Otsõ oroq otsõ mäeq – lõunakandi kirjanduse meelsusest

Lõunaeestlus kirjanduses on valik, milleks autorit vaevalt keegi väljastpoolt kohustada saab. Kunagi kirjutas Bernard Kangro: “Vahest on see rõõmsam meelelaad, suurem siirus, elavam fantaasia, lahtisem jutt ja heatahtlikum nali, mis võrukest üldiselt iseloomustab.” Ei saa öelda, et see komplekt mõjuks praeguses kirjanduspildis eriti coolilt.

Siniverelised iroonikud on ikka rääkinud kylamystikast ja elukaugest haleduskirjandusest, ulaharitlaste ja iseõppijate lihtsameelsusest või kõrtsinaljade nõmedusest. Aga paljud lõunaeestlased lihtsalt on pisut teise tundeskaalaga, aeg või mood tähendavad nende sisemuse jaoks vähem. Seal toimib mingi isiklik ja äraspidine geograafia. Esseenide Rahuevangeeliumis on lause: “Mäed toovad inimestele rahu ja väikesed kõrgendikud õigluse.” Kunagi võidi nii – sakraalselt ja kaitse eesmärkidel – mõelda ka linnuseid ehitades. Vaenlased ei pääse mäkke nii kergesti ja kauguse, avaruse taju on olemuslikumaid usulisi kogemusi, nagu Huxley ytleb. Keegi lausus, et Võrumaal on taevas lähemal.
Ei saa mägedest-kyngastest mööda ka Lõuna-Eesti kirjanduse poole vaadates. Sealsetes muistendites on mägede lood yhed tähtsamad, sest mäed olid pyhad. Kauksi Ylle (raamatu “Kesk umma mäke” autor) kirjutas, et “Näütüsess Suur Munamägi om Jaigil edimäne innustaja”. Yles-alla lainetaval maastikul on sarnasust sealse rahva meelsusega. Kui võtta Jaik, siis vonklev, võluvalt takerduv kirjeldus, loomingu tasemeline ebayhtlus ja suur emotsionaalne ja elulooline kõikumine – aina mäest orgu ja tagasi. Ja seda võib öelda enamiku kohta hilisemaistki. Sellises muutlikkuses on teelise äraolevat rahu ning muidugi ettearvamatust: kunagi ei tea, kas lõunaeestlast kohatakse ta tipul, nõlval või orus.
Sealsete haritlaste ja rändurite kõikumisi maa-linna vahel (põhiliselt Tartu, mis on kylast tulijate jaoks peale loomevõimaluste ikka kandnud ka võõristavalt saksikuid jooni) mahendab siiani loodusenimeline rahusti. Sealt tuleb kõrgenenud paigatundlikkus, mis ilmneb juba selleski, et igal kynkal ja koplil oli omaette nimi ja lugu. Praegusele kirjarahvale, kellest pidevat maaelu harrastavad vähesed, on synni- või lemmikkotused saanud omalaadseteks baasideks, jõukogumise kohtadeks, kuhu tullakse ja kust linna midagi kaasa viiakse. Lauritsate Kytioru ja NAKi suveyrituste näol on ka põhjaeestlastel “lõuna-eesti kuuri” tegemise võimalus olemas.
Midagi preanimistlikku, (uus)paganlikku on selles ning ka nende mäletamise viisis. Evar Saar on märkinud: “Olnuq asi om võrukõsõ jaos inämbaste ütevõrdnõ tuuga, mis om olõman”. Olemine on aktuaalne tervikuna, pyytakse sinna, et kõik on meeles ja miski pole ajaliselt eelistatud. Sealt hargneb Peeter Oleski terminiga “meenutuslik realism”, millel ilmekate detailide tõttu tihti on esilemanav, olevikuline kvaliteet. Mõelgem välisvõrukate mälestusraamatute ja muus vormis meenutamiste paljusele. Meetodi sarjajaist pole kunagi puudu olnud. Laaban pilkas Kangrot: “Poeedivoodis nüüd näen õndsat und, /et kodus tantsitakse kaerajaani./Sest müdinast lööb säng mul põruma – /oh armas, kallis vana Võrumaa!” Mujalt oleks seda tagasimõtlemise sundi justnagu vähem.
 
