|
|
|
Müüt Lembit Sarapuust “Müütide mäss”. Film maalikunstnik Lembit Sarapuust. Re?issöör ja produtsent Peeter Brambat. Käsikiri Peeter Brambat ja Mariina Mälk. Helilooja Tõnu Kõrvits, operaator Peep Laansalu, helire?issöör Mati Jaska, helioperaatorid Jüri Vaher ja Lembit Hõbemägi, AVID montaaz Tambet Tasuja, off-line monteerija Hermes Brambat, teksti luges Jaanus Orgulas. AD Oculus Film, 2002, 54,5 min.
Film Lembit Sarapuust on ehk esimene kunstnikufilm, mille vaatamisel ei tekkinud korrakski mingit tõrget. Sedalaadi filmid on ju tihti see plastiline ja köitev materjal, mille kaudu filmitegija saab ime päraselt eksponeerida just iseennast, näidata oma “köitvat isiksust” omapärase looja taustal, kes publiku lõbustamiseks “teeb trikke”. Sarapuu filmi loojad on oma objekti suhtunud täie tõsisusega, võttes eesmärgiks ikkagi just kunstniku, tema loomingu ja maailma avamise. Arvan, et ajal, mil usutakse ainult uutesse väärtustesse, sealhulgas ka peamiselt uutesse-noortesse loojatesse, on üle 70aastase mehega tegelemine parasjagu julge ettevõtmine, samas aga üritus, mis väärib küünlaid, sest esindab ju habetunud Lembit Sarapuu seda kunstnikutüüpi, kes on meie kunstist juba kadumas, ja ajastut, mis kapitalismi tõmbetuultes peaaegu igavikku pühitud. Sarapuu oli sõltumatu ja iseseisev juba okupatsiooniaegadel, korjates rasketel päevadel enda elatamiseks pudeleid ja süües nälja peletamiseks metsaande. Seda vähem köidab teda nüüdisilma trendide ja pähemääritud hoiakute kultus, olemekultuuri ja moe maailm, rahamaailm, aga ka nüüdiskunsti näiliselt kirev, ent tihti vaimselt aher seisund, jooksmine suurte läänes läbilöönud eeskujude järgi, vaimustus tehnoloogiast, mida ei vallata ega saada kättegi, taustaks kunstifestivalide pinnaline pillerkaar. Ometigi olen oma vana hea sõbramehega headel päevadel nautinud ka imelisi hispaania veine ja hollandi juustu, heietades lugusid muusadest ning kirudes nii omaaegseid kommuniste kui ka nüüdisaegseid kapitaliste. Kosmiline tark kui viies võim Sarapuu pole kunagi olnud sotsiaalselt ja poliitiliselt sedavõrd ühemõõtmeline, et tema üksikute hoiakute, avalduste või piltide järgi talle lihtsaid hinnanguid saaks anda. Ta on vana ja tark, pigem looduselt kosmilise mõistuse pärija kui vaid koolipingist saadud hariduse kandja, ning temast filmi tehes oleks olnud kerge libastuda mõnele kunstniku poolt viidatud umbteele – unustades põhilise, milleks on loova inimese sõltumatus, tegelikult ühiskonna enda vajadus sarnaste rippumatute isiksuste järele. Olen seda ikka ja jälle kuulutanud ja kordan siingi, et loov intelligents on viies võim ühiskonna tasakaalustamiseks, eriti aegadel, mil neli ülejäänut on nõrgad – meenutagem siinkohal omaaegset loominguliste liitude pleenumit või Laulvat revolutsiooni. Ometigi ei pea iga kunstnik ühiskonna hingejõu avamiseks kohe demonstratsioonile või kihutuskoosolekule kiirustama, Sarapuu vaiksel, ent järjekindlal moel on seda võimalik teha ka kindlat hoiakut omades – ja lihtsalt maalides. Üks lihtne kunstniku pildike võib raskel ajal olla palju sotsiaalsem kui kümned koosolekud, miitingud ja kirjutused kokku. Raadio, televisioon ja ajakirjandus ei ole selle keerulise maailma ainsad meediad, sest teinekord annavad palju