Laps loeb siis, kui kana pissib!

“Eelmise sajandi eesti kirjandus” on napilt paari kuuga klopitud loetamatuks kapsaks. Ja kuigi ühegi töö puhul ei õigusta miski lohakust ja praaki, on uus õpik teinud meile siiski väärt teene: juhtinud avalikkuse tähelepanu ühele eduühiskonna ääremail asuvale marginaalsele õppeainele – eesti kirjandusele.
Lugesin kunagi Hendrik Toomperega tehtud intervjuud. Näitlejate perekonnast pärit lavastaja rääkis, kuidas ta läks tööle reklaamifirmasse ja puutus seal kokku klientidega (reklaamitellijatega) – hoopis teistsuguste inimestega, kelle olemasolust tal oma senise elu jooksul aimugi polnud. Toompere oli siiralt imestunud, et sellised inimesed on ka olemas.
Ma kardan, et kirjandusrahvaga on lugu sageli samamoodi. Paljud on pärit lugemislembelisest perekonnast, juba lapsest peale on vabatahtlikult läbi loetud tuhandeid raamatuid, ning eks koosne praegune tutvusringkondki enamjaolt nendest, kellega mõnus aeg-ajalt kirjandusest ja raamatutest rääkida. Õpilaste kirjandushuvi tundmine piirdub paremal juhul oma lastega (kes samuti on sageli keskmisest suurema lugemusega) või juhukülaskäikudega kooli. Nii ehk polegi kõigil aimu, kuivõrd mahakäinud on õpilaste üldine lugemishuvi, et paljudele ei lähe lugemine üleüldse korda, ja millist tänamatut vaeva ning pingutust peavad nägema siis kirjandusõpetajad, et kirjandus(klassika) oleks tänases ahvatlusi täis maailmas laste jaoks vähegi kütkestav.
Paraku kisub tänapäeval sinnakanti, et laps loeb siis, kui kana pissib. See ei ole pessimism, vaid paratamatus. Lugemishuvilised ei kao ju lõppude lõpuks kuhugi. Kahju ainult sellest, et üldine kirjaoskus käib tulevikus kõvasti alla. Ja just selle “üldise” seltskonnaga peavad tegelema päevast päeva ka kirjandusõpetajad.
“Eelmise sajandi eesti kirjandusest” pole jäetud kivi kivi peale, ent kas keegi on võtnud võrdluseks siia kõrvale senised kirjandusõpikud? Kui paljud neist on sellised, mida õpilane rõõmuga lahti teeks ja huviga loeks? Üksikuid häid asju ju on, ent nende adressaadiks jääb ikkagi õpilane, kel kirjanduse vastu suurem sümpaatia. Kirjandusõpikutes puudub enamasti elu ja säde, arnoldrüütellikust soliidsest tasakaalukusest kõrvale kalduv “kiiks”, just see, mis teeb kirjanduse õppimise huvitavaks ja mida Inge Unt ka uue kirjandusõpiku puhul esile tõstab (vt. Õpetajate Leht 4. X 2002). Reaalsus on see, et puudub kirjandusõpikute konkurents. Kirjastused otsivad võimalikke autoreid tikutulega taga. Keegi ei taha kirjutada. Olemasolevaid autoreid hoitakse nagu teadagi mida pilpa peal. Tähtajad võivad venida mitu korda üle – tühja sest, peaasi, et lõpuks midagi kirjutataks.
Kui nüüd praegust kirjandusõpikuskandaali millegagi võrrelda, siis passiks siia näide sügisesest kidurast kartulipõllust, mille ümber kogunenud hulk lipsustatud talumehi, kes põldu kesise saagi pärast koledal kombel hurjutavad. Kuid talumehed ei tule ehk selle peale, et võib-olla peaks ise käised üles käärima ja sõnniku laudast teinekord õigel ajal põllule vedama, siis saaks saak toekam.
Igal juhul talitaksid õpikukirjastused (Avita, Koolibri, Künnimees jt.) nüüd targasti, kui kasutaksid kiiresti harukordset hetke ja teeksid mõnele vihasele kriitikule ettepaneku kirjutada uued kirjandusõpikud. Eluterve viha võib saata korda suuri asju. Ehk olemegi ühel päeval mitme hea õpiku võrra rikkamad. Ent ma kordan igaks juhuks tulevastele autoritele oma aastatagust hoiatust, kui tookord oli tule all märksa autoriteetsema seltskonna “Eesti kirjanduslugu”: “Kas kirjanduslugu tasub vaeva? Tänulikkust selle hiiglasuure töö eest võivad tegijad vaevalt loota.”

JAANUS VAIKSOO