Kirjutama sundis mind TMK märtsikuu numbris avaldatud eesti teatrikriitikute vestlusring pealkirjaga “Mida jätame maha eelmisse aastatuhandesse eesti teatrist?” Ja nimelt: osa kriitikute hämmastavalt üksmeelne mõistmatusest koosnev rünnak nn. noorte vihaste meeste suhtes, rõhuga Valle-Sten Maistel ja Andrus Laansalul. See on hoiak, mida olen hakanud täheldama ka mujal, väljendatuna ühe kindla kriitikuteseltskonna hulgas – mis need noored nüüd jutustavad, et eesti teater on hall ja vajaks mingit värskendust jne., et eesti teater on ju heal tasemel küll, milleks avastada jalgratast. Seejuures jääb märkamata, et kui “noored” hüüavad värskuse järele, siis pole selles tegemist eesti teatri headuse üle arutlemisega, vaid teatrilaadide mitmekesisuse järele küsimisega, ja mis tegelikult olulisemgi, eesti teatrikriitika mitmekesisuse igatsemisega.
Tahan vaielda ja imestada mitme asja üle. Esiteks – miks konstrueeritakse mingi noorte vihaste meeste seltskond, mille suhtes tõrjuv hoiak võtta, kui tegelikult koosneb see vaid kahest kriitikust (loomulikult Maiste ja Laansalu) ja ehk veel mõnest üksikust inimesest. See on ilmselgelt üleforsseeritud konstruktsioon. Eriti paistab see silma, vaadates, kuivõrd ebaadekvaatne on see, et tervelt kahe käe sõrmedel üles loetav kriitikute kogu tõuseb tagajalgadele kahe tegelase kirjutatu peale, kellest üks on kriitikutegevusest peaaegu loobunud ja teine ongi alati pigem praktiku ja eksperimentaatori kalduvustega olnud. See on ebaadekvaatne – kui kaks meest ajavad jama, siis jääb arusaamatuks nendevastase rünnaku tulisus. Tähendab, miskipärast on nad siiski olulised? Või on eesti teatrikriitika kontseptuaalne kiht niivõrd õhuke, et teda on vaja kaitsta mis tahes alternatiivsete vaatenurkade eest? Seejuures ei räägitagi õigupoolest sellest, mis teeb nad nii tõrjumisväärseks. Põhjus on lihtlabane – tsiteerin: “Mina tahaksin aru saada noorte vihaste meeste n.-ö. positiivsest programmist...” (Kadi Herkül), “Mina tahaksin noorte vihaste meeste programmist esiteks üldse aru saada.” (Jaanus Kulli), “Mina ei hakkagi aru saama, kuidas on võimalik teatrist kirjutada nii teoreetiliselt, et näitleja nimigi kirjatükki ei mahu...” (Pille-Riin Purje). Põhjus on, et noortest vihastest lihtsalt ei saada aru ega tahetagi seda. Maiste ja Laansalu kehastavad siin teatud müstilist tundmatut, millega toimetulemise lihtsaim viis on see teadvusest välja tõrjuda. Tundub, et kriitikud paljastavad siin ennast ise, umbtõmmeldes (Madis Kolgi väljend samast vestlusest) millegi üle, millest nad täpselt aru ei saa. See aga ongi olnud nt. üks Maiste põhipaatosi – eesti teatri reflekteerijad ei saa aru oma positsioonist kontseptuaalsel maastikul, sest nende vaateväli on piiratud vaid ühe kindla vaatepunktiga asjadele. Tundub väga ebakriitiline kritiseerida midagi, millesse pole süvenetudki. Selle süvenematuse üks märk on seegi, et Maiste ja Laansalu üldse ühte patta pannakse. Tegu on ikka üsna erineva mõtlemistüübiga meestega, kelle teoreetiline ja ideeline fookus on erinev. Seda imelikum tundub J. Kulli väide, nagu töötaks Maiste ja Laansalu mingi tandemina. Laansalu ei teosta Teatrilaboris Maiste teooriat, vaid enda oma. Laansalu kunstiline positsioon (ei tea, kas süsteemne teooria, kuid kontseptsioon kindlasti) on tehnoloogiline teater, aga veel täpsemalt – kunst, mille tunnetusmustrid ja kujundiloometehnikad pärinevad digitaalsest maailmast, loogikast, mille järgi toimub arvutiinimeste mõtlemine. Mu arvates on see piisavalt selge positsioon, et mitte kõnelda Laansalu “mõistetamatusest”. Maiste, niipalju kui ta on teatri teemadel jõudnud kirjutada, ei aja ju tegelikult mingit oma teooriat. Maiste põhipaatos on, et teater kui kunst võiks tegelda mitte niipalju lihtsalt elamuse pakkumisega, ja kriitika ei peaks piirduma tolle elamuse ümbersõnastamisega, vaid mõlemad võiksid toimida ka mingite sattumuslikult kinnistunud mõttemallide läbivalgustajana, teatava kultuuris käibivate kontseptide desillusioneerijana. Maiste otsib teatrist sedasama, mida ta ise on kultuurikriitikuna püüdnud teha – juhtida tähelepanu sellele, et miski kultuuris pole tingimatu, kõigele on võimalik vaadata teisiti, ning erinevad vaatepunktid peaksid dialoogis olema. Ja taas, põhiküsimus polegi ehk teatris endas, vaid teatrimaailma reflekteeriva tegevuse liigses üheplaanilisuses, mis on dialoogis vaid iseendaga. 