Võime armastada

Linn Ullmann. Enne kui sa uinud. Norra keelest tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn, Eesti Raamat. 270 lk.

Noore norra kirjaniku (sündinud 1966) esikteos käsitleb naiselikke teemasid, armastust ja perekonda. Temaatika on igavene ja toimib ka moodsa puht seksikirjanduse kiuste. Linn Ullmann ei kuuluta uusi tõdesid ega kurda uusi hädasid, vaid püüab leida küsimustele vastuseid nii tänases päevas (1990. aastad) kui ka 1930. aastate kontekstis, seega läbi kolme põlvkonna, ulatudes üht äärt pidi neljandasse.
Kompositsioonilt on see noore naise Karini mõtisklus-meenutus-jutustus uneta ööl oma õe ja õemehe telefonikõnet oodates, mis sellel ööl jääbki olemata. Raamat on jagatud viide ossa, vastavalt tegelaste elukogemusele. Kirjapanek on veetlev ja tõsine, romaan on naiselik, kuid mitte “naistekas”. Tekstis pole sentimentaalsust ega vanaromantikat, ka mitte jõhkrust peale mõne naturaalse (sõimu)sõna. Linn Ullmann ei häbene aga armastust, see pole tema käsitluses vanamoeline või ajast ja arust. Tegemist pole üksnes mehe ja naise suhtega, vaid armastusega perekonnas. Tsiteeritud on pastori laulatuskõnet: kui armastus mehe ja naise vahel lakkab olemast, pole süüdi armastus, vaid inimeste võimetus armastada. Karin pole kogenud oma meessuhetes armastust, sest ta mängib salamängu, võrgutab mehi. Ta otsib tegelikult armastust, öeldes küll ise, et otsib “korralikku meest, mitte juhuseksi”. Küll on tal aga toredat huumorit oma partnerite iseloomustamiseks fantastiliste võrdpiltide kaudu. On mehi, kes kardavad naeruväärsust, teisi, kelle olemus peitub maagilistes kirsipunastes kauboisaabastes jne.
Kolme põlvkonna elukogemuste taustal uurib Linn Ullmann abielu, küsides, millal see lakkab toimimast. Ta juhib tähelepanu, kui palju oleneb mitte ainult võimest armastada, vaid ka tahtest. Karini isa läheb ta emast lahku põhjendusega, et ei taha enam seda jätkata. Küsimusele, mis on truudusetus, vastab ta: seksuaalvahekord kellegi teisega. Karini vanaisa ja vanaema armastus ja abielu 1930. aastate New Yorgis on kestnud vanaisa varase surmani. Vanaema on aga tundnud, et temal pole selles armastuses, õnnes ja kodus oma kohta, see on olnud vaid ta mehe pärisosa. Karini ema ja isa abielu on purunenud, isal juba teist korda, ja puruneb ka abielujärgne vahekord. Ometi on tal õnneliku abielu valem: suur sõprus ja jõuline erootika. Karini õe Julie abielu püsib mõned aastad, kuni abielumees avastab, et kivi on tema ja naise vahel voodis ning kive on täis kogu magamistuba. Sisuliselt kuni mehe truudusetuseni. Nad üritavad lapse pärast abielu taastada, veel kord otsast alata, sõites uut algust avastama kunagise pulmareisi paikadesse Itaalias. Nemad ise ja paljud teised kahtlevad, kas üldse on võimalik otsast alata. Võimalik, et vaikiv telefon tähendab hukkumist Itaalia autoteedel.
Nagu pereelus tavaline, saadab surm nii õnnelikke kui ka õnnetuid inimesi. Armastusest ja surmast on palju kirjutatud, kuid Linn Ullmann teeb seda köitvalt, omanäoliselt, aktuaalselt, üle pakkumata, loomulikult – nagu elus. Enamasti just naised on kirjutanud ka laste saatusest täiskasvanute armu- ja abieludraamades. Linn Ullmannil on hea käsi laste kujutamiseks. Julie ja Karin on talunud vanemate lahkuminekut selle tõttu, et isa hoiab nendega kontakti, et isa tunnistab, et ta neid armastab.
Abi- ja pereelu pole Linn Ullmannil vastandatud tööeluga, karjääriprobleemid ei sega inimeste suhteid ja suhtlemist. Pole dilemmat naise töö ja pere vahel, millest nii palju on kirjutatud juba sellest peale, kui algas naiste emantsipatsioon. Karini isa ütlebki, et tööd ja armastust tuleb elus tõsiselt võtta. Varem või hiljem nõutakse kõigilt vastutust. Karinilt võidakse nõuda vastutust tema õepoja eest, kui poisi vanemad enam koju tagasi ei pöördu. Vastutust tunneb ta ka siis, kui jätab võrgutamata Edwini, kes mängib oma väikese tütrega palli.
Meeldivalt joonistab Linn Ullmann välja ka ajastu tausta, 1930. aastate alguse majanduskriisi, sellele järgnenud suure sõja ja meie päevade aatomipommi ohu, mis kõik on mõjutanud inimsaatusi ja vajutanud pitseri kogu elule. Selles kontekstis avaneb uudselt ka kodumaa-armastus. Kojuigatsus Ameerikast on lihtne ja argine: süüa jälle napooleonikooki ja juua oma lapsepõlve punast limonaadi. Kodumaaga seostub kodutunne, mis alati tähendab perekonda või kallimat, kelle juures tunned end olevat kodus, enne kui sa uinud. On inimesi, kellele kodutunne tähendab just seda, mitte päritolumaad. Karini vanaisale sobib elukeskkonnana suurlinn, ta ei igatse tagasi Norrasse. Ta oskab ainult üht ameerikanorra laulu, millega koju igatsevat abikaasat lohutada.
Armastuse ja abielu eesmärk Linn Ulmanni raamatus tähendab perekonda. Kuigi peresuhted ei tarvitse olla ideaalsed, armastuse kõrval esineb isegi vihkamist, ükskõiksust, möödaelamist, on siiski maagiat ühtekuuluvuses: me oleme kõik koos. Sest muidu on lihtsalt üksindus, mis on talumatu. Selleni jõuab Karini isa, kes palub luba tütrega õhtut veeta televiisori ees.
Linn Ullmanni romaan on sümpaatne ja huvitav. Et ta sõnum inimesteni jõuab, tõestavad tõlked olemasolu. Elvi Lumeti tõlge on lihtne ja kaunis, adekvaatne. 

HILVE REBANE