(10 laul mokða plaadi päält valitsõja,
uninga pääliku kuulmisest...)

Ma olli õigõ väiku latskõnõ, kui joosi müüdä omma murro upinhainu pääl ja näie nägemist suurõst kuningast, kinkaga kunagi kokko saa. Ehkkä näi tä kujjo tuukõrd nii selgehe, ast tä mu ellu iks nii varguisi, et taipus tull’ küländ ilda, a siski – immi-imäq ja avadõ-ava tahiq anda ja anniq – mi saimiq kokku ja mullõ tunnuss et kaunis lähikeste. Saimiq kokko, et armasta ütstõsõ rahvast ja karada lakja, et viil inämb hoita umma rahvast ja kedägi kiä läbini umma verd...
Olli ni pümestet tast kimmäst valgusõst, et arvassi tada kumavat mitmidkümnid aastid. Olli ni kimmäs, et es rutta milläki. Aga timä vässü uma kuurmast ärq. Tedä kaeti ku suurt päälikut, tedä võeti kui päästkääntävät, timä mõo oll’ ni kirgas, et rassõ oll’ tä pääle süändüdäq. Tälle es andaq midägi andiss, a timä pidi andma ku vajja. Suurõ kur’ä Vinnemaa pümedüsest ja nõmõdusõst vei tä uma rahva laulu inemisi kõrvu, muilõ mailõ, valgõ ja elo kätte.
Tä oll’ hää esä. Naksigi timäst arvu saama sõbras saien puja Vitaliga. Kesk vene vaimu ja venelannaga abielun ollõn opas tä uma kolm last ersa kiilt kõnõlõma ja ersa keeli laulma. Kõnõlimiki pallo latsist ja latsi kasvatamisest. Nallatamisi ütel tä, et latsi om viil iks vajja. Ja kõnõldas, et avaq anniki. Nii niguq tä esiq jäi katõpoolõtsõlt esäldä, nii noq ka timä viimäde sündünüq.
Kos olliq Sys nuu kuningavõimõ vai ðamaanitunnismärgiq, millest kõnõldi egälpuul, kohe tä uma Tooramaga joud?
Soomõ kir’änik Jouni Tossavainen, kiä oll’ timäga Sarani hotellin ja valitsusõ maja iin ja Taula külän laulnu, ni kontserdit kullõlnu, ütel, et tä ollõv suur Ðamaan. Olo raput pääd ja ütel, et olõ-õiq. Tulõ iks lauldaq ja iist võtta, rahvast herätä vajja. Jouni vasta, et piät iks veidüq olõma, kui nii häste mängit. Tuupääle tennäs tä Jounit kättpiten. Sakõstõ kaivas tä mullõgi, et tä ei tahaq ollaq määnegi päälik, kuning egaq ka kõrraldaja. Tä ütel, et tä om muusik, tä taht lauldaq. Tä ei tahaq ollaq mänedser, kiä sõimas umma ansamblit, kui nuuq puroh pääga stuudiolõ tulõva, tä jaoss ommaq tä laulja velidse, muidu ei saaq kuuh lauldaq. Aga laulma tä inemisi pand. Löüdmä hindäst toda vägevät perismaalast, kiä hingest ja süämest vällä uikas uma iihkäüjid ja perrätulõjid. Miiq muusigainemiseq tulõtasõq sakõstõ miilde timä laulmisi Viljandi folgi vai ylikuuli aula lavadõl vai viil inämb hotelli vüürüsten vai rongijaamun vai kos igänes. Inemiseq, kiä timäga lauliq, ei unõta toda igänes ja laulva edesi. Tä es ütel kinkalõgi, et laulat võlssi, aga tä tund ja tennäs kygõ, kui laulti süämest. Ka mullõ and tä helüq ja puudus olõva sõnaq minu laulõ jaoss ni herät peräst mitmid aastid luulõtajanaq vaikimist minon vahtsõst, hoobis tõistmuudu luulõtaja ni umausu palvide laulja. Timä käest kinniq hoitõn lauli ma hulga laulõ, miä säälsaman sündü ni kohegi kirjä es jääq.
