“Itaalia graafiku Giovanni Battista Piranesi (1720 – 1778) looming pole köitnud mitte ainult unistavaid antiigi-ihalejaid ja kunstilembelisi antikvaare, vaid vaimustanud ka paljude põlvkondade kirjanikke ja filosoofe, romantikuid ja mõtlejaid. Piranesi on andnud ainet luuletuste, romaanide ja esseede sünniks ning saanud ise seeläbi müüdiks,” on XVIII sajandi kunstigeeniust iseloomustanud väliskunsti muuseumi näituse “Unistuste arheoloogia” kuraator Anu Allikvee. Ent justkui poleks sellest volüümikast kiitusest veel küllalt, tuleb G. B. Piranesi tähtsust ja tähendust tunnustavate epiteetide ritta vaieldamatult lisada ka tema positsioon arhitektide ja arhitektuuriteoreetikute kultuspersoonina – seda nii oma aja, st. valgustussajandi lõpukümnendite kui postmodernismi kontekstis.
Ikka ja jälle on aktuaalne kunsti- ja arhitektuurimõte pöördumas otsiva pilguga tagasi valgustussajandisse, mil kunsti raputasid muutused nii vormis kui vaimus. Piranesi looming seisab neis otsingutes kesksel kohal. Võlub ja irriteerib. Tema teatraalsed ja dramaatilised arhitektuurimaastikud lasevad valgustuse kunstipealinnal Roomal ühtaegu hääbuda (antiik) ja kaasajas õitseda (barokk). Hävingu ja arengu lopsakas ühisjõus tõusevad paleede frontoonid tema käe all pilvedeni ja antiikseid varemeid kattev rohelus tungib välja pildipinna ahistavatest raamidest. Piranesi on tasapinnalise- ja ruumikunsti piiridel liikuja, kunstnik ja arhitekt ühes isikus. Võrdse vaimustusega on tema poole pööratud ka mõlema valdkonna autoriteetide pilgud – Piranesi pani arhitektid joonistama ja inspireeris oma joonistustega arhitektuuriteoste sündi.
 
Unistuste arheoloogia
Näituse “Unistuste arheoloogia” peamiseks vaatamisväärsuseks on ligi paarkümmend Piranesi oforti väliskunsti muuseumi ja Mikkeli muuseumi kogudest. Sellele kesksele materjalile lisaks, Piranesi enda tööde kõrval ja ümber, kerib end aga lahti üks avaram lugu antiiki jumaldavast sajandist.
Näituse avataktina vaatab ekspositsioon Kadrioru lossi nn. intarsiatoa vitriinides otse klassitsismi allikatesse: esil on klassikalise arhitektuuristuudiumi “piiblid” – Vitruviuse “De Architectura Libri Decem” (“Kümme raamatut arhitektuurist”) saksakeelne väljaanne, Andrea Palladio “Quattro libri dell’architettura” (“Neli raamatut arhitektuurist”) ning saksa XVII sajandi teoreetikute teosed. Sammuna ajas ja ruumis kõrvutub köide Piranesi “Veduta di Roma” sarja lehti klassitsismi vaimse isa Johann Joachim Winckelmanni kirjatükiga.
Need raamatud on Euroopa arhitektuuriloo absoluutsed märkteosed, mis ei tunne rahvuste ja kultuuride piire. Silmates kaantel baltlaste perekonnavappe ja teades, et kõiki eksponeeritud trükiseid hoitakse kas Tartu ülikooli või Eesti akadeemilises raamatukogus, annab kuraatori valikut mõista ka siinse vaimuajaloo võtmes ja märgata suurte liikumiste taustal kohalikke pürgimisi – ehk retoorilisemalt – balti vaimuaadli Grand Touri antiikse Rooma jälgedel.
 
