Minu päevik 2002

10. oktoober
Nobeli kirjanduspreemia sai ungarlane Kertész, aga mitte “Makra” Kertész, vaid üks teine. Nii et holokaust on jätkuvalt in. Rootsi ajakirjanikul, kes igal aastal käib väljakuulutamise ajal kohal ainult selleks, et hüüda: “Lõpuks ometi!”, olevat olnud sissesaamisega raskusi. Aga kuidagi oli ta enda ära maskeerinud, läbi pääsenud, ja ikkagi hüüdnud.
Mäletan, et olin varem, veel sotsiaalselt ebaküpsena, ka ise seisukohal: lõpp head nalja võib korrata lõputult.
 
11. oktoober
Uus EE köide (Eesti, üld). Võib-olla liigagi üld: ei leidnud oma nime ka kordusotsimistel. Päriselt maha vaikida nad mind enam siiski ei suuda. Eelkõige olen kohal statistikas, mis puudutab rahvaarvu (“sh mehi 631 851”), aga rõõmustavalt olen kanda kinnitanud ka keerukamates struktuurides (“2000 ja 2001 on kutseliste teatrite külastajate arv olnud 800 000 ringis”, “2001 käis kinos 1,304 mln. inimest”, /---/).
Muid vigu: lk 11 räägitakse korra Eesti Vabaariigist. Aga rohkem vigu ei olegi (leidnud). Muid küsitavusi: EE, võttes kokku senised teadmised Eestist, on võtnud nõuks luua ka uusi. Nii on tsensorist tehtud Eesti Raadio loominguline üksus: “Stalinismi ajal (1944 – 56) loeti tsensori kinnitatud tekstid sõna-sõnalt ette. Intervjuude puhul olid ette kirjutatud nii küsimused kui vastused.” No-noo? Seda võib-olla piltlikult, aga ents-peediast tahaks ikkagi fakte.
 
12. oktoober
Kas ei kõla kuidagi muusikavaenulikult Keskerakonna soovitus: “Anna oma hääl Heli Läätsele!”
Soome keeles on meie valimistekuul täpne nimi: porikuu.
 
13. oktoober
Presidendi homme algava riigivisiidi puhul tuli meelde mu ukraina sõbra Vladimir Iljitš Goloborodko mõttetera: “Òþðìà íå ñòàíå äåìîêðàòè÷í³øîþ‚ ÿêùî ¿¿ íàñåëèòè äåìîêðàòàìè.” See on öeldud ammu enne Kutšmat. Millegagi ei seostu ka sklerootiku lause: “Àáè íå ñêëåðîç, ÿ á ïîñò³éíî äóìàâ ïðî íàðîä.” See on öeldud ammu enne, kui Rüütel ametlikult rahva peale hakkas mõtlema.
Vladimir (nüüd küll juba Volodõmõr) Iljitšil on üldse palju häid mõtteid. Teravmeelsuselt ja paradoksaalsuselt on ta lähemal Lecile kui Valtonile. (“Kui ei ole, kus elada, ela inimeste südameis.”)
 
14. oktoober
Sattunud erakondade seninägematu surve alla, leidsin väljapääsu – käisin eelvalimas. Ja kohe hakkas kergem. Nüüd nagu kosmosest vaataks kõiki neid nägusid seintel ja plankudel. Hiljaks jäite – te ei tee mulle enam midagi!
Mida peaksid sotsioloogid pühapäeval jaoskondade ustel küsima? Mitte: “Keda te valisite?”, vaid: “Kas valimiseelne reklaam suutis muuta teie varasemat valikut?” Ja saabki suurraiskamine avalikuks, kui mõni veel ei tea.
 
15. oktoober
Ülevalt tilkus läbi, et 2003. a. kultuurieelarve kasv on aeglasem kui eelarve kasv tervikuna. See teeb murelikuks, sest kui vaimuinimese palk ei tõuse, siis jääb talle (mulle) isiklikuks tarbimiseks suhteliselt veel vähem raha kui praegu. Tagajärg: hinge poeb rahulolematus, hiljem ka kibedus. Mõni nõrgem natuur võib hakata kahtlema, kas valik, mille me tegime 1991. aastal, oli ikka õige.
See on ohtlik tee. Ega rumala rahva mässumeel ei ole kuhugi kadunud. Mass ainult ootab, et keegi targem teda juhiks. Ja just neid juhte valmistab uus kultuurieelarve ette.
Samas näit. sõjal. eelarvel pole mingeid kasvuraskusi. Oleme unustanud, et “mida suurem on armee, seda väiksem on rahvas” (Goloborodko).
 
16. oktoober
Mati Hint on oma mõtteloo-sarja artiklikogus taastanud toimetajate ja tsensorite omaaegsed kärped ning need reljeefselt esile toonud. See vähendab oluliselt tulevaste ajastu-uurijate eeltöö mahtu ning teeb selle odavamaks. Teaduse alafinantseerimise oludes on see tänuväärne vastutulek.
Samas: need kärped on jäänud anonüümseks. Selle võrra läheb jälle kallimaks.

Uku-Ralf Tobi