Galeriid

Life after Prozak
Kiwa näitus “Life after Prozak. Girl art exhibition” Raatuse galeriis 27. I – 12. II.
Tuntuses on tunnustust – Kiwa kunstnikuna ei vaja enam tutvustamist. Kui paljud aga tunnevad ja mäletavad enam Jaanus Kivastet? Teinekord tundub, et see, mida mõtleb ja teeb kunstnik Kiwa, ei erine sugugi sellest, mis mõlgub meeles kodanik Kivastel. Mis puutub Prozakikuuri, siis selle läbis ikkagi Jaanus Kivaste, aga mitte anarhopoppar Kiwa.
Kõrvalekalde normist (groteskselt seksuaalse alatooniga), psüühilise infantiilsuse, on Kiwa projitseerinud madrusesärkides lapsnaiste maaniana ja massihullusena galeriiseintel. Kiwal on selles valdkonnas juba ligi nelja-aastane staa?: kasutas ta ju seda temaatikat ka oma varases maalinäituses “Regatta”, videos “Tüdruk rokib” ja 1999. aastal Vaala galeriis “Kiwa dessantal”. Kiwa on saanud rahulduse oma loomingust, Alice’i-Lolita-laadsete fantaasiakujutelmade materialiseerumisest. Ta on alati püüdnud saada sõltumatuks meid ümbritsevast välismaailmast, otsides rahuldust psüühilistest protsessidest. Kunstnikuna saab ta naudingu illusioonidest, laskmata ennast häirida sellest, et need jäävad tegelikkusest üsna kaugele. Ometi ei suuda selline kerge narkoosiseisund, millesse Kiwa ennast oma kunstiga viinud on, rohkemat, kui tuua endaga kaasa lühiajalise pääsu elu hädade käest. Kiwa on nagu eremiit pööranud kogu maailmale selja, kujundades ja ehitades seda ümber oma nägemuse järgi, kus kõik talumatud jooned on kõrvaldatud ja asendatud meeldivatega.
Juba Sigmund Freud kirjutas oma teoses “Ühe illusiooni tulevik” (1927): “Elu, nii nagu ta meile on antud, on meie jaoks liiga raske, ta toob meile kaasa liiga palju valu, pettumust, lahendamatuid ülesandeid. Et seda kõike taluda, ei saa me läbi leevendust pakkuvate vahenditeta.” Asendusrahuldus, mida pakub näiteks kunst, on Freudi arvates reaalsuse suhtes siiski illusioon. Sealjuures ei jäta ta märkimata uimastusvahendite osa, mis pidavat mõjutama meie füüsilist külge ja muutma tema keemilist koostist.
Ka Kiwa on oma kunsti eesmärgiks seadnud mõnuprintsiibi (Lustprinzip) programmi. See printsiip valitseb hingeaparaadi tegevust, kuid samas on see programm riius kogu maailmaga, nii mikro- kui makrokosmosega. Mõnuprintsiip saab ka Kiwa puhul alguse kuhjunud vajaduste äkilisest rahuldamisest ning on võimalik vaid episoodilise fenomenina. Kahjuks oleme me aga loodud nii, et suudame intensiivselt nautida vaid kontrasti, püsiseisundit aga üsna lühikest aega. J. W. Goethe on isegi väitnud, “et pole midagi, mis oleks raskem taluda kui terve rida kauneid päevi”.
Näituse ava-performancei käigus põgenes Kiwa vähemalt hetkeks taas reaalsuse surve alt ja leidis pelgupaiga omaenese maailmas, kus meeldivate aistingute kogemiseks olid loodud vastavad tingimused: muusika, valgusemäng jne... Eneseküllase nartsissistina otsib Kiwa peamist rahuldust oma hingelistest protsessidest. Interpreteerides seda kõike klassikuks kujunenud Freudi abil, on kunstnik just nimelt pagenud neurootilisse haigusesse, leides lohutust kroonilises intoksikatsioonis. Parafraseerides jällegi eelnimetatud psühhoanalüütikut, seisneb ka Kiwa loodud enseterapeutilise “religiooni” sisu elu nn. tõeliste väärtuste allasurumises ja reaalsest maailmast hullumeelse pildi loomises, mille eelduseks on intellekti ärahirmutamine.
Kõik Raatuse väljapaneku maalid teenageritest on pealiskaudsed ja tühjad. Sama tühjad kui ajakirjadest peegelduvad fotod modellidest, kelle eesmärk on eksponeerida vaid fassaadi. Seatud ülesse juhuslikkuse printsiibist lähtuvalt, on tööd erinevad nii formaadilt kui tehnikalt. Sellisele pealiskaudsusele ja välisele illusioonikultusele Kiwa oma olematus näitusekontseptsioonis aga rõhuski. Sealjuures tegeleb Kiwa alati enesepaljastusega, kostaks justnagu ahastama panev karje: “See olen ju mina!”

