(1) Kapitalismi vaimu käsitledes on Max Weber kirjutanud, et ei ole midagi vägevamat kui idee, mis hakkab reaalseks saama. Teatrit Foucault’ pendlina käsitledes ei taha alljärgnev olla manifesteeriv ja lippu lehvitav, vaid kui idee, mis aeglaselt, järjest ja pidevalt reaalseks saama hakkab. Selles on annus sambapühakute katarktilisest ajatunnetusest.
(2) Ta ei vaata tagasi sellepärast, et tagasi vaatamine kivistab. Kurdid gurud, pisihingelisus, korratus, paheõiguslik reklaam, keskuslik penetratsioon, kaasajooksiklus, püsimatus kivistavad. Aeglus tuleb eraldada kivistumisest ja stagnatsioonist. Vaadake Foucault’ pendlit. Millise autoriteetse rahuga liigub ta punktist teise, kui märkamatult saab punktiirist ring. Teater ei järgi ainult planeedi pöörlemist, vaid ka tiirlemist.
(3) Kirik on alguse saanud teatrist ja teatriks on ta taas muutumas. Ülestõusmispüha müsteerium Tapal oli hiilgav. Ei olnud paremat paika esimestele kristlastele kui koopad Surnumere ääres või hiiglaslikud katakombid Rooma all. Teater andis neile varjupaiga. Vello Salo on öelnud, et Maa peal eksisteerivat
36 000 erinevat sekti. Maailmas on keeli koos murretega umbes 14 000.
(4) Teater võngub läbi aja ja on oma entiteedilt kaalupomm. Koopa võrdpilt, mida kirjeldab Platon, on piktogramm teatrist. Sirm, vaatajad, valgus, koobas ja näitlejad kui varjud. Kummaliselt muutub ruum selles black boxis, kus põleb lõke. Sellist ruumi saavutada on saanud meie eesmärgiks.
(5) Foucault’ pendli võnkumist vaadates tuleb silmad aeg-ajalt kinni panna, et tajuda nii planeedi pöörlemist kui tiirlemist. Kas tiirlemist üldse on võimalik tajuda, sest tiir vältab ühe aasta? Pendlit vaadates me ei näe tiirude moodustumise jooksul tiirlemise konstateerimiseks vajalikke muudatusi pendli võnkumises. Ka teatris ei näe. Reliktvalgus ei ole kõik. Kuidas hingavad sinu kõrval teised, publikrahvas. Nad tunnevad – ja mõjutavad üksteist.
(6) Pendel on sümbol. Teater on ürgne. Sümbolit vaadates või mitte, tiirlemist tajudes või mitte, kuid teatri ürgsel ajal õitsele puhkenud omadus hakkab arusaadavamaks saama. See omadus on pluralism, arvukus, mitmus, hulk, kvantiteet, mass, publik. Publik kui osahulk inimtervikust, kes istub saalis/koopas. Üks, kes istub ja vaatab, ja teine, kes liigub ja räägib, on kokku paar või perekond. Paar ei ole teater. Milline arv on teater? Mitu hingetõmmet te oma elujooksul teete? Nii ei saa küsida.
(7) Mitmusele ja mastaabile on teater võlgu oma saladuslikkuse. Endast suuremat ei saa mikroskoobiga uurida. Teistpidi – publiku hingerütmidest moodustuva vaimustuse uurimiseks ei kõlba gravitatsioonile alluvad teleskoobid. Teater on mittegravitatiivne. Teater väljendab ennast reliktheli abil.
(8) Kui Edgar Allan Poe oleks teadnud, et kaevu ja pendli kirjeldus on kõige puhtakujulisem teatrikirjeldus. Kaevus on katk – suurepärane katk. Seda katku aimas Antonin Artaud. Ainult oma hinge pimedas, kus aksid nagu metallseinad on sind kukkuma pressimas, saad sa olla avameelne üheskoos oma armude ja pisaratega. Sellised ideed peavad reaalsuseks saama. Detailide välkvalguses – ütleks müstik ja teoloog Uku Masing. Pendli löök südamesse. Hyde Park’is on suurepärane kiikuda. Ehkki seal ei räägita kõigest avameelselt, ainult teatris. Rütmid ja muusika. “Kuulake, kui tähed süüdatakse...”, libiseb üle Peeter Volkonski suu, ja Rodin’i kivist lotinaised elustuvad. Vaimustusel on harjad ja mõõnad. Francis Cricki hämmastav hüpotees on kui liivakastimäng. Mõelge selle peale, mis toimus Lauluväljakul.
(9) Oh, tühjatöö tegijad. Lõpetage kaasajooksmine. Olge ometi autod, olge ometi ise. Nähke veepiisas purika pikendust. Ärge laske endale moodi valmis määrata. Otsige endale premissid kultuurist. Ärge laske lääneks idal saada, sest hommikud on seal. Eraldage avameelsus avalikkusest. Liitke juhusepuudused truuduseks. Keerake pirnipessa sajavatised, sest ei ole ju näha selgelt, kui alla hinnad pidevalt kukuvad. Anonüümset reklaami pidage paheõiguseks. Tõstke oma kurvad silmad ja vaadake lõkkesse. Siis tõstke pea ja vaadake taevasse. Kas näete tähti? Te näete ühtlasi ka vaakumit. Ruumi, kus ei ole elu. Te näete seda surnud kohta, aga teie kujutlusvõime kiigutab teid üle surmaparkla. Keegi ei näe teie sisse. Pidage seda hüveks, kuid luuke ärge keerake kinni. Eraldage üksteisest rääkimine, kirjutamine ja mõtlemine. Pressikonverentsidel esineja ei mõtle. Mõni näitleja mõtleb esinedes, aga seda on harva. Repertuaariteatris midagi sellist ei näe, vahest harva siiski. Pidage meeles – kõik käib isiku ümber.