Noorõ muusikunaq oll tä sattunuq küllä eidekeste laulu kullõma ja sinnäq tä süä jäigi. Tä kor’as kastitäüsi lindistüisi eri paigust ersa-mokða maie päält ni nakas 90ndätel tutvustama laulõ nii umal maal kui muial maailman uma ansamblitega, kinkast kõgõ tuntub oll Toorama.
Eestin lindistist Toorama 19. – 21. aprillil 2000 mokða laulõ plaadi. Istimi Taive Särje, Kati Valgu ja Leanne Barboga Taive puul, Ersa-Mokða Sõprade Seltsi pääkorterin, kui tulliq Indrek Särg ja Jovlan Olo edimädse kassetiga. Es tiiäq ma tuukõrd, mis lauluq sääl kasseti pääl olliq, ei tiiäq, kost tuu tujahus tull’ ni naksi tüdrikidega laulma naasetapjat ja mõrsjakoolõtust, laiva surmat velle ja kaonu hobõst, tammõlt taiva lännüq tütrikku, kaonu kaasat ciatappu ja luua tuumist. Olo küsse, et millest sa laulit, seledi sys, mis lauluq na ollliq, ni vabandi, et tõistsugutsid ei mõistaq, ootamatu oll timä vastus – sääntsist plaadi teigi.
Timä helü ja laulmine liigut inemisi paigast, aga timä muidu olõk ravits inemisi. Muuseän ja lihtside lausidega. Kaibsi tälle, et mul ei tulõq vahel und kui om ärevä pääväq olnuq vai tulõman. Timä ütel lihtsalt, et üüq ommaq puhkamise jaoss. Ja kui mul und ei tulõq, tulõ tuu pilt, kui tä toda ütel ja nuuq sõnaq silmä ette ja ma tõtõstõ jää magama. Paistus nii lihtne, aga tiiq sa perrä. Tä oll ni esieräline uma tsinovnikid hirmutava perräjätmädüse ja kimmüsega ni hellüse, mängulidsüse ja naarukusõga, miä tull’ vällä kui tä latsilõ ersa kiilt ja laulu opas. Muusikalõ vaeldusõs tä pidi mehitsid. Mehidse es putuq tedä ja seto kuningriigin ist hainaritsik tä saapa pääl. Seto kuningriiki oll tä tahtnu mitmid aastid tullaq ja 2001. aasta suvõl õnnõstu kuuhtüüh seto sõprugaq timä tuu unistus täütä. Tä sais uma kuningumäntliga iihreäh ja laul süämest seto hümni. Setomaalõ jäiq täl sõbraq ja sinnäq kutsuti tedä tagasi. Perän pito ütel tä, et pää halutas, ni uinu magama. Hummugu isti kõo all, näide ilmapuu, miiq õuõpuu. Latsõq hällseväq ni lauliq, timä ütel, et tä om nii väsünü. Et jälleki piät minemä raha pallõma vahtside plaatõ jaoss, dsässi, raadio, popmuusika – kõgõ jaoss.
Süküss tull’, ütel tä, ku kõllanõ kõoleht robisi mahaq. Ja istki tä oma latsiga väiksele mikrobussi, et kodo Sarani ni säält Suumõ sõita, et Me Naiset ansambligaq plaat sisse lauldaq. Mikrobussi uss mürdsät kinniq, ni mul olõs käsi piä vahele jäänüq, kui tuu kinniq läts. Nii hirmunult jäimiki ütstõist kaema ja inämb ilmsi es näeq.
Ja mõni päiv inne timahavast seto kuningriiki tull’ sõna tä haigusõst. Ni mõnõ nädälä peräst igävene uinumine.
 