Kolm autobiograafilist lähenemist
Triinu Jürvese “Nimekiri” Deco galeriis jaanuaris, Erki Kasemetsa “Kineetilised objektid” Meistrite hoovi galeriis 22. I – 7. II ja Külli K. Kaatsi “Avifauna” Tallinna Linnagaleriis 24. I – 31. I.
Triinu Jürvese väljenduslaad on abstraktne, kuid kunsti sisu autobiograafiline. Jürves jätkas 2001. aasta kevadel alustatud teemat: ta eksponeeris nii maali kui graafika kaudu oma verepildi hemogramme ja dokumentatsioone. Nimelt põeb autor juba lapsest saadik diabeeti. Tema teosed on oma viimistluses arendatud teaduslikeks analüüsideks ja sürrealistlikeks pettepiltideks. Vormiliselt võib paralleele tuua Vassili Kandinski teosoofilise kunstikäsitlusega. Jürvese skeemide järjepidev süsteemsus sarnaneb XIX sajandi lõpu okultistide Annie Besanti ja Charles W. Leadbeateri teose “Occult Chemistry” illustratsioonidega. Kuid samas moodustavad Jürvese pildid lihtsalt ühe loo. See on autobiograafiline lugu, kus teosed on publiku silme ette tõstetud ID-kaartide või infopankadena, millest osav vaataja võib välja lugeda ka kõige salastatumat teavet. See pole mitte koloriit ega teoste üleüldine ülesehitus, vaid üksikud detailid ja intiimsed vahemärkused pildiservadel, mis paljastavad, et tegu on naiskunstnikuga. Kõikemääravaks jõuks ja omamoodi valemiks Jürvese töödel on inimese mõõde, mis peegeldub keemiliste elementide loetelus vereplasma koostises.

Erki Kasemetsa ekspositsioon “Slow-Tech 2. Tallinn (Pallinn)” oli aga sõna otseses mõttes üks suur mäng. Selline dadaistlik määramatu mängulisus, mis iseloomustab kineetilist kunsti, on millegipärast omane just meestele. On ju enamik kineetilisi kunstnikke – Alexander Calder, Julio Le Parc, Pol Bury, Jean Tinguely mehed. Kasemetsa teosed, mis on vaataja ette projitseeritud tasandil objekt versus ruum, loovad publiku ümber meeleoluka atmosfääri, mille eesmärk on haarata vastuvõtja interaktiivsesse suhtlemisprotsessi. Kasutades kapitalistliku tarbimisühiskonna jääkprodukte (plastmasspurke ja pudeleid), on autor ehitanud keerukaid konstruktsioone ja renne, milles piljardi ja petanki kuulid libedalt veerevad. Kaudselt kasutab Kasemets jätkuvalt mooduleid. Tema objektide mooduliks on alati olnud masstoodangu jääk, pakend, mis oma polümorfsuses tekitab ülimalt süsteemseid ja dekoratiivseid kujundeid. Autobiograafilisus avaldub Erki Kasemetsa töödes just tema loomingu järjepidevuses ja mänguihaluses. Deformeerides oskuslikult utilitaarseid produkte, manipuleerib ta osavalt publikuga ja on seetõttu omaette nähtus eesti kunstipildis. Märkimisväärne on aga tõsiasi, et kuigi ta ei kuulu kõige noorema põlvkonna kunstnike hulka, pole teda Sirje Helme ja Jaak Kangilaski koostatud “Lühikeses kunstiajaloos” kordagi maininud.
Külli K. Kaats on õppinud muusikaakadeemias dirigeerimist ja kunstiakadeemias graafikat. Kunstnik püüab integreerida kaht eriala ühte audiovisuaalsesse tervikusse. Tema näituse “Avifauna” loomist on inspireerinud teaduslik väljaanne “Lindude välimääraja”. Sellise ornitoloogilise hoiakuga ironiseerib Kaats kaudselt inimliku verbaalse müra üle, tõlkides “linnukeele” oma häälitsuste kaudu “inimkeelde”. Näituse avamisel esines ka Tallinna Pühavaimu kiriku koor, imiteerides dirigendi juhendamise saatel linnulaulu. Tulemus on päris jabur ning tekib küsimus, mida siis ikkagi kunstnik kõige sellega öelda tahab. Selge artikulatsiooni ja peene miimilise eneseväljenduse tõttu võib antud väljapaneku klassifitseerida pigem logopeedia valdkonda. Teisalt moodustasid galeriiruumi paigutatud telerid iseseiva videoskulptuuride grupi. Primaarne oli füüsiliselt eksisteeriv teler: sealt väljus triviaalne. Nam June Paiki või Wulf Hertzogenrathi video-environmenti ideed see ometi välja ei kandnud.
Kaatsil on tugev analüüsivõime, ometi oleks oodanud auditiivse ja visuaalse ühendamisest, ühildumisest selgemat väljaarendust.

ANTS JUSKE