Üks tuntud vene isemõtleja (kelle nime ma kahjuks unustanud olen) tegi kord umbes sellise avastuse, et kultuur on kivinenud reeglite ja konventsioonide kogum. Tema meelest kujutas kultuur endast perverssuse tippu, mingisugust katust, mille iga sootsium endale vältimatult ehitab. See – ehkki see lugejaid ilmselt vihastab – on huvitav seisukoht. Vähemalt Nietzschest alates pole selles ka midagi erakorralist. Kõik järgnevad põlvkonnad (ja eriti kultuuriuuendajad) arvavad umbes sama. Seejuures ei vaena nad mitte niivõrd kultuuri kui teoste kogumit, vaid kui dünaamilist tervikut, mehhanismi ja reegleid nende teoste tootmiseks/interpreteerimiseks. Vene isemõtleja idee oli selles, et see mehhanism on alati suvaline, ja seega – selleks et mingisugunegi õiglus valitseks, tuleb seda pidevalt muuta.
See, kuigi mitte just sellisel kujul sõnastatuna, oli modernismi ideoloogia. Modernism on formaalselt läbi, selle lõpp aga ei tähenda muidugi uuenduste lõppu (vastasel juhul oleks pilt ju väga kurb), vaid lihtsalt laialivalgumist, killustumist – uuenduste ühtsuse kadumist. Ka teatrikriitika pole teoreetilisel tasandil midagi muud kui mingi reeglite kogum, kuidas millegi (st. teatri) kohta midagi arvata võib.
Eesti teatrikriitika on alates 1999. aastast jõudnud varasemast huvitavamasse seisu: hääli, mis millegi kohta midagi arvavad, tuleb juurde, vaatenurkades ja stiilides lubatakse suuremaid erinevusi. Viitan siin muidugi sellistele autoritele nagu Andrus Laansalu, Valle-Sten Maiste, Margot Visnap, Madis Kolk, Ivar Põllu, hiljuti ka Aare Pilv... neid on tegelikult väga palju, kõik (nagu te arvatavasti juba isegi teate) üsna erinevatel seisukohtadel. Selles olekski üks teatrikriitika ülesanne: et see pole mitte ainult etenduse vaatamise ja hindamise (ja nende kriteeriumide) probleem, vaid ka teatav keskkond, kus lugeja võib (kui tahab) saada erinevaid lahendusi ja vastuseid teda huvitavatele küsimustele (eeldusel muidugi, et need ikka teatriga seotud on).
Ses mõttes oli huvitav Aare Pilve artikkel. Tema tegeles just teatrikriitika maastiku ja kaardistamisega, tegelikult metakriitikaga, mis paljusid vana kooli tegijaid ilmselt ei huvita (ja ei tohigi huvitada – allpool seletan, miks). Kui mind miski Aare artikli juures häiris, siis oli see tohutu õigus, mis sellest artiklist kumas. Pean silmas seda, et kirjutajal näis olevat kõiges vältimatult õigus, ja seda mitte ainult pretensiooni tasandil, vaid ka tegelikult. Selline lõplik tõesus mõjub millegipärast alati pisut masendavalt, aga see pole Pilve süü. Tõde ongi kirjanduslikest stiilidest kõige masendavam. See on lihtsalt selline stiil, ja sellega tuleb leppida, sest nagu kõiki muid stiile on muuhulgas ka tõde vaja. Meil on vaja kirjutajaid, kes nagu Zeusid oma Pilvedelt välgunooli alla saadavad. See on oluline. See rikastab ajakirjanduspilti – ja mitte vähe, vaid omajagu.
Samavõrra oluline on, et oleksid kurjad tädid ja onud, kes kõigile vitsa annavad. Nagu Visnap. See on ka väga oluline ja hea. Peale selle nõuan ma, et meil oleks hulk selliseid kirjutajaid, kes “üldse mitte millestki aru ei saa” ja iga asja peale ainult “mõhh” ütlevad (ja kahtlemata ka seda artiklit äärmise umbusuga loevad). Need kirjutajad (ja lugejad) on olulised, sest nad rikastavad meie arusaamist “arusaamisest” ja antud juhul konkreetsemalt teatrikriitika seostest sellega – kusjuures need seosed võivad väga vabalt ka olemata olla.
Siis on meil vaja veel tegelasi, kes väljuvad kõige ebasobivamal hetkel “võsast” ja ütlevad asju, mille peale keegi kunagi tulnud pole. Tavaliselt peab see olema midagi kohatut, võibolla isegi täitsa seosetut. See on selline kriitikutüüp, keda mina isiklikult kõige kõrgemalt hindan. Oma agressiivses “nürimeelsuses” tekitavad nad enamasti kas kõige suuremat või siis kõige väiksemat vastukaja. Näiteid pole just palju, aga meie kirjakultuur on ka alles üsna õbluke. No aga miks ei võiks nt. Berk Vaher meid vahel millegi sellisega üllatada? Tema lause võib olla nii keeruline, et – kuigi ma (veel) päris literaat pole – lugedes sellest ikka suuremat aru ei saa, aga see-eest on tal alati väga huvitavad mõtted.
Siis võiks olla veel üks tüüp kriitikuid – avalikud paariad, kellest keegi midagi teada ei taha. Need oleksid jälle minu lemmikud. Nende kommentaar on tavaliselt abrasiivne ja hermeetiline; neid ei kutsuta ringmängu, sest nad ei seostu kellegi ega millegagi. Selgemini kui miski muu näitab just see, et nad oma ajast ees on.
On veel üks tüüp kriitikuid (kui nad ikka tõesti olemas on), kes “teatrikriitika establishmenti ambrasuurile viskuvad”. Neid on huvitav jälgida ja ajakirjandus haarab neid lennult, sest nende päevakajalisus ja võime tegelikkusega sobival viisil haakuda on tavaliselt kõige suurem. Nemad on teatrisõdade kangelased, nemad esitavad väljakutseid ja neid võetakse vahel ka kuulda – ja lastakse maha, nii nagu Maiste ja Laansalu omal ajal.
Ka establishment on vajalik. Peab olema selline grupp kriitikuid, kes arvavad, et nad on “tipus” ja esindavad liivakasti “ametlikku” seisukohta. Muidu on igav. Kui mõni kloun endale “professionaalsuse” raudrüüd selga ei ajaks, poleks ka kõigil teistel pooltki nii huvitav.
Kui õnnestuks tekitada selline taidlus-skeem, nagu ma eespool kirjeldasin, võiks juhtuda veel üks asi. Nimelt see, et teatrikriitika muutub “teatrikirjanduse” (mis iganes see siis olla võiks) alaliigiks – ja lõpuks võibolla veel huvitavamaks kui teater ise. See vahest oleks juba midagi. Kokkuvõttes võiks eesti teatrikriitika tulevik olla erakordselt ere.
P. S. Sellise taidlusskeemi tekkimine on niikuinii paratamatu, kui asjadel isevoolu teed minna lastakse ja midagi ülearu ei tsenseerita.