(10) Isiku saame, kui koondame tervikuks teatavad tingimused. Teatavad tingimused on: kolm staatust (vabadus, kodakondsus, perekondsus), sugulus, vanus, sugu, tervis, amet, kutse, usk, päritolu, au. Rooma õigus luges näitlejaid aututeks – infamia. Miks?
(11) Näitlejaks ei saadud, ei õpitud, ei oldud ametis. Ei see olnud elustiil ega ühinenud näitlejad ühingutesse. Nad pidasid korda, aga norm puudus. Kui oskaks kõikidele küsimustele vastata. Campanella oleks võinud oma töö lõpetada ja utoopia reaalseks kirjutada. Kui oskaks ühelegi küsimusele vastata. Publiku kujutlustesse kerkib levima teatriseen. Suurem kui seen, mis kerkib tuumapommist. Suurem mis tahes universumist, sest ta levib kiiremini kui valgus.
(12) Teatris võib meenuda algus. Kui algus on teistmoodi kui lõpp. Kui on. Kui algus on pidevalt, siis see meenuda ei saa. Siis ei lähe meelestki. Kui midagi teatris sünnib, siis sünnib see praegu. Hic et nunc ei saa meenuda. See ei kao kunagi, tal pole kohta, kuhu kaduda. Koht on kadumiseks liiga suur. Seda tuletab meile meelde Foucault’ pendel.
(13) Teater on asutusena juriidiline isik. Kolmas sektor. Argise informatsiooni kõrval on teada, et öösel silmi sulgedes lendame unistusi kannult raputades pendli poole.
(14) On vaid küps, aastatega kogunenud paradigmade kassikangas. Voldemar Panso ei pea hauapõhjas enam Hiroshimat lugema. Lihtsalt metamorfoosid saavad otsa ja kinnisvara katab vaikus. Nüüd loetakse Hiroshimat maa peal ja pendli taktis. Amplituud on suur ja pea käib ringi. Keegi lööb veel kampa. Lööb kõvasti ja jääb.
(15) Võibolla publikul hakkas pea ringi käima, kui näitleja Roscius mängis. Vaatajad unustasid koha ja aja ja enda. Võibolla peeti eneseunustust paheks ja sellepärast olid näitlejad infamia.
(16) Teatris loovad atmosfääri suured jõud. Samad jõud, mis sõjas. Räägime võitlusvõimest ja pealetungihoost. Kaitse ja pealetungi ürgse printsiibi mõjusfääris said alguse nii linnus, perekond, kui teater.
Linnusest sai linn, linnast linnriik, linnriigist vabariik. Kuna demokraatia kohta oli erinevaid arvamusi, oli poliitika sündinud. Mõned arvasid, et monarhia on demokraatia, teised arvasid, et türannia on demokraatia, kolmandad arvasid, et rahvas tahab parlamentaarset demokraatiat. Poliitika tekkis polistes.
Tänapäeval on perekond mandunud koduühinguks. Rooma perekond paterfamilias oli poliitiline ühing. Poliitilised õigused olid ainukesena perepeal. Perekondade poliitilisest agregatsioonist sai alguse riik kui ühiselu vorm, mitte kui müüritagune. Kuid paterfamilias ei ole täielikult kadunud – “Ristiisa” epopöa illustreerib tema tänapäevast varianti, või perekond Bushid. Poliitika on sama ürgne kui teater.
Teater oli koobas või öine kuusealune koos lõkkega (Sampo). Ehituskunsti arenedes sai teatrist tempel. Tempel eraldus nii teatrist kui linnusest ja religioon sai erilised prerogatiivid. Teater ei ole kunagi olnud religioosne, sest ta on olnud emaks religioonile.
(17) Olgu rünnak või kaitse, vaimustus on see, mis laob aluse edule. Sõjavälja vaimustus, pealetungihoog – need mõjud on jäänud teatris seaniajani tajutavaks. Tekivad nad ühtemoodi – ühise eesmärgi nimel, kollektiivse intellektuaalse pingutuse tulemusena. Järelikult ei saa vaataja samastumisesse või võõrandumisesse tõsiselt suhtuda.
(18) Teater on koopakunst, publiku loominguline pingutus. Võibolla oli rooma juristidel häbi, et nad oma õiguskorras seda püüdsid konstrueerida, mille eestjuhtijatena näitlejad juba ammustel aegadel olid seisnud. Nende mõte jõudis rooma rahvani – populus romanini ja nad konstrueerisid selle pinnalt juriidilise isiku mõiste. Edaspidi loeti näitlejaid karistuseks infamiateks, võrdselt prostituutidega. Sellepärast ei ole näitlejad kunagi populaarsed, vaid ainult lugupeetud ja austatud.
(19) Teater vajab tänapäeval teistsugust ruumi. Selle arhitektuurilist sisu peab olema võimalik muuta: nii nagu lõkke paistel koopaseinad paistavad liikuvat, nii nagu inkvisatsiooni piinamisruum ja selle põhjas kaev, kus katkuhaiged rotid…
(20) Uus ruum defineerib uueks teatriks:
vaba loomingu,
eemal keskustest (läheme waldenisse, läheme mähele),
aeglaselt,
iga ööga üks pööre,
mitte lastes end pügada pargiks,
igikestev,
iga aastaga üks tiir,
initsiatsioonirikas,
vaimustav.
Metronoomina võngub teater kui Foucault’ pendel.