Millist (filmi)kriitikat me tahame?

Käesolev tekst ei kujuta endast mitte niivõrd üldsõnalist hala kriitika ja vaimu allakäigu teemadel, vaid üritab midagi omalt poolt lisada kahe autori, Mari Laaniste (artikkel Eesti filmikriitikast viimases kunst.ee numbris) ja Evi Arujärve (5. juuli Sirbis ilmunud arutlus TMK tulevikust) juba tõstatatud probleemideringile.
Kõik filmid jagunevad kolme liiki: 1. filmid, mida ei taheta näha; 2. filmid, mida tahetakse näha; 3. filmid, millest pole teada, kas neid tahetakse või ei taheta näha. Seega on kokku ainult kolm võimalust. Mari Laaniste märgib väga õigesti, et tänapäeva Eesti filmikriitika (kuid see puudutab tegelikult ka teatri- ja kirjanduskriitikat) suurim probleem on sü?eede ümberjutustamine. 2. ja 3. kategooria filmidest kirjutades ei saa põhimõtteliselt midagi hullemat juhtuda. Mul endal on korduvalt tulnud läbida situatsioone, kus potentsiaalselt huvitava (st. 3. kategooria) filmi arvustust õhinal lugema hakates on tulnud kinnominekust loobuda, kuna sain piisavalt sisulist informatsiooni, mis muutis filmi enese vaatamise juba täiesti üleliigseks.
Samas tuleb märkida, et ma pole selliseid loobumisi õieti kunagi kahetsenud, sest: 1. puudutavad need eelkõige Hollywoodi filme (kus peale sü?ee tavaliselt midagi niikuinii ei ole, ja millest mul, jällegi tavaliselt, enamasti pole sooja ega külma) ja 2. kahetsemiseks pole lihtsalt aega – kvaliteetset kultuuri on alati rohkem, kui jõuad tarbida ja mingi uus “orientatsioon” täidab tekkinud tühiku kibekiiresti. See aga oli vaid ääremärkus, sest probleem ise on tõepoolest, nagu juba öeldud, sügavam.
Tõeliselt traagiliseks muutub olukord siis, kui keegi loeb 2. kategooria filmi (st. filmi, mida ta näha tahab) arvustust ja järsku selgub, et on saadud liialt infot, mis filmi enese vaatamise muudab üleliigseks. Siis on juba hilja, ja sellises olukorras pole midagi teha – ainult karju appi, aga see ka enam ei aita. Seepärast ei loe ma põhimõtteliselt ühegi 2. kategooria filmi arvustust enne, kui film on juba nähtud (aga siis ta sellesse kategooriasse enam tavaliselt ei kuulu!).
Mis puutub 1. kategooria filmidesse, siis nende arvustusi võib küll julgelt lugeda, sest filmide puhul, mida sa niikuinii näha ei taha, pole vahet, kas ja mida sa nendest tead. Vahel on sünopsiste lugemine isegi hariv. Näiteks “Tähesõjad 2: Kloonide rünnakut” ma elusast peast küll näha ei oleks tahtnud, aga poolel (või ehk isegi tervel) veerul on ju päris huvitav lugeda, mis jaburusega siis seekord maha on saadud. Ja muidugi – keda huvitab sü?ee, narratiivi funktsioneerimine kui selline, võib ilmselt (vähemalt Ilmar Raagi väitel) mõndagi kasulikku kõrva taha panna ka seebiseriaalide sünopsised lugedes (samas oleks nende vaatamine juba ilmne liialdus).
Kogu sellist mõistusevastaselt keerukat süsteemi (mille iga Eesti lehelugeja tänapäeval endale ise ehitama peab) saaks edukalt vältida, kui arvustused ja sünopsised ilmuks eraldi, vähemalt erinevate päistega, kuid veelgi parem, kui erinevatel lehekülgedel. Eeskätt puudutab see soovitus muidugi TMK (loodetaval) lagunemisel tekkivat ajakirja “pHilm” (või mis tahes selle nimi ka olla võiks), kuid ei jookse mõistagi mööda külgi maha ka ülejäänud kultuuriväljaannetes. Eeskujuks võiks siin tuua Briti kvaliteetajakirja Sight and Sound, kus arvustused ja sünopsised on rangelt eraldatud. “Tähesõdade” puhul oleksin toiminud tõenäoliselt alljärgnevalt: kõigepealt loen arvustust, ja kui see kinoskäiguks piisavalt huvi ei ärata, sünopsist. Nii saab filmist ikkagi enam-vähem täielikku ülevaate (mitte, et mul seda antud juhul vaja oleks, aga noh, esiteks, kui hästi kirjutatakse, võib see meelt lahutada, ja teiseks on see – eriti muidugi kinnominekuga võrreldes – ikkagi tohutu aja, raha, nägemise, mõistuse jne. kokkuhoid).
