|
|
|
Gustav Suits ja kirjandusteadus
Tänast Eesti Vabariiki kannab kahtlemata XIX sajandil domineerinud imperialistlikku mentaliteeti kajastav alaväärsuskompleks – eestlane on metslane, eestlane ei ole eurooplane jne. Eurooplaseks tuleb alles saada! Euroopasse tuleb alles pääseda! Euroopa ei ole mitte see koht, kus juba ollakse, vaid hoopis see kauge turistide paradiis, need Kanaari saared, kuhu peab lennukiga (ja võimalikult odavalt) lendama. Seda arusaama kultiveerisid sajandite jooksul baltisaksa mõisnikud, ent selle vastu astus jõuliselt välja meie ärkamisaja kirjamees(nais)kond. Au neile! Ent nad on selle eest ka väärilise tasu saanud. Nad on (Eesti) rahaks saanud. Nemad maksavad ja nendega makstakse! Nendest on viitsada EEKi väärivaks arvatud Carl Robert Jakobson, saja-EEKiseks on hinnatud Lydia Koidula, Jakob Hurda (ja tema ideoloogia) hinnaks on aga antud ainult kümme EEKi. Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes muuhulgas kirjutas rahvuseeposeks nimetatud “Kalevipoja”, ei maksnud aga taasiseseisvumise aja rahandustegelaste silmis mitte ühtegi EEKi. See oli paratamatu – kõik ei mahu rahaks, kõik ei pääse maksevahendiks. Mõni jääbki koos oma eeposega ainult Parnassi peale kükitama. Niipalju siis maksevahenditest. Muuseas. Maksevahendiks ei pääsenud ka mitte ükski nn. nooreestlastest, s.t. nendest meestest (eelkõige Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja Johannes Aavik), kes XX sajandi alguskümnenditel eesti vaimuelu radikaalselt uuendada püüdsid. Ent eelmainitud alaväärsuskompleks, meid kandev koloniaalne orjamentaliteet, on meie eestlaslikku hinge raiutud just nooreestlasliku retoorika läbi. See kannab tänagi. Usutavasti on suurem osa tänastest eestlastest kuulnud Gustav Suitsu poolt aastal 1905 paberile pandud, kuid nn. Noor-Eesti toimetuse sildi all ilmutatud loosungist: “Rohkem kulturi! Rohkem europalist kulturi! Olgem eestlased, kuid saagem ka europlasteks!” Ilusad sõnad, mis just XX sajandi algul nii baltisakslaste kui ka venekeelsete venestajate meeleheaks lükkasid eestlased nii geograafilisest kui ka poliitilisest Euroopast lihtsalt välja. Toompeale aastaks 1900 Aleksander Nevski katedraali rajanutele polnudki rohkem vaja. Venemaa on ju ikka olnud üks omaette eksisteeriv, n.-ö. mitte-geograafiline kontinent, hiigelsuur saar keset Euraasia suurpoliitikat. Ja paraku on just see asjaolu määranud ka Eesti eksistentsiaalse kõikumise läbi aastasadade. Euroopast väljas, aga see-eest Venemaal sees! Just see on olnud Eesti geopoliitiline staatus ka kogu XX sajandil. Paraku. Väljas oleme veel praegugi, ent juba paari aasta pärast võime SEES, s.t. Euroopa (mitte Nõukogude!) Liidus olla.Aga tuleme selle kummalise geopoliitilise kontseptsiooni sigitajate juurde. Tuleme Noor-Eesti juurde. Tuleme nende meeste juurde, kes sada aastat tagasi avastasid, et eestlased ei olegi Euroopas. Ja kes siis hakkasid Euroopasse reisima (Gustav Suits näiteks tegi oma kõige suurema Euroopa turnee alles 1914. aastal, s.t. siis, kui algas Esimene maailmasõda). Tuleme nende kirjameeste juurde, kelle sulg ei sünnitanud mitte ainult ilukirjandust, vaid ka teadust, kirjandusteadust. See on aga just see teadus, mida on võimatu lahutada ideoloogiast. Teisisõnu. Kirjandusteadus on alati alasti ideoloogia. Ent jätame selle skolastika. Tuleme korraks ja konkreetselt tagasi selle kummaliselt kummitava nooreestlaskonna juhi, kirjandusteadlase Gustav Suitsu juurde (kelle esseistikat tutvustab suvel 2002 ilmunud raamat “Vabaduse väraval”). Tunnuslik on, et eespool tsiteeritud ja juba aastal 1905 ilmunud artikkel “Noorte püüded” Suitsu mainitud esseekogust puudub. Küll on siin aga tema kümme aastat hiljem ilmunud ja Noor-Eesti anakronistliku Euroopa-rännaku lõpetanud artikkel “1905 – 1915” (kõnesolevas raamatus pealkirjastatud “Kultuur ja sõda”). See on eesti mõtteloo üks kõige tähelepanuväärsemeid tekste. Seda tuleb just seepärast täna taastsiteerida. Niisiis – Gustav Suits tunnistab aastal 1915, s.t. Esimese maailmasõja algusfaasis: “Meie olime vaimustatud Lääne-Euroopa kultuurist, kuna Lääne-Euroopa röövrüütlite järeltulijad järjekindlalt praegust maailma prahvatust ette valmistasid. Meie kõnelesime mingisugusest erakondadest kõrgemale tõusmisest, kuna kogu inimkond kaheks suureks erakonnaks oli