Nuku ahistamine tuleneb umbsest ajust

Mõeldes Eesti nuklejatele (selles tekstis märgib see suupärane lühisõna praktilise nukuteatriga tegelejaid, variatsioonidega sünonüümid võiksid olla ka nukkarid, nukutajad) ning nõjatudes Juri Lotmani esseele “Nukud kultuuri süsteemis” (raamatust “Kultuurisemiootika”), väidan, et meie nuklejad (nuku)teatri semiootikast suurt ei tea ega pea. Kahetsusväärselt nigel on nende suhe ka fantaasia, leidlikkuse, otsingulisuse ja paindlikkusega. Olles teadlik ka üksikutest säravatest eranditest, saab siiski (ikka ja jälle) jälle konstateerida selle väite paikapidavust. Jälle sellepärast, et seda halvamaigulist permanentsust võimaldas kogeda Viljandis toimunud rahvusvaheline nukuteatrite festival.
Paradoksaalne küll, aga tundub, et sellise spetsiifilise kunstiliigi (nukkudega teater) viljelejad ei viitsi aru saada nuku kahepalgelisusest – nukk kui mänguasi ja nukk kui mudel. Selle viitsimatuse vabanduseks (ehk kesise nukuteatri tegemine) ei kõlba ka see, et nukkudega esinetakse peamiselt lastele ja esinevad peamiselt amatöörid.
Pidades nukku nukuteatri peamiseks agregaadiks ja teades Eesti nukuteatrite (meil leidub peale Eesti Riikliku Nukuteatri veel vähemalt viis väikenukuteatrit, lisaks üksiküritajad) suhtelist idee- ja vaimuvaesust nukkude valmistamisest kuni lavastusteni, refereerin Lotmani tähelepanekuid nukundusest, lootes siiski vist midagi lootusetut. Lootusetuses on süüdi just igasugused festivalid, kus on võimalik võrrelda (nuku)teatreid, kusjuures tundub, et meie parateatraalid on võimetud järeldusi tegema võrdleval meetodil. Siiski on rahustav seegi, et näiteks hispaanlaste diletantismi ei ole rentaabel eelistada eestlaste omale.
Lotman viitab võrdlusele kuju (skulptuur) ja nuku vahel. Kuju, mis sisaldab suurt kunstilist üldistust, vaatamine nõuab vaatajalt tõsidust ja teatud distantsi. Seevastu nukku tuleb katsuda ning see nõuab mängu. Kuju on vahendaja, mis annab meile edasi võõrast loomingut. Nukk on aga stimulaator, mis kutsub meid looma ega nõua võõra mõtte nägemist. “Seetõttu kahjustavad teda liigne sarnasus, naturaalsus, temasse kätketud teate fantaasiat halvav põhjalikkus.” Valdavalt liiklevadki meie nuklejate käes mitte eriti vaimukad originaalilähedust taotlevad nukud, hoolitsedes selle eest, et mitte mingil juhul ei käivituks vaataja fantaasia ega kujutlusvõime. On täiesti mõistetamatu, kuidas pole kaltsudes, karvased, äärmiselt igavad, tõmblevad ja pidurdamatult rääkivad nukud (tegelikult räägivad ikkagi näitlejad) tegijaid veel ära tüüdanud?! Loomulikult on hea ja lausa vajalik ka selliste nukkudega teater, probleemiks on aga see, et muud nukuteatrit meil polegi. Suurimad võimalused on kindlasti ER Nukuteatril, aga suurteatril jälle omad kammitsad. Ja millal küll kaob veendumus, et nukuteater on ainult lasteteater?
Nuklejatele mõlgutamiseks veel Lotmani võrdlus liikuvast ja liikumatust nukust. Liikuv nukk, millel liiguvad peale käte ja jalgade ka suu ja silmad, on rohkem inimese moodi kui liikumatu nukk. Liikuvat nukku inimesega aga kõrvutades, tuleb reljeefselt esile nuku kunstlikkus ja ebaloomulikkus. Kui nuku nägu liikuma panna, see otsekui tardub, ja kui kõrvutada seda elava olendiga, suurendab see nuku elutust, surnutaolisust. Liikumatu nukuga sellist võrdlust lihtsalt ei teki, kuna sellist nukku ei võrrelda elava inimesega, vaid mängitakse, et see ongi elav inimene. Sarnasust ei määratleta niisiis tunnuste põhjal, vaid postuleeritakse.
Nukku tajutakse elava inimesega seoses, nukuteatrit aga elavate näitlejatega teatri taustal. Kui elav näitleja mängib inimest, siis nukk laval mängib näitlejat, muutudes kujutise kujutiseks. Nukuteater paljastab teatris teatraalsuse.
Eelnenud jutule andis tõuke ülemöödunud nädalavahetusel Viljandis toimunud V rahvusvaheline nukuteatrite festival “Teater kohvris”. (Samal teemal ka Sirp 3. VII 1998, Postimees 24. V 2000.) Arvestades üldse mainimata jätmisega kui halvima kriitikaga, on mul hea meel teatada, et oma oskusi ja mingil määral ka oskamatusi eksponeerisid Viljandi nukuteater, ER Nukuteater, nukuteater Lepatriinu, Kärdla nukuteater, Käina Pereteater, nukuteater Kehra Nukk ning teatrid I Piccoli Saksamaalt, Para Niños Hispaaniast ja Gasen Rootsist. Laskumine nähtud lavastuste analüüsi oleks mõttetu ja igav, kuna vohav üheülbalisus ja pinnapealsus nii sisus kui vormis selleks vajalikku kõnekust või dialoogivalmisust ei pakkunud. Traditsioonilise ja täitsa rahuldava lastele suunatud nukuteatriga esinesid Kärdla, Viljandi ja Rootsi nukuteater. Hoopis erutavam ja alternatiivsem oli sakslaste pakutu. Tugev kontseptuaalsus, hea tehniline ja kunstiline oskus pakkuda midagi filmi-foto-nuku- ja varjuteatri vahepealset, mille peamiseks komponendiks ja kõige aluseks Gustav Mahleri sümfoonia nr 1. Sakslaste “Maailma ehitusmeister” on visuaalne muusika, mis paneb vaataja tundma end viibivat korraga kontserdil ja kinos, kuid ei lase unustada, et oled siiski teatris. Ja ei mingit verbaalset müra.
Kus on grotesksed nukud, maskid, plakatid!? Miks ei taha lavastajad-kunstnikud tegeleda ekspressionistliku, dadaistliku, pop- jne. kunstiga? Visuaalsed kujundid ja (nuku)teatri paindlikkus on valdavatele amatöör-nuklejatele minu kogemuste järgi vastunäidustatud. Kui palju teemasid on kasutamata, mida just nukuteatrilaval saaks kõige efektiivsemalt eksponeerida. Paraku käib kõik ikka isegi laste jaoks triviaalsete ja banaalsete pseudoprobleemide ümber. Lõpetuseks Jaak Rähesoo retoorilised hüüatused tema valgustavast arvustusest “Leiba ja nukke” (raamatust “Hecuba pärast”) – “Millist tänuväärset vaatemänguainet pakuks ametkondade demagoogia!” ja “Millise suurejoonelise nukulavastuse saaks “Loomade farmist!” (G. Orwelli “Loomade farmi” alusel on Igor Garšnek kirjutanud ka samanimelise rockoratooriumi.)