Lüürika ja karmus käivad käsikäes
Ka arengust saab rääkida: veidi romantiseerivad heietused on lõunaeestilisel tasandil edenend peente mnemooniliste katseteni, mida on mahukalt teostanud Madis Kõiv. Tema “Kähri ker´ko man Pekril” jääb vist kyll eesti kõigi aegade parimaks murdeliseks proosateoseks. Genius loci geenius ja mõttevoogudes kanduja oli tähelepanuväärselt pikaldase kirjandusse tulemisega. Jusnagu tahtnuks Valgast Tartu saada, aga jäänuks aastateks kuhugi Otepää kuplite kanti kõhklema ja ekslema. Väga lõunaeestilik.
Lyyrilisem, tõlkimatu võro sõnaga “hallõmp” temperament ilmnes eriti hõllanduslikus luules (Adson, Kolk, Kangro jt.). Lyyrika ja karmus võivad sealkandis häirimatult käsikäes käia (Visnapuu, Ruitlane). Lõunaeestilise luule romantism oli enamasti vene symbolismist joobnud, kuid looduslapseliku elujõu ning tundekyllusega rikastatud. Selles oli utoopia igatsust, olemuslikku nukrust ja vaimunõudleja trotsi (Heiberg).
Paljud lõunaeesti kirjanikest siis kõrget kooliharidust on saanud? Vähesed, vähesed. Siiani harib kõnelus taluõuel, peol võetud viinatopka ja metsas hulkumine neid rohkem, kui tarkade raamatute virnad. Peaaegu kõigi pidevate tegevustega maal kaasnes oma mytoloogia. Saab rääkida millestki, mille agaarne kogukondlikkus kaasa annab ja mis ei kustu pikkade võõrsil veedetud aastate kestelgi. See võluv maavillasus ilmus taas jõuliselt esile Runneli, seejärel Contra luules ja ulatub lorilaulu pilklik-frivoolse vaateviisi ja keelemängude mõnu kaudu ununud aegadesse.
 
Loomuliku ja sujuva keele kadumine
Maailma asjadega tegeldes osutub lokaalne temperament enamasti teravalt ajakriitiliseks või parodeerivaks. Mis aga noorema põlve ja lõunaeesti kaotusena tundub, on murdekeele sujuva oskuse vähenemine ja piiratus.Võite öelda, et raamatuid ilmub ja murdeluule võistlused käivad. Aga isegi Kauksi Yllel on keeletoimetaja ning vanem rahvas ei mõista uue “kir´äviisiga” just palju peale hakata.
Murre on ametlikust kirjandusest sajandi jagu pagendatud olnud. On ?anre, kuhu ta olemuslikult ei kuulu – teadusteksti võõrsõnarohkus on võro variandis eriti koomiline, kriminulli ja actioni kiire tegevuse jaoks on selle keele rytm liiga aeglane. Kõikjal mujal on see arvestatav taust isegi siis, kui kirjutaja ei tunne kasutatavate sõnade päritolu.
Murdeline keeletunne teisendab kaudselt lõunaeestlaste kirjakeelseidki tekste. Arhailise, kiriku- ja rahvakirjandusega arenend lõunaeesti kirjakeele tähtsus hakkas XVIII aastasajast kahanema. Kuna kirjakeele normeerimisel hakati eelistama mõistuspärasemat põhjaeesti yhendkeelt (kyll kergete lõunaeesti lisadega), ei saanud lõunaeesti yhendkeel “kultuurilise dotatsiooni puudumise tõttu” kõikidesse eriharudesse laiali sirutuda ja spetsialiseeruda. Et sealsete murrete mitmekesine sõnavara seda oleks võimaldanud, pole kahtlust. Pehmem ja laulvam, selgema sakraalsusega ja võib-olla ka lopsakamalt ropem võinuks selle “lõunalise võimu” kirjandusosa olla. No kujutlege korrakski olukorda, kus põhjaeesti keel on vähemus ning Jyrgen Rooste või Toomas Liiv kirjutavad Tartus (veel parem: Võrus, Põlvas või Värskas) asuva keskse kultuurilehe Põhja-Eesti erinumbrile lugu sellest, kuidas iidse, aga rokkiva murdepõhjaga “põhja-kirjandus” ja harjakate mehine meel soovivad säilitada oma nišši “taa lõunõmaa impeeriummi seeh”… Muidugi võib lõunaeestilise keele võimalikke arenguid aimata siinsete “kir´ätsurrõ” keelekasutusest, aga ametliku keele töötlusest pole keegi pääsenud.
 