1999. aasta 29. jaanuari Sirbis oli Maiste mõnes mõttes programmiline kirjutis “Teatrikriitikast. Haamriga”, kus ta kõneleb sellest, et eesti teatrikriitika pole mitte kehv, vaid liiga eneseküllane: “Häda on pigem selles, et olemasolevas kriitikas puudub sisuline vastumõtlemine teatripildis domineerivate suundade suhtes, ja selles, et see kriitika on dialoogivõimetu või -huvitu kõige suhtes, mis jääb ta mõttemaailmast väljapoole.” Ja kõnealune vestlus TMKs oli taas Maiste öeldu ilmekas näide.
Kui rääkida positiivsest programmist, mida vestluses noortelt vihastelt küsitakse, siis Laansalul on see ju olemas, iseasi on selle programmi praktilise teostuse küpsus. Aga toogi, ma usun, ei jää kord tulemata. Laansalu ei saa võrrelda lavakoolist tulnud noorte andekate lavastajatega, kelle kontseptuaalne baas on tugevas traditsioonis igapidi läbi töötatud; Laansalu alles viimistleb oma programmi ja selle teostamisviise. Maiste puhul aga ei saa oodatagi, et tegu oleks mingi konstruktiivse teooria väljapakkumisega. Maiste ongi teatavas mõttes “dekonstruktiivne” ning tema positiivne programm käivitunuks kohe, kui vestlusring oleks võtnud vaevaks Maistega pisut sisulisemal pinnal polemiseerida, mitte lihtsalt “mõistetamatusse” tasalülitanud.
Veelgi imelikum näib, kui, lõpetanud noorte vihaste temaatika, jõutakse nt. selliste arvamusteni nagu “Eks me räägigi mingil määral sellest eesti teatri kõige üldisemast hädast – kontrastide puudumisest. Keskmine korralik, aga üllatab väga harva” (K. Herkül). Aga millest siis noored vihased kõnelevad? Mispoolest on nad mõistetamatud, kui nad räägivad samast asjast, ainult et püüavad seda drastilisemalt ja teoreetilisemalt (see sõna on eesti teatriilmas miskipärast muutumas sõimusõnaks) välja joonistada? Ma ei näe loogikat, näen ainult “haavatavust ja enesekaitsevajadust”, mis on tajuvõime blokeerinud (M. Kolgi väljenduse järgi). Haavatavuse põhjus on (võib-olla) see, et see kriitika samastab end pisut liiga suurel määral eesti teatriga, paigutab end oma identifikatsioonikatsetes pisut liialt suurel määral samasse ringi, kus asub eesti teater kui kultuuriline institutsioon. Eesti teatrikriitika põhisuund identifitseerib ennast “kunstinõukoguna”, teatri sisekriitikana, mis arutleb, kas see või teine lavastus on piisavalt hea, aga ei hakka loomulikult küsima mingeid fundamentaalsemaid asju (NB! See on kujundlik võrdlus, ei soovi siin mingi hinna eest riivata eesti teatrisüsteemi elulisi majanduslikke probleeme). Loomulik on, et sel juhul oleks sellele kriitikale haavavad seesugused küsimused nagu “kas seesugused teatritegemise põhimõtted ja teatritaju mustrid on tingimatud?”. Vastus võib ju vabalt olla Eesti tingimustes jaatav; aga seda küsimustki küsitakse harva. Liiga palju ollakse seotud teatri kui institutsiooniga ning tulemuseks on teatrikriitika ja teatripoliitika vahelise piiri hägusus; teatrikriitika ei ole piisaval määral omaette institutsioon. Ma loomulikult liialdan veidi, kuid ma arvan, et ei kõnele olematust asjast. Ja samuti ei usu ma, et Maiste mõtteavaldused, nagu oleks eesti kirjandus ja kunst teatrist mingis plaanis eespool, oleksid radikaalsed (nagu tunneb Margot Visnap): möödunud kümnendi jooksul on kirjandus- ja kunstimaastikul eelmainitud tingimatuse-küsimust ilmselgelt sagedamini ja konstruktiivsemalt arutatud ja läbi mängitud kui eesti teatrikultuuris.