Winckelmann ja tema
Liivimaa sõber
Kuulsaima siinsete juurtega antiigiuurija ja arheoloogina meenub kindlasti Vääna mõisast pärit Otto Magnus von Stackelberg (1787 – 1837). Kuid juba aastakümned varem, valgustussajandi teisel poolel, võisid mitmed toona Euroopas teadmist ja maailmakogemust hankinud balti aadlivõsud ja värskelt sisse rännanud saksa haritlased uhkust tunda nii oma lugemuse kui säravate tutvuste üle, mis olid sõlmitud Dresdenis, Jenas, Weimaris või koguni Roomas.
Värvika isikliku suhteliinina andis balti XVIII sajandi antiigikogemusele tooni tulevase maanõuniku ja Katwara mõisahärra Reinhold Friedrich von Bergi põgus kuramaa? ei kellegi muu kui Johann Joachim Winckelmanni endaga. 1762. aastal jõudis von Berg Rooma. Samal aastal oli ilmunud Winckelmanni, antiigi suurima autoriteedi “Unistuste arheoloogial” eksponeeritud “Anmerkungen über die Baukunst der Alten” (“Märkmeid vana-aja ehituskunstist”).
Küpses kuulsuses Winckelmannile tähendas kohtumine muinsushuvilise liivimaalasega armastust esimesest silmapilgust. Sündis aastaid kestnud kirg, mille tunnistusena on ajalooannaalidesse jäänud antiigi ülevuse, sireduse ja sensuaalsuse poole kaeblevad tekstid – vananeva õpetlase kirjad oma “Liivimaa sõbrale”. Kohalikul kultuurikaardil märgib Winckelmanni ja von Bergi armastuslugu klassikalise kunsti kogumise ning uurimise teadlikku algust. Winckelmanni isiklikul juhendusel kasvas von Bergi käes esimene antiikkunsti kollektsioon Liivimaal ning jõudsid siia tema raamatute hoolikalt valitud ja spetsiaalselt illustreeritud eritrükid.
 
Ülikooli arhitekt
Isikliku suhte kõrval sidus Eestit Euroopas jõudu koguva klassitsismisõnumiga ka vahendatud teadmine ehk “unistuste arheoloogia” – Piranesi ja tema kaasaegsete vaategraafikute looming ning raamatute arhitektuuritõde. Graafika ja trükisõna vahendusel levis valgustuse antiigiusk, utoopia, mis XVIII sajandi lõpul andis kaine joone ja puhta vormi ka balti härrastemajale, kujundas suure tulekahju järel üles ehitatud Tartu linnasüdame arhitektuurse näo ning koondus ülikooli taasavamise idees.
Nimetatud protsesside juures oli keskne roll Tartu ülikooli arhitektil Johann Wilhelm Krausel (1757 – 1828). Krauselt, ülikooli peahoone ehitajalt, näeb “Unistuste arheoloogial” kahte suuremõõdulist Rooma Colosseumi varemete vaadet; üks neist joonistustest on valminud Piranesi järgi.
 
Imaginaarne Rooma
Kui briti arhitektuurilukku vaadates on ootuspärane, et nende klassitsismi suurkuju Robert Adami leiab 1750ndatel Roomas joonistamas Piranesiga külg külje kõrval vaateid Hadrianuse villale, siis Liivimaa täht J. W. Krause ei olnud Itaaliat oma ihusilmaga näinud. Tema reisid viisid küll Ameerikasse ja Šveitsi, kuid ei kunagi üle Alpide.
Krause puhul, nii nagu kultuuri äärealadel sageli, tuleb kõnelda just vahendatud ja laenatud kogemusest, “unistuste arheoloogiast”. Reaalseid reise asendasid rännud vaimus ja pildis. Kui ei olnud võimalik näha ega luua originaali, pidi kopeerima: joonistuslaua taga eeskuju andvate veduutide ja reisikirjade kohal võis tunda end nii arheoloogi kui teadlasena ja võtta antiikmaailma muististe jälgedel ette oma imaginaarsed ekspeditsioonid. Tartu ülikooli arhitekt ei olnud selles osas erand – temasuguste fantaasiarändurite kaasahaaramise nimel näeb lugematutel toonastel arhitektuuriveduutidel, otse loomulikult ka Piranesi omadel, stafaa?figuurina kunstnikku või arheoloogi koos oma huviliste kaaslastega, kes on ametis antiikmonumentide mõõtmise ja joonistamise, uurimise ja ülestähendamisega.
Piranesi näitas Liivimaa arhitektuurile teed. Tema kannul siseneti Itaaliasse – Rooma, kus kaasaegsete ilukõnelejate sõnul ootasid “eelaja tuntuimad mälestusmärgid, hävitatud linnade, templite, akveduktide, hauamonumentide varemed…” ning tõelisus ilmnes “luulekunsti ülevamas tähesäras”. Ja nagu enamikku varase perioodi klassitsistlikke arhitekte, tõukas ka siinseid rännulisi sellele teele ülev eesmärk, mis tänases tarkuses ei kõla mitte vähem aktuaalselt: vabastada arhitektuur kunstlikkusest ja kujutlusvõime veidrustest ning jõuda välja olemusliku tõeni.

KADI POLLI