Tondid päikese käes

Pille Riismaa, Astrid Rätsep, Tiina Õunapuu, Eelmise sajandi eesti kirjandus. Künnimees, Tallinn 2002.

Keskkooliõpilastele mõeldud uus eesti kirjanduse õpik on saanud mitmesuguseid vastukajasid, alates Rein Veidemanni toredatest ja tänuväärsetest ideedest performance-kirjandusõpetuse kohta kuni Berk Vaheri tigeda haukumiseni. Kalev Kesküla arvates on see “täitsa tore raamat” (mina arvan ka nii). Jaak Urmet leiab seevastu, et “uus õpik kirendab vigadest” (no ei kirenda ju). Üldiselt on nõiajaht autoritele väga 1960ndatel aastatel Pasternaki ja Sol?enitsõniga toimunu moodi. Õpetajatädid polnud õpikut näinudki, aga olid juba nördinud ega leidnud sõnu.
Millegipärast on (eesti) kirjandus aine, mille õpetamise kohta iga loll sõna võtta julgeb. Muidugi ei teagi paljud eestlased ühtegi kirjanikku peale Oskar Lutsu ja neile on tõepoolest ðokk, kui ta keskkooli kirjandusõpikust puudub. Aga kas mõnes gümnaasiumi matemaatikaõpikus on kirjas, kui palju on kaks pluss kaks? Ometi pole sellest seni mingit draamanumbrit tehtud.
Krooniks idiotiseeritud suhtumisele Lutsu ja uude kirjandusõpikusse oli TV2 saade “Tondi jutud” (19. IX), mille juht ei teadnud sedagi, et Eestis on 12-klassiline keskharidus. Midagi nii piinlikku kui Richard Tondi jahumine Pille Riismaa kallal pole ma kodumaistes teleprogrammides varem näinud; nagu oleks Arnold Oksmaa üritanud gruusia keeles Jossif Stalinilt intervjuud võtta.
 
Pühakud või inimesed
Õpik on kirjutatud põhimõtteliselt uue lähenemisnurga alt ja vajanud palju uusi fakte ning nende sidumismaterjali. Seetõttu äratab aukartust töö maht, mis kõigi nende kõnekate faktide ja arvamuste otsimiseks on tehtud.
Novaatorlus leiab reeglina hukkamõistjaid. Aga vähemalt põhimõttelistes küsimustes pole neil argumente, et uut õpikut kritiseerida. Miks peaksid kirjanikud nii õpilaste, üliõpilaste kui lihtsalt kirjandushuviliste eest olema oma tekstide taga peidus nagu tondid, kelle päevavalgele tirimine on kole ja ohtlik? On nad inimesed või pühakud, kellelt eraelu valgustamine oreooli maha rebib?
Autorite idee on teoste lahtinämmutamise ja õpilastele pudina suhutoppimise asemel keskenduda kirjanduse telgitagustele. See on kiiduväärt. Mis kasu on näiteks tundidepikkusest närimisest selle kallal, miks ja kas lugejale meeldib Andres rohkem kui Pearu või kes oli süüdi Karini ja Indreku abielu purunemises? Õilsad ja andekad saavad kõigest juba raamatut lugedes aru. Pahelised ja rumalad aga ei tahagi midagi teada ning lähevad pärast kooli hoopis ehitusele või autoremonditöökotta tööle.
Lõviosas ametites ei ole kirjanduse analüüsimise oskusest mingit kasu. Aga teadmine, et Karl Ristikivist sai tubli inimene, hoolimata sellest, et teda kutsuti algkoolis Rotiks, võib igaüht aidata.
 
Vene inimesed
Teksti- ja isikukeskse kirjandusõpetuse kasuteguri võrdluseks võtan igaks juhuks näite hoopis vene kirjandusest. Kas Nataða Rostova armastas? Armastas. Kas Anna Karenina armastas? Armastas. Panna õpilane surnud raamatuteksti järgi analüüsima, miks siis üks ennast ära tappis, aga teine mitte, on sama mis kutsikas koonupidi pissi sisse torgata. Trükitud sõnad on surnud, neid võib igatepidi käänata ja tõlgendada. Aga võib-olla oli Tolstoi “Sõda ja rahu” kirjutades lihtsalt paremas tujus? Või paistis päike? Või paisutas värske armastusepuhang patriarhi rinda?
Muidugi puudub vene kirjandusloos isikute ja tekstide selline vastandamine kui Eestis ning Tolstoist kui inimesest on piisavalt palju räägitud. Ilma spetsiaalse huvitagi tean ma Majakovski ja Jessenini eraelu rohkem kui Visnapuu või Underi omast. Ja see ei tähenda, et ma esimeste tekste vähem tunnen.
 
