Eesti Televisiooniga pole rahul keegi. Valitsus pole rahul, sest televisioon nõuab aina rohkem raha, ajakirjanikud pole rahul, sest palgad ja honorarid on väikesed, ja vaataja pole rahul a priori. Lühidalt, silme ees on ilmsed kriisi tunnused.
Diagnoos: kunagi meie põhjanaabritelt laenatud printsiip “igaühele midagi” on ennast ammendanud. Televisioonimaailmas on aset leidnud spetsialiseerumine, ükski kanal ei haara enam kõike, igaüks otsib oma nišši. Raskusi on soomlastel endilgi, ka nende programmid kiratsevad, näiteks YTV 2 jätab juba üpris armetu mulje. Miks peaks siis üle jõu käiva ülesandega toime tulema vaene ETV?
Retseptidest.
Taandada ETV odavaks kroonuhäälekandjaks, kärpida saatemahtu, ilma sisuliselt midagi muutmata? Mõttetu.
Likvideerida ETV sootuks, nagu igatseb Siim Kallas? See küüniline lahendus võib endaga kaasa tuua ettenägematuid tagajärgi. Järgmisena võiks tekkida tahtmine sulgeda rahvusooper kui majanduslikult ebatulus asutus, siis rahvusraamatukogu.
Kuid on ka kolmas tee: muuta ETV kultuurikanaliks selle sõna laias tähenduses – mitte üksnes kirjandus ja kunst, vaid ka teadus, ökoloogia jne. jms. On raske öelda, kui palju nimelt oleks sel moel võimalik kahandada kulusid, kuid mingil määral kindlasti. Kaoks vajadus osta seriaale, korraldada talk-showsid ja mängitada levimuusikat. Kui Eesti veel kunagi peaks võitma Eurovisiooni, võiks sellega vabalt tegeleda mõni kommertskanal. Lugeja teab hästi, kui palju sellised asjad maksavad. Kuid mis peamine: reformil oleks lisaks majanduslikule efektile ka sügav inimlik mõte. Televisioon nagu enamus tsivilisatsiooni leiutisi on ju ambivalentne nähtus: võib isiksust nii rikastada kui vastupidi. Inimene on nõrk, inertne olevus, kõik hea, mis temas on, nõuab pidevat kultiveerimist, kõik halb, vastupidi, ainult otsib kohta, et avalduda. Kommertstelevisioon (nagu üldse kogu masskult) rõhub inimese nõrkustele. See on loomulik: võitlus parema ühiskonna nimel ei kuulu tema piiskopkonna haldusesse. Iga äriettevõtte esmaseks ülesandeks on teenida kasumit, maailma las parandavad teised.
Avalik-õiguslikul televisioonil kasusaamise kohustus puudub. Tema siht võiks vabalt olla valgustuslik.
Mulle võidakse vastu vaielda, öelda, et huvi kõrgkultuuri vastu on väike, pole mõtet tühise hulga inimeste soovide rahuldamiseks asutada tervet teleprogrammi. Las melomaanid, teatraalid ja filmimaniakid vaatavad satelliitkanaleid, selliseid nagu Arte, SAT 3 ja Kultura.
See on primitiivne argument.
Esiteks, satelliitkanalite vaatamist ei saa endale samuti lubada sugugi mitte kõik. Teiseks puudub seal tõlge eesti keelde, mis pole muidugi tähtis ooperi ja eriti balleti puhul, küll aga hädavajalik, kui asi puudutab draamaetendusi ja filme.
Kolmandaks, kes ütles, et huvi kõrgkultuuri vastu on nii väike kui arvatakse? Jah, uus põlvkond on üles kasvanud masskulti mõju all – kuid enne teda oli hoopis teine olukord, nõukogude kord oma valgustusliku mentaliteediga kujundas terve kihi inimesi, kelle jaoks käia teatris ja kunstinäitustel oli enesestmõistetav tegevus – umbes nagu hingamine. Praegu on need inimesed jõudnud pensioni-ikka või selle lähedusse, majanduslikud võimalused ei luba paljudel jätkata endist elulaadi ja nad lihtsalt lämbuvad kommertskanalite umbses, pesupulbrihaisuses atmosfääris.
Kuid mis olulisim: alati peab olema alternatiiv. Üheksa tüdrukut kümnest, kui anda valida ameerika multika ja “Giselle’i” vahel, valib muidugi multika – aga kümnes võibolla otsustab “Giselle’i” kasuks ja on samuti valmis seda vaatama kas või iga päev. Tuleb temalegi anda šanss – sest ainult niisugustel inimestel lasub rahvuse tulevik.
Sellise telereformi puhul kaob muide ka vajadus AK järele, päevauudised võib jätta erakanalite konkurentsiobjektiks, ETVs aga hakata edastama eraldi saadet kultuuri-, teaduse-, ökoloogia- ja muude mittepoliitiliste uudistega.
Sama kehtiks publitsistikasaadete kohta.
Kutsun haritlasi üles arutlema sellise projekti üle, mille teostamine on võimalik ainult meie ühisel survel. Kes teab, ehk jõuavad nii ükskord eesti vaatajani ka niisugused šedöövrid nagu Riccardo Muti “Trubaduuri” lavastus La Scalas, Patrice Barti originaalne “Luikede järv” Berliini ooperis, Peter Steini “Faust” ja Jean-Luc Godard’i filmide retrospektiiv.