Katrin Raidiga Eesti ajas
Sõnavõtt raamatu esitlusel 8. oktoobril 2002. aastal Tallinna raekojas

Täna saavad kõik kirjanike liidu liikmed ühe raamatu, Katrin Raidi romantilise pealkirjaga monograafia “Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922 – 1940”. Muidugi tekib kohe küsimus, kuhu see raamat asetada eesti raamatukosmoses üldiselt ja kuhu täiesti konkreetselt oma raamaturiiulis.
Raamatu toimetajana seaksin kõnealuse uurimuse kahe väärika ja soliidse teose kõrvale. Need on Friedebert Tuglase monograafia “Eesti Kirjameeste Selts” ja August Palmi monograafiline ülevaade “Eesti Kirjanduse Selts 1907 – 1932”.
Tahaksin siinkohal paljastada ühe väikese telgitaguse. Meie tähtpäevaraamatu pealkiri sündis lühikeste, ent intensiivsete mõttetalgute tulemusena kirjanike liidu ja Loomingu ühises koridoris. Autoril oli välja pakkude see, mis nüüd jäi alapealkirjaks: “Eesti Kirjanikkude Liit ja aastaarvud”. Niisugune pealkiri tundus tegelikult küllaldane ja igati soliidne raamatus järgneva asjaliku käsitluse jaoks. Paraku ei tulnud pähe argumenti, millega oleks võinud seda mõtet toetada: ja nimelt, et nii Tuglas kui ka Palm on oma uurimuste pealkirjades piirdunud organisatsiooni väärika nimega. Nii et Tuglase, Palmi ja Raidi raamatu pealkirjade vahel oleks sugenenud omapärane ajalooline kolmikriim.
Aga küllap see sugeneb ikkagi. Meenutagem, et kõik kolm uurimust on ilmunud ümmarguste tähtpäevade puhuks: Tuglase ja Palmi monograafiad aastal 1932, Katrin Raidi oma aga täpselt seitsekümmend aastat hiljem. Ja need seitsekümmend aastat põhjendavad suurepäraselt ka täna esitletava raamatu pealkirja “Loomise lugu. Eesti aeg”. Sest ega näiteks toonasel Tuglasel saanud ju Eesti aja suhtes olla eriliselt romantilisi tundeid ega olnud seda mõistet tänasel kujul tema teadvuseski. Meie teadvuses on aga niisugune ilus mütoloogiline mõiste olemas. Ja miks mitte seostada seda just kirjanike liidu ajalooga, sest on ju kirjanikud ja kirjandus suures osas selle mõiste, sellesama Eesti aja sisustanud ning vormistanud.
Eesti Kirjameeste Selts ja Eesti Kirjanduse Selts olid muidugi hoopis laiahaardelisemad ja rahvalikumad organisatsioonid kui Eesti Kirjanikkude Liit. Nad olid selleks kultuuripinnaseks, kust XX sajandi algul võrsus eesti kirjanik tänapäevases mõttes oma identiteedi ja erivajadustega. Katrin Raidi raamat käsitlebki selle kirjaniku organiseerumise ja oma huvide eest võitlemise ajalugu. Kusjuures me saame teada, et tolsamal ilusal Eesti ajal jõudis ka kirjanike liit teatava täiuseni: arendas välja töösuunad, mida tänapäeval suure iseenesestmõistetavusega jätkatakse. Ajakiri Looming, Kultuurkapital, välissuhtlus, autoriõigused, avalikud kirjandusüritused on siin märksõnadeks. Ühelt pool hoidumine päevapoliitikast, teiselt poolt valvelolek Kultuurkapitali ja muude väljavõideldud hüvede kaitsmiseks. Kõik see tekitas liidule spetsiifilist autoriteeti.
Tõsi küll, on asju, milleni Eesti ajal veel ei jõutud. Näiteks kõikehõlmavast loovisiku seadusest ei söandanud vist veel keegi unistada. Aga nagu monograafiast loeme, said Eesti Kirjanikkude Liidu liikmed Pätsi valitsuse ajal raudteel poole hinnaga sõita. Tähendab, ka loovisiku seadus ei võinud olla enam mägede taga.
On asju, mis tõenäoliselt enam ei kordu. Näiteks kirjanike liidu oma kirjastust vaevalt et veel kord sünnib. Nii muutuvad 64 Pegasuse märgi all ilmunud eestiaegset raamatut (eeskätt luulekogu) iga päevaga üha haruldasemaks, üha kordumatumaks. Tõenäoliselt ei õnnestu ka valitsusel enam korraldada kirjanike liidu väljasõitu Kirde-Eesti tööstupiirkonda. Millegipärast on raske kujutleda näiteks Jaan Krossi, Doris Karevat ja Märt Väljataga ühe pildi peal mõtlikult põrnitsemas Narva Kreenholmi ketrusmasinat. Aga 1938. aastal oli see siiski üsna mõeldav, natuke isegi patriootiline tegevus, ning pilte selle kordumatu väljasõidu kohta leidub ka monograafias.
