Rahvusvahelistest kunstiarengutest hästi informeeritud Eesti 1960. – 70. aastate kunstiuuendajatele on Kaivanto nimi tuntud ning paljutähenduslik, ent laiemale publikule, aga ka noorematele kunstiinimestele, on käesolev näitus üsna tõenäoliselt esimene kokkupuude tema loominguga, seda enam, et 90ndate algusest on Kaivanto jälginud jooksvat kunstielu skeptilise kõrvaltvaatajana.
Kunstnikuna on Kaivanto peaaegu iseõppija. 1949 – 51 ta joonistas ja tegeles graafikaga sünnilinna Tampere kunstiühingu kursustel. Kaivanto on vaid ühe õppeaasta (1953-54) käinud Helsingi Kõrgemas Rakenduskunsti Koolis. Õppeasutuse valik annab tunnistust tema loomingulise hoiaku uuenduslikkust; samas Ateneumi hoones tegutsenud kunstiakadeemiat peeti tol ajal vanameelseks. Ent Kimmo Kaivanto särav loomulik anne jätkab suguvõsa traditsioone. Kaivanto emapoolne vanaisa oli kuuldavasti Akseli Gallen-Kallela poolvend ning isapoolne vanaisa puutöömeister, kes tegi Hugo Simbergi tellimusel Tampere Toomkeiriku puunikerdustega uksed ja pinkide otsad. Vaimset seost Gallen-Kallela ja Simbergiga peab Kaivanto oluliseks. Aastaid on tal olnud ateljee Arkkusaarel Tarjantee järvedemaal, mille ta vastas samade kuulsate eelkäijate radadel matkates ning Tampere perioodil elas ja töötas ta 15 aastat nn. Palanderi majas, kus Simberg kavandas Tampere Toomkiriku freskod.
 
Uuendusmeelsed kuuekümnendad
Kaivanto viiekümnendate aastate romantiliselt tumedates toonides maale iseloomustab kubismiihalus. Neid ta käesoleval näitusel ei eksponeeri. Küll aga saab näha mitmeid 1960. aastate keskpaiga ja teise poole teoseid, milles Kaivanto ülima vabaduse ning elegantsiga abstraheerib loodusmuljeid. Ta eksperimenteerib meelsasti tehnikate ja teose vormiga, vastandab materjale, erineva karakteriga maalilisi struktuure. Kaivanto kasutab meelsasti külmi sinakashalle toone; ultramariini segamisel tekkivad sinise nüansid on ta lemmiktoonid. Romantilisest loodusnägemusest lähtuva informalistliku laadiga esindas ta Soomet 1968. aasta Veneetsia biennaalil, mille üldkliimat märgistasid teravad poliitilised seisukohavõtud noorsoo protestiliikumiste kõrgpunkti, Vietnami sõja ja Tšehhoslovakkia sündmuste taustal. Kaivanto on märkinud, et soomlased vaatasid kohapeal biennaali-institutsiooni-vastastesse aktsioonidesse kanaliseerunud rahulolematust, suu lahti.
Kaivanto tundlikku natuuri puudutasid 1968. aasta sündmused sügavalt. Lühikese aja jooksul loob ta terve rea antimilitaristlikke teoseid. Romantilisest looduskogemusest lähtuva informalismi asemele tulevad selged kontseptuaalsed hoiakud. Ent nagu märgib õigustatult Kaivanto uusima monograafia autor Kimmo Sarje, pole Kaivanto 1960. aastate lõpu – 1970. aastate kontseptualistlik looming päris stiilipuhas, pigem lähemal tänasele uuskontseptualismile, sest kunsti ainese määratlemise kõrval on Kaivanto teostes olulisel kohal kujutavad elemendid.
1969. aasta isiknäitusel galeriis Artek eksponeeris Kaivanto ainult uusi militarismi ja totalitarismi kriitikast kantud teoseid, millest suur osa on ka Tallinnas väljas. Seejuures on huvitav, et kunstniku esimene antimilitaristlik teos “Militarist” pärineb aastast 1962.