Miks häbeneda oma kirjanikke?
Meenutan oma koolikogemust. Kui 1980. aastal keskkooli läksin, sattus mulle kirjandusõpetaja, kes programmist üldse ei hoolinud. Vaatas pilguga kusagile klassi kohale ja rääkis “40 kirjale” allakirjutanud kirjanike saatusest, Silver Annikost, Kaplinski ja Rummo tsensuuris kinniseisvatest raamatutest ja niisama päevakajalist kirjanduskõmu. Hakkasin selle kummalise seltskonna vastu huvi tundma. Ning et ise selle liikmeks pürgida, alustasin tasapisi kirjanduslike katsetustega (enne tahtsin spordireporteriks või moekunstnikuks saada). Teisisõnu: minus tekkis just see tunne, mille tekitamist professor Martin Ehala “Eelmise sajandi eesti kirjanduselt” ootab: “Seda on lihtsalt lahe lugeda ja ta aitab tekitada tunde, et kirjanduselu on huvitav. See peab kokkuvõttes viima arusaamiseni, et samasugune kirjanduselu käib ka tänapäeval ja et põhimõtteliselt ei ole mingit takistust, miks selles ei võiks ise kaasa lüüa” (Eesti Ekspress 5. IX). Õige. Kirjanduselu ON ju huvitav.
Minu õpetaja saatus oli selline, nagu soovivad vihased oponendid ilmselt ka Riismaale-Rätsepale-Õunapuule – pealekaebamiste tõttu ei lubatud tal enam keskkooliosas õpetada. Loodetavasti on aeg tolerantsemaks muutunud.
Kriitikute purelemine nimede kallal, keda ja kelle asemele oleks pidanud õpikusse võtma, on üsna armetu tegevus. Kirjanikke on meil väga palju, XX sajandil eriti, ja ikka leiab kedagi hambusse võtta ja esile tirida. Mõni alternatiivina väljapakutud nimi (näiteks eesti luule suurim grafomaan Uku Masing) ajab suisa vihale.
 
Uue õpiku vead
Vanarahva tähelepanekud esimesest pääsukesest ja esimesest vasikast kehtivad osaliselt ka “Eelmise sajandi eesti kirjanduse” kohta. Heast ideest hoolimata on vigu palju ja nagu õpikus ikka, pole ükski neist andestatav.
Esiteks: viimase kümnendi käsitlus ei kõlba kusagile. Jürgen Rooste on tüüpiline XXI sajandi kirjanik, Kerttu Rakke aga pubekakirjanik ning noorsookirjandus ei kuulu selle õpiku ampluaasse. NAKi osas esiletõstetud Urmas Vadi on tegelikult organisatsioonis pidevalt oponeerinud ega taha üldse sotsiaalne olla.
Seevastu Contra ja Kivisildnik sobinuks hästi autorite taotlusega kirjanduslugu huvitavamalt esitada, sest nendest oleks palju põnevat rääkida. Ka Jüri Ehlvest. Tema vend on ju ilmakuulus maletaja.
Teiseks: mida tegid selle õpiku retsensendid? Oli siis raske näiteks “Maantee tuled” “tuulteks” parandada (lk. 135)? Või osutada sellele, et nimeregistris on Toomas Hendrik Ilvesest ja Aapo Ilvesest üks isik saanud (lk. 292)? Kas neid ei äratanud isegi ehmatus, lugedes, et Jaan Oks koondus kolm aastat pärast surma ajakirja Murrang ümber (lk. 46)? Nii mahuka faktikoormaga raamatu puhul on vead paratamatud ja just retsensendi külm pilk peaks need päevavalgele tooma. Või oli algvariandis vigu nii palju, et kõigini lihtsalt ei jõutud?
Üks mitte nii silmatorkav, kuid see-eest läbiv viga on õpikul veel – veidi kohmakas tekst. Vanamoodsaid tekstianalüüsile keskendunud kirjandusõpikuid võis kirjutada kuivas keeles; elulähedasema käsitlusega oleks pidanud kaasas käima suurem sõnailu ja ladusus.
Juba esimene lause (lk. 9) tekitab hämmeldust: “1905. aastal toimus demokraatlik revolutsioon, millest võtsid osa ka üliõpilased.” Miks just “üliõpilased”? Miks mitte “lätlased” või “punapead”?
Suurt vaeva ja hoolt on nõudnud õpiku mahukas küsimuste ja ülesannete osa. Selles häirivad rohked abitud ristsõnad. Eesti rahvas, sealhulgas ka koolinoored, on ristsõnarahvas ja harjunud tublisti toekama ninaesisega. Seevastu Visnapuu luulekogude ja Raudsepa näidendite pealkirjade anagrammid on enigmaatilised pärlid. Ka illustratiivne materjal, sealhulgas fotod, on valitud hoole ja asjatundlikkusega.
Uue õpiku valmimine näitas kätte uue ja perspektiivika tee eelkõige uute huvitavate kirjandus-, aga ka muude humanitaaralade õpikute sünniks. Küllap tõuseks huvi ka usuõpetuse vastu, kui selle õpikus kirjutataks, et mõnedel andmetel on Jumal neeger ja endine poksija.

VEIKO MÄRKA