Kuid kõige kordumatum on eestiaegse kirjanikkude liidu põhiline olemus ise. Katrin Raidi raamatust loeme, et 1940. aastal oli liidul 53 liiget. Samal ajal on arvele võetud ligikaudu 370 nime, kes on avaldanud kirjanduslikkusele pretendeerivaid raamatuid ja võiksid seega teoreetiliselt olla kirjanike liidu liikmekandidaadid. See tähendab, et kui praeguses liidus on ligi 300 liiget, siis sama suhtarvu säilitamiseks peaks meie ümbruses hõljuma umbes 2000 raamatuautorit, kes võiksid ennast teatud tingimustel Mati Sirkli ukse taha ritta seada. Aga nii palju neid ju ometi ei ole. Sellest arvude mängust tuleb hoopis järeldada, et eestiaegne kirjanikkude liit oli üpris elitaarne ja suletud tsunft, kuhu kergekaalulisemad või ka teistsugusemad skribendid naljalt sisse ei hõljunud. Kui taheti ühendada kõiki loovaid kirjanikke, nagu Tuglas kirjutas, siis pandi nähtavasti mingi eriliselt tungiv rõhk sõnale “loov”. Vähemalt pärast asutamiskoosolekut.
Aga teisest küljest räägivad mõned faktid elitaarse suletuse kontseptsioonile vastu. Nii mõnedki väljavalitud suhtusid oma liikmeks olemisse (ja ilmselt kogu organisatsiooni) üsna ükskõikselt. Näiteks visatakse 1934. aastal liikmemaksu tasumata jätmise pärast liidust välja kuus kirjanikku, teiste seas Tammsaare. Tõepoolest, kirjutad “Tõe ja õiguse” valmis, saad elavaks klassikuks, tõeliseks rahvakirjanikuks ja kohe pistetaksegi sulle kirjanike liidust sulg sappa. Mõni teine suurkuju lahkub solvunult omal soovil ja tuleb siis jälle tagasi, kui tuju paraneb, mõni ainult ähvardab, mõni arvatakse koosseisust välja sulitempude pärast ning teda ei võetagi enam kampa, palugu palju tahes. Mõne kiusliku kaaslase väljaviskamine osutub aga peaaegu üle jõu käivaks ülesandeks. Ja ajakirjanduski lõbustab rahvast nende sekeldustega rohkem kui kunagi hiljem. Igatahes pole see võrreldav harda tõsidusega, mis tänapäeval näib ajakirjanduses kirjanike liitu ümbritsevat.
Tuleb tunnistada, et need seigad häirivad pisut seda muidu nii voolavalt kujunevat pilti kirjanike liidu 80aastasest ajaloost: eestiaegne liit kui elitaarne tsunft ja tänane kui demokraatlik kutseesindus, mis koondab palju mitmekesisemat kirjarahvast kui algusaegade liit.
Tänase liiduga pole ehk midagi lahti, aga eestiaegses on ikka midagi imelikku. Võibolla on selles lihtsalt midagi olümposlikku. Nii palju kui Eesti aeg on mütoloogiline nähtus, nii palju tegutsevad seal ju ka mitmesugused pool- ja muidu jumalad. Nii et kui nemad on elitaarsed, viskavad üksteist mäe otsast alla, nägelevad raha, põhimõtete või igavuse pärast, lõhenevad Tallinnaks ja Tartuks, siis teevad nemad seda ikka olümposlikult. Eesti Kirjanikkude Liidu ajalugu Eesti ajal on tegelikult niisuguse pooljumaliku nägelemise ajalugu. Meie siin tänases demokraatlikus maisuses võime olla rõõmsad, et oleme oma liidu kaudu mingil salapärasel viisil nende väljavalitutega seotud.
Lõpuks olgu rõhutatud, et Katrin Raidi monograafia niisugust kergemeelset mütologiseerimist ei harrasta. Uurimus oma sadade joonealuste viidetega on väga allikatruu ja põhjalik, väga vastutustundlik. See on olnud vaevanõudev töö, mida tänapäeval teevad vähesed, tõeline algupärane käsitöö selle sõna kõige hinnatavamas mõttes.
“Loomise lugu. Eesti aeg” on mõõduandev eeskuju kirjanike liidu ajaloo järgmiste köidete kirjutajatele. Ja kui kirjanike liit edaspidigi oma aastapäevi küllaldase sagedusega tähistab, siis pole kahtlust, et need köited ka järgnevad. Sest kui läheneda asjale samasuguse põhjalikkusega, siis peab kindlasti ilmuma mitu väga eripalgelist uurimust. Ees seisavad ju veel Saksa aeg ja Vene aeg ja kirjanike liidu ajaloo vaatenurgast ilmtingimata ka Rootsi aeg. Ja kui jõutakse viimase köiteni, siis on kindlasti juba ammu käes Euroopa aeg.
Kuid täna on alles algus ja me ei tarvitse Eesti ajast väljuda – ei otseses, ülekantud ega üleüldse mitte mingisuguses tähenduses.
Rõõmsat lugemist kõigile!

TOOMAS HAUG