jagatud, kurnajateks ja kurnatavateks. Meie illusioonide kokkuvõtteks kujunes hüüdsõna: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Saame nüüd eestlastena Euroopa mõrtsukalikust sõjast osa võtta.” (G. Suits, Vabaduse väraval. Ilmamaa, Tartu 2002, lk.70). Intrigeerivam on muidugi kunagise Suitsu nägemus XX sajandi teise kümnendi konkreetsetest poliitilistest arengutest. Kõigepealt too kurikuulus Soome-Eesti kaksikvabariigi idee, mis kõnesolevas valimikus taaskordselt ja selgesõnaliselt ära trükitud (“Soome-Eesti unioon”, lk. 78 – 80). See on puhtalt kirjandusteaduslik tekst. Siin ei räägita küll sõnagi kirjandusest ja ometi on see puhas kirjandusteadus selle sõna tänapäevases, n.-ö. derridalikus mõttes. Suits publitseeris oma nimetatud riigiehitusliku mõtte detsembris 1917. Mõte iseenesest ei olnud just uus. Seda olid meie ärkamisaja ärkajad juba aastakümneid varem mõtelnud. See oli seotud metafoorse “soome silla” ideega jne. Ent Suits räägib otsesõnaliselt “Soome ja Eesti võimalikust riiklikust liidust”. Kusjuures ta räägib luuletava (ikkagi nooreestlaste esilaulik!) kirjandusteadlasena. Ja räägib seejuures liidust, mis küll üsna äbardlikus vormis teostus juba aastal 1940, kui lisaks Eesti NSV-le moodustati tollase Nõukogude Liidu koosseisus ka Karjala-Soome NSV (pealinnaks Helsingi asemel küll Petrozavodsk/Petroskoi). Ent eks seda Soome-Eesti ühisvärki ole soojendatud läbi terve XX sajandi. Õiget kaksikvabariiki pole küll kunagi välja tulnud, aga, jah, aastal 1965 alustatud Tallinna – Helsinki laevaliin kuulub ometi tänaseni regiooni suurimate (raha)tegijate hulka. Mis oleks tänane Eesti Vabariik ilma igapäevaste (vorstiostvate ja vodkatjoovate) soome turistideta? Ütleme otse – ta oleks lihtsalt üks Läänemere-äärne Bulgaaria. Ent mis on selles Suitsu kunagises tekstis siis kirjandusteaduslikku? Vastan. See, et sealt puudub Läti. See on (eesti) kirjandusteaduse igavene nuhtlus. Mitte-kirjandusteadlane oleks kindlasti rääkinud Läti-Eesti kaksikvabariigist (ehk isegi Balti hertsogiriigist). See oleks olnud loomulik. Sest Eesti loomulik osa on Läti. Aga kirjandusteadus seda loomulikult ei näe. Selleks ta ongi KIRJANDUSteadus. Kuid tuleme tagasi Gustav Suitsu ja 1917. aasta juurde. Tänast eestlast ehmatab Suitsu tollase kirjatüki vänge saksa-vastalisus: “Tahaksime tähelepanu pöörata selle abi peale, mida Soome vanema ja rohkem arenenud rahvusvahelise õiguse objektina võiks anda Eesti enesemääramisnõuetele, takistades Eestimaa rahvavõimu murdumast ähvardava Saksa militaristliku ja imperialistliku usurpatsiooni alla, millega veel võib ühineda kohalike parunite jätkuv feodaalne võim” (lk. 78). Seda peab nüüd küll otsesõnu häbenema. Ent eks olnud aegki teine. Oli ju käimas alles XX sajandi teine kümnend, s.t. aeg, mil eesti rahva esimene ja ürgne vaenlane oli sakslane! Oli ju see aeg, mil venelane oli veel sõber, mil venelane oli abimees saksakeelsete “parunite” vastu võitlemisel. Tõepoolest. Nii selle kirjandusteadusliku Euroopasse minekuga juba on. Olulisem on ometi esteetika. Sellega ka lõpetame. Noor-Eesti esteetika on meile tuttav tavaliselt Friedebert Tuglase sõnastuses. Ometi oli Gustav Suitsu näol tegemist n.-ö. palgalise kirjandusteadusliku töö tegijaga. Ta oli ju ikkagi Tartu ülikooli kirjandusprofessor! Samas oli ta tüüpiline nooreestlane, kelle ideaalid pärinesid XIX sajandi romantilistest esteetikatest. Ilus oleks lõpetada näiteks suitsuliku arusaamaga “suurest luuletajast”: “Suur luuletaja aga peab kõigepealt täisverd loomus olema, siis on tal ka temperamenti, tundmuste tuld ja värvide virvendust oma luulesse panna. Ja mida erksam ja tugevam luuletaja isik on, seda vägevamalt lainetab sisemistest ja välimistest võitlustest tema veri ja seda sagedamini astub ta üle traditsioonide läbi pühendatud radade” (ibidem, lk. 24). Siinkohal söandaksin küll kolleeg Suitsu korrigeerida. Mina ütleksin tänase kirjandusprofessorina: suur kirjandusteadlane peab kõigepealt täisverd loomus olema, siis on tal ka temperamenti, tundmuste tuld ja värvide virvendust oma kirjandusteadusesse panna. Ja mis kõige tähtsam – mida erksam ja tugevam kirjandusteadlase isik on, seda vägevamalt lainetab sisemistest ja välimistest võitlustest tema veri ja seda sagedamini astub ta üle traditsioonide läbi pühendatud radade. TOOMAS LIIV
|