Küllap saab selle omalaadse kommunikatsioonihäire üks oluline põhjus alguse asjaolust, et teatrikunsti ja teatrikriitika semiootiliste keelte erinevus on üsna suur, tuleb teha põhjalikku tööd, et leida adekvaatne “tõlge” ühes (väga kontinuaalses ja sünkreetses) keeles tehtud kunsti reflekteerimiseks teises (diskreetses ja analüütilises) keeles. Eesti teatrikriitika on ühe keele leidnud ja oma piirides see toimib. Aga seejuures ei nähta miskipärast, et samadest asjadest võib rääkida ka pisut teistmoodi üles ehitatud keeles. Kommunikatsioonihäire saab alguse sellest, et ühe keele kasutajad ei tunnusta teistsugust teatri “tõlkimise” keelt keeleks. Ma ei kõnele siin kriitikute kõnepruugist või väljendusviisist, vaid sellest, mil viisil üks või teine kriitika kirjutamise viis teatrit kui nähtust dekodeerib, kuidas “tõlgib” teatrit mingitesse kontseptuaalsetesse ühikutesse. Seejuures võib neis erinevates kriitikakeeltes kõnelda üsna samadest asjadest, aga keelte erinevus on vajalik mingi kontseptuaalse või semantilise ruumi läbimängimisvõimaluste suurendamiseks. Kultuurilistes konfliktides on see üks levinumaid tajunihkeid – teistsuguses semiootilises süsteemis toimivad nähtused kuulutatakse mittesemiootiliseks (nt. kreeklased vs. barbarid, konkreetseks rahvuskultuurideks jagunev Euroopa vs. ühtse hägusa tombuna tajutav orient, nõukogudeajast säilinud pärimustes kirjeldatavad nõuded rääkida po-tšelovetšeski – kui tuua näiteid üldisemalt pinnalt). See on lihtne viis oma identiteeti kehtestada – eitada Teist, ometi teda eituse jaoks vajades –, kuid palju produktiivsem on astuda Teisega dialoogi, huvituda temast.
Ma ei ole täiesti nõus Laansalu vaadetega selle kohta, mis suunas teater võiks liikuda, ega Maiste hoiakutega selle suhtes, mida teatrist otsima peaks; aga ometi tahan ma neid kaitsta seesuguste rünnakute eest. Sest mõistmatuse põhjuseks pole suuresti mitte see, et nad räägiksid aiaaugust, vaid eesti teatrikriitika põhisuuna viitsimatus nende tekstidesse süveneda, et sealt ulja retoorika vahelt päris seisukohad välja noppida või nõrutada. Ja see muutub juba igavaks. Miks peaksin ma tõsiselt võtma kriitikat, mis oma oponendi seisukohtadega korralikult tutvumagi ei vaevu?
Kordan veel kord – jutt ei käi sellest, nagu oleks eesti teater surnud või teatrikriitika halb; jutt käib dialoogivalmidusest “võõrapärase” diskursusega. See valmidus oleks kasulik mõlemale poolele, kuivõrd need pooled üldse olemas on ja kuivõrd nad pole müütilised konstruktsioonid (mida nad osaliselt loomulikult on). Siis oleks teater veelgi elavam ja kriitika veel huvitavam.

AARE PILV