tähtsama sõnumi edasi merelained, metsakohin – aga miks mitte ka ajaloost tuntud häälitsevad haned. Sarapuu usub rohkem just sarnastesse, kestvama ajaloo ja toimega meediatesse, usub vee tilkumisse koopas ja jäätunud purika sõnumisse enam kui raadio või televiisori plärinasse. Just sel moel sünnibki Sarapuus tema omamüüt, mis on loomulikul viisil samal lainepikkusel paljude teiste, nii vanade kui ka uute müütidega, millistest viimaste loomisel osaleb ka kunstnik ise. See on suurim saavutus, mida üks loov inimene tahta tohib, ja ainult niiviisi ongi inimesel võimalik kinnistuda inimkonna ajalukku, inimese mõõtkava igavikku, milline elatubki vaid müütidest. Ohverdus ja vabadus Kui Tammsaare loovis oma tõe ja õiguse paradigmas, siis ta hülgas Kreutzwaldile loomuliku lahendusena tunduva müütilise Kalevipoja-võimaluse, kelle tavaliselt lihtsates tegudes ja jõhkrates lahendustes peitub vanarahvale omane kahesust ületav maailmatarkus. Just sedaviisi on Sarapuugi kiindunud meie rahvuskangelasse, sest suuruseks teeb Kalevipoja just tema vabadus, kõikelubatavus, mis inimmõistusele tundub küll hullusena, ent on lõppeks kaetud ohvri ja vastutusega, millist kirjeldab väga ilmekalt eepose lõpp. Kas ei ole Sarapuugi kunst omamoodi ohver, mille kangelane toob oma rahvuse kunstile, loobudes mõnusast kodanlikust elust ja materiaalsest heaolust? On ju talle presidendi annetatud aumärkki rohkem särav ehatäht taevast kui maist hiilgust tähistav atribuut. Sarapuu on sedavõrd vaba, et õudses paneellinnas elades ei vaja ta sellest eraldumiseks midagi muud kui kaktusi aknalaual, raamatuvirnasid põrandal, kuulsa hispaania härjavõitleja pilti seinal, rahvuslipukest laual – aga eelkõige maale, maale ja maale, mis sünnivad rahulikul ja kaalutletul moel, samas aga justkui rõõmsad paratamatused sellesse Eestimaa tuimavõitu maailma. Filmiloojad on kõigest sellest aru saanud, kiirustamata on nad kuue aasta jooksul Sarapuu maailmast välja noppinud need teemad ja kujundid, mis minulegi nende pikkade tutvusaastate jooksul on kunstnikus tundunud olulised, ja sidunud kogu materjali suurde müütilisse kangasse. Pean märkima, et filmis esinevate muusadegi valik sobib kunstniku kujutelmadega naisest nagu hästi valitud tausttekstki, mida loeb teemaga haakuva muinasjutulise häälega Jaanus Orgulas. Kuna Sarapuu suhe Jumalasse on pigem diskreetne kui deklaratiivne, kerkib küsimus, kas kõike raamistav Jeesuse müüt on siin see õigeim, ent samas oma kahtlusi kaaludes mõistsin lõppeks, et see ongi ju meie kultuuri kattev kõige suurem müüt, sadu aastaid kultiveeritud müüt, mille domineerides on ajatolm peitnud paljud meie vanemad mälestised, andes neilegi püha söömaja või siis Õlimäe jutluse värvingu. Sarapuu loos ei saa see Suur Müüt vastu muidugi Elavale Loodusele, millesse usub kunstnik kõige enam – aga eks ole Jeesuski ja Jumal isegi osa loodusest, nii nagu mistahes Looja saab osaks oma loomingust. Selle arvustuse tarbeks korduvalt filmi Sarapuust vaadatas valdas mind alati rõõmus, kerge ja südamlik tunne – oli hea nagu kunstniku piltegi vaadates või siis temaga hispaania veini maitstes maailma murede ja rõõmude üle arutades. Sellistel hetkedel tunned – see ongi Elu – ja talt rohkem nõuda oleks patt. LEONHARD LAPIN
|