Globaalsus sõidab sisse
Kõikuva tähendusega arhaismide ja praeguste teisenduste ainest vormib kohalike filoloogide kolleegium uut Jumalariiki – võro kirjakeelt. Toimetamine ja yhtlustamine on keelemeestele paratamatus – ei saa näiteks igas kylakoolis võro keele tunnis õpetada vaid sealseid sõnalisi ja häälduslikke eriarenguid. Kuid loomeinimeste puhul on see kitsendus – alates Liivist, Heibergist ja Jaigist pyytakse neid nagu poolemeelseid siluda ja teisendada. See pärsib kirjutaja isiklikku keelelitsentsi – tal on õigus eksida, sest ka eksitus ytleb midagi tema kohta.
Kuid yldhariduslikult on Võro Instituudil ja Seto Vanemate Kojal hea töö käimas, võro keelt õpetatakse ylikoolis omaette keelena, on sõnaraamat, õppevahendid levivad ja ilmuvad Uma Leht ja Setomaa. Mulgi Instituudi tööd häirib vist aga see, et sealsel kultuuril puudub uuem kirjalik (ymber)mõtestus. Noq rahvas iks kõnõl´ naid murdit.
Aga ärgu tuldagu ytlema, et noorte murdeoskus on sama sujuv ja kujundlikest väljenditest tulvil nagu vanaemadel-vanaisadel. Globaalsus sõidab sisse, väljenduslaad muutub, murdejooni häbenetakse matslikeks. Seda võib kyll võro sõnu võõrsõnadega riimides ka efektiks pöörata, nagu Contra, Rahman ja Ruitlane, kuid: midagi on juba kadunud. Ylejäänut tuleks hoida.
See tunne ongi pannud võro kirjarahva paikkondlikkusest johtuvalt kõvasti kokku hoidma ja toonud uut elevust. Liikumine võib kõrvalseisjale tunduda kollektiivse väljamõeldisena, aga tegevus käib, asjad synnivad ja neid on saanud ootamatult palju. Loetlen paar yllatust: Ruitlane kirjutas lasteraamatu “Kail”, mida talt poleks osanud oodata, Ilves läheb sygavamale proosas ning näitemängus ja seto myndiga õigeusu ja dekadentsi sulam innustab Andreas Kalkuni meelt. Ja muidugi Kauksi Ylle, kes rabab nii mitmel rindel, et nimetas viimase luuleraamatu väljaandjaks ärinaiselikult “Kauksi Ylle Mänedsmenti”.
 
Vaim tõstab pead
Kuna murdekeele oskuses on lyngad ja head uuemat lugemisvara polegi nii palju, pöördutakse poole silmaga minevikku (mis, nagu mainitud, pole võrokeste puhul nostalgitsemine). Lõunaeesti kirjasõna sõbraks on alati olnud muusika, tulvaku seda loodusest või inimestest. Mis sealt paistab: tartumaakeelsed lauluraamatud, mille parimaid palasid on kaemuslikult töödelnud Triskele; seto leelo, regivärsi iidvana eriareng, eesti rahvalaulu underground, mille vägi on uuesti tõusnud.
Setodel on ka “šlaagerlikumat” materjali ning võrumaises sulamis viib näiteks Nick Cave’i kylasimmanile ansambel Lõkõriq – Kauksi Ylle, Merca, Aapo Ilves – no kõik puha kirjutajad. “Pärismaalane” Jaan Pulk yhendab jutuvestja ja pillimehe veel kõige orgaanilisemalt. NAKi trubaduuride (Contra, Indrek Ryytle, Ruitlane) laululaad on muusikaliselt vähenõudlikum, kuid siin on nagu haridusegagi – egas kylapeol noodist mängitud. Kuulata on teisiti hea. Laul on olnud kirjasõna kaaslane ja pikendus ning praegune noorem kirjapõlv sisaldab teisigi aktiivseid lauljaid ja poolehoidjaid.
Kuid lõunaeestlus ei koosne ainult murdetaustast. Siin kohtab looduslähedast rahunõudvat rännutunnet (Baturin, Kama, Kaplinski, Kompus), naise rolli mytoloogilist käsitlemist (Kauksi Ylle, Merca), nalja-myrtsu ja yhiskonnakriitikat (NAK), elvalist mändidealust luulemõtestamist (Karl Muru, Kajar Pruul, Arne Merilai), võro kirjakeele revolutsionääre (Jyvä Sullõv, Saare Evar), filosoofe (Tõnu Luik), maalähedast proosat (Traat, Rahman), keele- ja meelevigureid (Valdur Mikita, Max Rebu, Kaspar) ja näitekirjanikke (Kõiv, Vadi, Kauksi, Ilves), muidugi kylluslikult pehmet emotsionaalsust heas ja halvemas mõttes. Võru ainesest on ammutanud hea fantaasiasoonega Indrek Harglagi. Nimekiri pole suletud. Puudu oleks ehk uusi eepikuid.
Peaaegu alati on synnipärane taust ju ainult yks osa ja laiast ilmast omandatav võimendab seda. Võib öelda, et lõunaeestlus on igal pool eksimatult äratuntav, kuid pole kuskil sõnastatav. Soovin, et ta veel kaua säiliks sellise mägede vahel rändava järvena.

LAURI SOMMER