Ka vähemtähtsast saab nooblis valguses suur ja tugev...

Ungarlaste suhtumist Imre Kertészisse võib pidada üsna kummaliseks. Ei kuulu ta mitte siinsete kõige tunnustatumate ja populaarsemate prosaistide hulka, ei saa tema mõju mitte kõrvutada Péter Esterházy või Péter Nádasi omaga, jääb lihtsalt kõvasti alla. Kirjanikuhärral endal on kindlasti õigus väita, et ta on kuulsam välismaal, seda eriti Saksamaal, kui kodus. Ungarlasele on see nimi pea tundmatu, tema raamatud ei ole leidnud sooja vastuvõttu ning ta on jäänud kirjanduslikku perifeeriasse. Olgu ovatsioonid ajakirjanduses ükskõik kui suured – on ju tegemist suure kirjandusmaa, ükskõik kui väike ta muidu ka poleks, esimese Nobeli kirjanduspreemiaga (muudes valdkondades näib Ungari isegi üpris edukas olevat) – , aimdub ikkagi teatavat hämmeldust. Suured sõnad tunduvad kuidagi pinnatud, tühised.
Ja ei ole ka auhinnatu ise väga aupaklik ungarlaste suhtes. Tema pressikonverentsil kõlasid üsna verised sõnad ungari avaliku elu kohta ja ungarlaste suhtumise kohta juudi rahvusesse. Kirjaniku reaktsioon ungarlaste vastuvõtmatusele on ka üsna tüüpiline: kui ei hinda, järelikult ei mõista. Ja mõista oleks justkui küll, ega Rootsi Kuningliku Akadeemia härrased oma otsust ka lambist välja keeranud. Auhinnatu räägib oma sõnadest kui tühjusesse karjututest, samas kui “kultuursemates” kantsides leiavad need ikka ja jälle sooja vastuvõttu. Tema sõnad ei tähendavat ungarlastele veel midagi, “[...] Ungaris, kus see [holokaust] ei tähenda veel ühiskonna teadvuses mitte kui midagi.” “Juutlusest on saanud mood”, kuid miski pole muutunud. Siiski pidi olema Ungaris praegu kergem elada kui veel aasta eest. Ja oma Berliinis viibimist stipendiumi najal nimetab ta ka teatavaks emigratsiooniks.
Selline reaktsioon on muidugi veidi ülepingutatud. See on ka kindlasti mõjutatud tema esimese raamatu “Saatusetus” väljaandmisraskustest sotsialistliku korra ajal ning sellele järgnenud vaikimisest. Olgu ungarlased kui natsionalistlikud tahes (sama probleem kummitab väga paljusid rahvaid), ei sõltu Kertészi perifeeriasse jäämine ainult sellest, et ungarlased ei mõista, vaid nende kirjandus liigub hoopis teistel radadel ning paratamatult jääb Kertész oma holokausti-temaatikaga selles kontekstis ääremaadele. Sándor Radnóti on kindlasti õigusega väitnud, et auhinnatu ei pälvinud preemiat mitte üksnes konkreetset temaatikat käsitleva kirjanduse näitena, vaid suurepärase ja hää keelega kirjamehena, kes “oskas rääkida kunsti esiisade ülesande kohaselt, mil inimesed vaikisid piinadest”. Ja siiski on teda hinnatud ka 1997. aastal Ungari kõrgeima kirjandusliku tunnustusega Kossuthi preemiaga. Oletan, et ka Eestis oleks ta oma temaatikaga üsna Peipsi äärde jäänud, kuid ikkagi avastatud ja tunnustatud, sest ei ole meil just palju neid hää sulega kirjamehi. Aga Ungari on täis suuri kirjanikke, neist siin puudust ei tule, ja mõni asi siis, kui hingeke kaotsi läheb. Hää, kui välismaalgi tunnustust leiab ja seeläbi ka kodumaal kivistub koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjadesse