Kaks Jaapanit

Kui Jaapanist mõelda, kerkib silme ette vähemalt kaks tõusva päikese maad. Üks on väljapeetud, valgete paberseinte ja mustade sõrestikega, siidist kimonote, kirsiõite ja tasase teega. Teine on Yamaha, Suzuki, Tamagochi, tehnika ja tuubil tänavatega. Ning kõik see toimub seismiliselt aktiivsel pinnal, erinevatel kõrgustel vaheldumisi tsunamite ja vulkaanidega – visklev ja rabelev ruum, milles siiski leiab aset harmooniline kunst.
 
Jaapani kunsti tavad
Jaapani kunsti on peamiselt vorminud hiina kultuur, aga ka korea ja india ilmanägemus. Budism hakkas kunsti mõjutama VI-VII sajandil, selle vahetas umbes XV sajandil välja zen-budism. Kunsti ja elu suunab esteetiline kategooria sabi, üksindustunne, vaikus, rahulik varjatud ilu. Jaapani interjöör on eurooplase silma jaoks erakordselt kasin, jaapani tarbekunst aga rikkalikult ja peenelt kaunistatud. Seetõttu mõjuvad üks-kaks eriti peent eset traditsioonilises interjööris väga elegantselt, olgu see vaas, sirm või karp luulekaartide jaoks. Sellises keskendatud detailsuses ilmutab end mono-no aware, asjade võlu. XV sajandil rakendati tagasihoidlik ja lihtne hiinapärane keraamika teetseremoonia teenistusse. Sotsiaalses plaanis oluline rituaal pööras erilise tähelepanu nõude kujule ja hulgast dekoreerimistehnikatest sobiva valimisele. Tänini lähtutakse põhimõttest, et kõik esemed, tööriistad ja tarbeasjad mõjutavad tugevalt kasutaja tunnetust, arengut ja üldist suhet ümbritsevaga.
Nüüdisaegne tarbekunst
Juunis toimus rahvusraamatukogus Jaapani kaasaegse tarbekunsti näitus. Peakuraator Shirashi Masami Tokyost oli jaotanud 64 tööd pruugitud esteetiliste võtete alusel kuude rühma, mis annavad laiemalt ülevaate ka üldistest dendentsidest. Ta tõi välja efektsed anumad, kus on kasutatud erksaid värve, kulda ja hõbedat. Jaapanile iseloomulikult ei ole väärismetallid mitte materjalina väärtust ja võimu rõhutamas, vaid õhukese kihi või ainult tolmuna eseme pinnal värvi andmas. Kulda-hõbedat kombineeritakse kinaveri, pastelse, sügavrohelise või oran?iga. Sellised nõud sümboliseerivad sügavust, delikaatsust ja õrnust. Teise rühma anumate rafineeritud ilu on saavutatud loomulike materjalide abil. Savi, metalli paatina ja puit, milles on tunda veel kasvavat puud, on austusväärsed, neid ei tule varjata ega panna teesklema teist valmistusainet. Eseme kompositsioon lähtubki nimelt materjalist, selle elastsusest, voogavusest, haprusest või jäikusest.
Selgejoonelisust rõhutavad jaapani nõudes tugev vorm ja värv. 1920. – 1930. aastatel hakati jaapani tarbekunsti suhtuma kui kaasaegse kunsti vormi. Oma roll oli selles Euroopast ja Ameerikast tulnud värskel art déco ja konstruktivismi puhangul. Elegantselt viimistletud detailid on samuti jaapani kunsti tunnus, eriti pöörati neile tähelepanu Edo perioodil (1600 – 1868). Silma tundlikkust arendavad jaapanlased vormide tahtliku moonutamisega. Hävitatakse täiuslikud kujundid nagu ring ja ruut, tekib uus visuaalne väärtus, korratu iluideaal, õnnetuse ilu. Deformatsiooni on sageli esile toodud teenõude juures. Viimaseks lillede ja lindudega ornamenteeritud nõud, mis on suuresti ajastu maitse peegel: eri ajajärkudel on olnud populaarsed kord ühed, kord teised taimed. Lisaks rõhutatakse lillesümboolika, lillede keele abil erinevaid kavatsusi.
 
Kiud kui kunst
Tallinna Linnagaleriis näitas kuraator Hiroko Watanabe Tokyost Jaapani kunsti uuenduslikumat poolt, “lääne” ja tehnika Jaapanit. Minitekstiili väikesed mõõdud on olulised ja taotluslikud – miniatuursus seob traditsiooniga; jaapani kunstis said tillukesed puidust või elevandiluust netsuke-kujukesed XVI – XIX sajandil üldlevinuks. Teiseks on minitekstiili eesmärk anda vastulöök 1970. aastatel tekkinud ületähtsustamisele teose hiiglaslikke mõõtmete.
Imetlusväärne on Jaapani kunstnike vaba mõttelend nii vormide loomisel kui materjali valikul. Statuetid on sageli valminud inspireerituna loodusjõust või kehastavad teisi silmale nähtamatuid aistinguid, poeesiat, muusikat ja muud. Nii väljendub teoses kunstniku kui harmoonilise looja kõikvõimsus. Oma osa on muidugi pidevalt kaasajastuvatel liimidel ja kõvendajatel, mis teevad võimalikuks erinevate kolmemõõtmeliste vormide loomise mitmesugustest materjalidest, kuid jälle tuleb rõhutada materjaliausust ehk kiu loomuliku vormi tunnustamist. Mõtteviisina on väga meeldiv mitmesuguste olmejäätmete kasutamine kunstis, vanast kasutust-kasutatust uue esteetilise terviku loomine.
Valmisaine taaskasutamine on selles kontekstis väga tähendusrikas. Selles väljendub looduseaustus, traditsiooniliselt kasutati looduslikke materjale pinda katmata, ehitatakse loomulikku ringkäiku lõhkumata. Jaapani maja on samuti tihedalt seotud loodusega, terrassid pikendavad elamu sujuvalt maastikku. Seetõttu on keskkonnakaitse uus, ent tehnika-Jaapanis terav probleem. Populatsioon, kiirtoit ja kommunikatsioon on juba väljunud sabi kriteeriumidest.
Traditsioonitruu tarbekunst ei ole ka kaasaegses Jaapanis tähtsust kaotanud, pigem aitab see leevendada just uuest tekkinud puudusi. Tagasi poeetilisse loodusesse viivad Jaapani traditsioonilised seinanišid kunstiteose ja ikebana jaoks – tokonomad. Nišis rippuv teos ja lilled vaasis peaksid olema valitud just silmas pidades selle õhtu meeleolusid, mis omakorda valitsevad kogu ruumi. Õhukeste ja liikuvate paberseinte puhul toimub majas pidev meelevärvingute korrektuur, hommikukumast läbi päevavalguse õhtuhämarusse. Tänapäevane läänelik arhitektuur ei ole nii paindlik, kuid päeva- ja aastaaega ning hetketundeid aitavad rõhutada loodusdekoreeringuga tarbeesemed – ehkki sein ei lase valgust läbi, peegeldub vaasil õhtupäike ja vaagen on üle puistatud härmatanud kirsiõitega.
Kõige taustaks aga kuulatakse tuult.

ANNELI PORRI