud seekord iseennast üllatada. Nagu Tanel Ruben (löökpillimängija Tunnetusüksusest) mulle omavahel ütles: improviseerija peab kõigepealt iseendale hea litaka andma. Äkki oli asi selles, et elektroonikal (ja eriti kajatöötlemisel) on oma inerts. See raskendab paindlikku hetketabamist. Laval on justkui kolm inimest ja kolm robotit.
Rein Rannapi pikast (üle 50 minuti) sooloimprovisatsioonist aimdus, et ta on teel postmodernistlikust “kõik on lubatud” postpostmodernistliku (või mis meil iganes juba saabunud on) sünteesi poole. Esinemise teise pooltunni jooksul saabus mitu pikka lõiku, kus enam ei valitsenud selged tsitaadid ühest või teisest ülituttavast helikeelest, vaid tekkis isikupärane ja lummav sulam. Reinul on selleks tegelikult ülihead vahendid, nii klaveritehnika kui peen kõrv, soovin, et ta julgeks edasi otsida just seda täiesti oma maailma.
Tunnetusüksuse esinemine erines kõigist teistest selle poolest, et käivitus kohe. Ja kulminatsioonihetked ja endile (ning eriti üksteisele) antud litakad muudkui tulid ja tulid. See on siis see rohkem kui kümme aastat koostööd, arvan ma. Või ei arva ka. Äkki oli neil lihtsalt hea päev (see kukkus nüüd küll kadedalt välja). Ja täitsa loomulik sellise andmise juures, et lõpp oli veidi väsinum, viimase palaga ei saabunud teps mitte katarsis.
Lõppkontserti ma ei analüüsiks, katsuks kirjeldada. Siin astusid üles Rivo Laasi ja Tanel Ruben Tunnetusüksusest, Robert Jürjendal WGTst, Priit Lehto, Ursula Saal ja Taavi Kerkmäe ProImProst, Rein Rannap ja mina (mittekusagilt). Enne alustamist sai valmis mõeldud järjekord, kes kelle järel ja kellega koos, muu oli tõeliselt ettearvamatu. Alguse poole tundus, et igaüks ajas rohkem oma asja, kuid tasapisi saadi krambist üle. Viimaks saabus see õnnis ansamblitunne, kus enam pole egod, vaid lihtsalt asi ise (ma ei julgeks öelda, et muusika, pigem etendus).
Konkurss oli meeldivalt kõrgetasemeline, kedagi polnud igav või häbi kuulata, terviklikult nauditavaid üksikpalu võis kuulda rohkemgi kui pikkadel õhtustel improvisatsioonijorudel. Suuremad preemiad jagunesid nii: duole Taavi Kerikmäe ja Ursula Saal I koht ja Margus Rumpi pastell “Palve jõele”, Ebe Müntelile (klaver) II koht, duole Eerika Kurm (klaver) ja Leonora Järvet (flööt) III koht ja Navitrolla pilt “Maale vanaema juurde”, väiksemaid auhindu jätkus ka kõigile teistele osavõtjatele.
“improvizz ‘00” on lähtepunkt – null. Nii oskame me Eestis improviseerida. Jõudu ja jaksu kõigile improviseerijaile, et “improvizz ‘01” erineks tänavusest samuti kui üks nullist (1 : 0 = lõpmatus).