Ma olen alati kõrgelt hinnanud Evi Arujärve muusikaarvustusi, aga tema TMK tulevikunägemusega küll nõustuda ei tahaks (mäletatavasti oli ta seisukohal, et TMK peaks jätkama endises vormis, st. teatri-muusika-kino kuukirjana). Arujärve kui klassikalisest muusikast kirjutaja murest võib aru saada. Kuivõrd klassikutel juba on üks ajakiri – Muusika –, võiks teise samalaadse lisandumine asja lootusetult keeruliseks ajada, tekitada väljaannete vahel mõttetu konkurentsi, luua situatsiooni, kus kaastööliste arv on suurem kui lugejate oma jms. Need kõik on väga selged ja reaalsed mured. Olgem ausad – oleks ikka tõeliselt absurdne, kui klassikalise muusika austajatel oleks kaks ajakirja, aga popmuusika austajail mitte ühtegi, kuigi samas on teisi vähemalt kümme korda rohkem kui esimesi! Muidugi tuleb kõrge kultuur kinni maksta jne., selles pole mingit kahtlust, kuid väljaspool kahtlust ei saa olla ka sellise kultuuri enese kõrgus ning ainult “klassika” silt seda ei hajuta.
Kui popmuusika ajakiri Nael omal ajal põhja läks, oli selle tiraa? väidetavalt (on see võimalik!?) üle 6000 eksemplari, aga ajakiri ei suutnud ennast ikkagi ära majandada, ei suudetud maksta isegi honorare (sic!). Milline röögatu toetus peaks siis olema kahel klassikalise muusika ajakirjal, mida hakkab lugema ju vaevalt üle paarisaja inimese? Ühesõnaga on see igatpidi nii absurdne plaan, et sellest ei tahaks siinkohal enam pikemalt rääkida ning siit ka Arujärve mõistetav vastuseis TMK lagundamisele. Aga see vastuseis lähtub ainult ühe kildkonna huvist. Sisulisest plaanist vaadates on TMK juhuslik ja meelevaldne kooslus – ütleme juba otse: sama ebatõenäoline huvide kombinatsioon kui näiteks KKK (kunst-kirjandus-kino), KTK (kunst-teater-kirjandus) või ükskõik milline muu täheühend, mille me (näiteks) kunsti, teatri, muusika, kirjanduse ja kino algustähtedest suvatseme moodustada. Ajakiri peab aga teenima lugeja huve, mitte vastupidi.
Miks siis ikkagi TMK? Selleks pole ühtki sisulist põhjust, nii oli omal ajal lihtsalt odavam ja kõik. Sellele Evi Arujärv oma argumentatsiooni rajabki, unustades siiski ühe asja – nimelt TMK on kuukiri, aga kui T, M ja K oleks kõik kvartaliajakirjad, oleks nende väljaandmiskulud umbes samad, mis ühise kuukirja puhul. See oleks probleemile vahest optimaalne lahendus (ja kuidas sellises olukorras lahendada kahe Mi probleem, mõelgu asjaomased juba ise). Igal juhul ei tohi kaks Mi saada takistuseks T-le ja K-le. Kvartaliajakirjad majandavad ennast, kunstnikel on oma kena kunst.ee (millega nad kuuldavasti vist üsna rahul on), fotograafidel Cheese ja teoreetikutel (kõige laiemas mõttes) Vihik, nii et T ja K kui auväärsete eriala- (ent samas muidugi ka üldhuvi-) ajakirjade potentsiaalis ei tohiks vist kahtlust olla.

ERKKI LUUK