Uue sajandi kõmuline kirjandusõpik
 
Neljapäeval, 10. oktoobril kogunes E. Vilde korterisse hulk inimesi, keda sidus mõneks ajaks ühise nimetajana kirjandusõpik “Eelmise sajandi eesti kirjandus”.
Et tegemist oli üsna erinevate kirjandusse- ja ellusuhtumistega, oli kohe selge. Nimekate kirjandusteadlaste kõrval võtsid istet gümnaasiumiõpilased, nende kõrval tulevased kirjandusõpetajad ning juba aastaid kirjandust õpetanud õpetajad. Keskpunktis, Vilde elutoa sohval, istusid Martin Ehala ja Pille Riisma, kes rääkis käesoleval üritusel kõigi kolme autori nimel. Õhtu juhatajaks oli palutud Jan Kaus, kes ka talle antud raske ülesande kõrgusel oli.
Seminari avas muuseumi direktor Elem Treier, kelle sissejuhatav küsimus oli: Kas tülid, intriigid ja vihkamine on kirjandus? Senini on kirjanduslugusid ja -õpikuid kirjutatud vaatepunktist, mille kohta O. Wilde on öelnud: ilmutada kunsti ja varjata kunstnikku!
Nüüd on vastupidi. Kui Parnassi-d?unglis, nagu nimetas kirjanike omavahelist suhtlemist Tammsaare, toimuv ületab kirjanduse, on õpik kirjandusväline.
Seejärel andis ta sõnavooru Jan Kausile, kes omakorda palus Pille Riismal ja Martin Ehalal lühidalt kirjandusõpiku kontseptsiooni, eesmärki ja sihtgruppi tutvustada. Lühidalt refereerides ütles Pille Riisma järgmist: kui Parnassi-d?unglis toimuv paneb kirjandusest huvituma, siis on õpik oma eesmärgi täitnud. Tehtud küsitluse põhjal on ta kindlaks teinud, et 77-st õpilasest 47% huvitas elu rohkem kui teoste pealkirjad ja daatumid. Koolis domineerib õpetaja loeng ja seda on igav kuulata. Ka töövahendiga (töövihikuga/õpikuga) töötamine on igav. Kui oleks huvitav, siis tehtaks ka töövahendiga tööd. Uue õpiku nurgakiviks on ülesannete rohkus ja eesmärgiks õpetada kirjandust armastama.
Järgnenud sõnavõttudest selgus, et kirjandusteadlaste ja õpetajate (kuigi ka ühtede ja teiste õpetajate) suhtumine on üsna erinev. Kui Elem Treier Tammsaare-uurijana protesteeris kirjaniku liiga pealiskaudse käsitlusviisi ning valesti valitud allikmaterjalide vastu (Tammsaare peatüki päis on Tõnu Õnnepalu sulest: Tammsaare kui naiselik uneleja, kodukootud filosoof-targutaja), lausus üks õpetajatest, et tema on juba enne õpikut rääkinud Tammsaarest kui naiselikust kirjanikust; gümnaasiumiõpilased avaldasid aga arvamust, et neid ei huvitagi, mitmesse keelde Tammsaaret on tõlgitud (õpikus on mainitud 32 keelest vaid 3).
Kirjandusõpetaja Raivo Uus leidis, et õpiku peamine viga on see, et õpikus on liiga vähe tekstinäiteid. Tema sõnul tunneb keskkool eelkõige puudust tekstidest. Muus osas suhtus ta aga õpikusse positiivselt. Eriti positiivselt ei suhtunud lisaks Elem Treieri kõrval õpikusse kirjandusteadlane Oskar Kruus, kelle sõnul on autorite sulg alles lahti kirjutamata (Martin Ehala vastuväide sellele oli, et kirjutatu värskus võlus teda ja see otsustas kirjastamise, ta ise palus toimetajal Tiina Laatsil rookida välja vaid mitte-eestikeelsed laused, stiili jätta aga puutumata), peale selle on üritatud iga hinna eest nalja teha, kirjandus pole aga naljaasi. Kirjandusõpikut peab saama uskuda. Üldse soovitas Oskar Kruus nii sellest kui ka kõikidest tulevastest kirjandusõpikutest välja jätta Kerttu Rakke ja Kaur Kenderi.
Andres Langemets küsis, kas kirjandusajaloo õpetus peab alati olema õpikus? Tema sõnul võiks kirjandusõpik õpetada, kuidas tavaline tekst muutub kirjanduseks. Emakeeleõpetajate ainesektsiooni esimees Piret Järvela avaldas aga peamiselt imestust selle üle, miks on õpiku koostajad lähtunud sellest, et õpilased ei armasta kirjandust, ning kust on tulnud müüt, et õpetajad tuubivad ainult grammatikat ja elulugusid. Ta leidis, et ja õpiku koostajad on lähtunud liiga palju oma isiklikust kogemusest. Lehte Tavel küsis, kas õpiku eesmärk peaks olema alati lõhkuda kaanonit, võib-olla tuleks hoopis aluseks võtta see, mis eestlasi, eriti kirjandusloo kaudu, ühendab.
Vaidlusi, arutlusi ja küsimusi oli paraku rohkem, kui siia kirjutisse mahub. Osa küsimusi sai vastatud, osa mitte. Tasuks ehk siinkohalgi lõpetada samade sõnadega, millega lõpetas seminari Jan Kaus: sellist kirjanduslugu, mis kõiki rahuldaks, on võimatu kirjutada.

MAARJA VAINO