 
Subjektiivselt karismaatiline tagasivaade
Ei Tallinna näitus ega ka sellele eelnenud väljapanek Helsingi Taidehallis pole retrospektiivid selles mõttes, et järgiksid kunstniku loomingu muutumist ajalises järjepidevuses. Tegemist on pigem subjektiivse tagasivaatega, mida on mõjutanud eelmise aasta dramaatilised poliitilised arengud. Viimased kümme aastat kunstielus toimuvat rebimist kõrvalt jälginud Kaivantot ajendas see tegema midagi üsna erandlikku – võimendama teadlikult oma loomingu humanistlikku militarismivastast sõnumit. Kunstniku enda jaoks on näituse üks olulisemaid teoseid “Krutsifiks” (2001), mille algne makett “Tasakaal” pärineb aastast 1968 (oli eksponeeritud Arteki näitusel). 33 aasta taguses kompositsioonis on kunstnik suunanud vedruna pingutatud naaskli meridiaanide võrguga kaetud munakoorele, luues mõjusa kujundi, mis häiriva teravusega viitab nii rahvusvahelise olukorra plahvatusohtlikkusele kui ka teaduslik-tehnilise progressi ohtudele. Uus skulptuur, seevastu, on pühendatud inimlikule kannatusele. Kaivanto viimaste aastate teosed ongi enamasti väga isiklikud, nende sõnum on intiimne ning raskesti loetav.
Kaivanto kuulsamaid maale “Kui meri sureb” I ja II, “Öö”, “Hommik” (kõik 1973), mis käsitlevad tsivilisatsiooni mõju loodusele, Tallinna näitusel pole. Sara Hildeni Muuseum ja Kiasma ei soostunud neid laenama Kunstihoonele, kus pole kliimaseadmeid. Maali “Kui meri sureb” kuni silmapiirini vesiroosidega kaetud veepind on Kaivanto kuulsaim teos, see trükiti ka UNESCO postkaardile ning tegi nii autori kui ja soome kunsti tuntuks kogu maailmas. Nimetatud teostega esindas ta Soomet 1976. aastal teistkordselt üsna lühikese vaheajaga Veneetsia biennaalil.
Rahvusvahelistest kunstiliikumistest on Kaivanto enda suurimate mõjutajatena esile toonud kubismi, fotorealismi ja minimalismi. Tegelikult leiab praeguselt näituselt kokkupuutepunkte pea kõikide XX sajandi hilismodernismi trendidega, ent Kaivanto isikupärases interpreteeringus. 1970. aastatel on fotorealism olulisim mõjutaja – eelpool nimetatud kuulsad loodusnägemused esindavad samuti fotorealismile omast juhusest puhastatud vahendatud kujutusviisi.
Tagasipöördumine spontaanse maalilisuse ning ekspresiivsema tundelisuse juurde leiab aset Kaivanto loomingus 1980. aastate alguses. Kunstniku uus fragmentaarne ning viideterohke laad sisaldab elemente nii tema enda 60ndate informalismi perioodist kui 70ndate figuratiivsusest, millesse ta vanameistri üleolekuga lisab rafineeritud kunstiajaloolisi ja kultuuriloolisi vihjeid. Hinnangulisus taandub, andes teed ambivalentsele detailirikkusele. Ühtlasi tõmbub ta tagasi jooksvast kunstielust, kommenteerides edaspidi maailma vaid läbi sügavalt isikliku prisma.
Kord inspireerib teda ajalugu, kord isiklik tragöödia, kord saab ta inspiratsiooni Sol?enitsõni Gulagi arhipelaagist vastupidise visiooni “Õnne arhipelaagi” (1982) loomiseks ning on hingepõhjani häiritud, kui teos publitseeritakse, kunstniku arvates poliitilistel põhjustel, “Õnne saarestikuna”, teinekord leiab väljendusrikka puutüve ning vormib selle skulptuuriks. Ekspositsioon on tavatult, ent mitte häirivalt tihe ja piisavalt karismaatiline, et vaatajat mõjutada.