Miä sinon või viil elläq
muusik mehinik esä ni päälik
miä sust om tuumada olnuq
mõcik uhkõ kavval ni tark
iistpallõja tansaman narr
 
Um rassõ täst perräjäänüisi vaihel timä perändit edesi kandaq. Tä sais nii sirgõlt, tä laul ni süämest, tä oll’ elo nimel häöngu vasta kui vajja, tä riksõ elo nimel käskõ kui vajja, niguq kodasõ linnukaar oll tä elo, iks helüga päälpuul pilvi ja korgõl korgõl vai poigi süütmän ni oppaman.
 
Ikma jäi mina koorin
mitmide rahvide häie inemisi
kallide latsi mehitside ja kõgõga
 
Aga Sa ei lõpõq
olnuq ei häöq
ilo ei kaoq
 
Jätit Toorama niguq Tjustjagi
Kui hädä käen om midä puhku
Suur kuning. Aitjuma.
 
Hääd rauhalist und.
 
Velekene Sinno itkõ ma velekene
velekene kuugu Su perrä kullakõnõ
velekene kuis är lätsit ni äkitselt
velekene lätsit maahhõ magama
velekene varra säit valmis viimädse asõma
velekene jätit latsõq esäldä
velekene kalli kasuja kaejadaq
velekene hõimu jätit päälikulda
velekene koori jätit iistlauljadaq
velekene rahva jätit kuningaldaq
velekene hõimuq jätit itkõma
velekene sõbraq jätit lämmäldäq
velekene naaseq jätit kuuma kaehtusõldaq
velekene mehidse jätit hellä hoolõlda
velekene egäq Sa iks es koolõq
velekene lilliq Su puhtel ei närvedä
velekene lauluq Su minnen ei vaiki jääq
velekene sõbraq Su kujju ei kaoda
velekene kos kävet Sinnäq jäleq jäiq
velekene kos lauliq sääl viieq jäiq
velekene kos ollit sinnä vastsõst oodõti
velekene seeni itkõ kui ma elä
velekene seeni kuugu kui ma koole
velekene kõgõst jätä suurõ teno
velekene anna viimädse aitjuma
velekene taga erjaza shkai

Kauksi Ülle


KASSIL ÜTELDÄS SÄIDSE ELLU
ja nõial ütesä hinge
vai naasel katõsa kavalust
vai hussil ütesä ellu
vai hiiul ütsä mehe joud
 
aga Sinul
mu valitul hoietul
vabal ja pöörätsel
uidul ärätegijäl
tüdrikite tandsutajal
naisukõisi naarutajal
mässäs rinnuh
ütsä mehe süä
 
vahel kui säidse naist
palavide silmigaq
sööväq katsandat
Su kässi vahel
jovvat viil
mullõ hiitä
 
kuuma hõhkavat kaehtust
mis korgõlõ nõst lakõ
vai madalas vaotas maad
 

IMÄDSE HUSSI TAMM
 
Palvusõ platsilõ tamm jääss
ja kraavikõnõ laud üle
hain niidetäs
mi naaseq haniriah lää
valgõ rätiq verevä prundsiq
väidseq pulstiq
ja pudruanuma
 
Sa mino ja immi vaihel
olt filmikaameragaq
mis om hullõmb
kas vassi sõnnu
vai lehe päält lauldaq
 
Oh imäq ti ello olt nännüq
vast mullõ pahas ei panõq
kui vii - imä käest vihma küssün
Su sinitsist silmist
vahelõ mõttõn leelodi ria
 
Oh imäq mi pallõlsi aol
ku loodu om rassõjalgnõ
nii niguq oll tammõ all huss
ja saiegi puu hinel nime
Imädse Hussi Tamm
 
Kinnitüses viil
paabapraasdnigu
naisitands
oll Rasõda Rästigu
labajalg
  

VIHMADSÕ JAANIPÄÄVÄ LAUL
 
Õõ hõllõ lõõ
ei olõ koto kos ma kuiu
hõõ õllõ lõõ
tarõt kos ma tahenõgi
hõõ õllõ lüõõ
 
 
pikk mehine trummipesmine
Pulga Jaani afro-võro
ja Evari tadziki savitrummõ pääl
 
vihmakõnõ vellekene
hõõ õllõ lõõ
kuusõ all om mino kodo
hõõ õllõ lõõ
tammõ all om mino tarõ
hüõõ õllõ lõõ
 
Võromaal om itkõ asõmõl
vaeslatsõlauluq
sääl omgi tuusama miä itkõn üteld
 
Õõ hõllõ lõõ
kuukõnõ korgõl korgõl
hõõ õllõ lõõ
võtaq monno hinelegi
hõõ õllõ lõõ
 
vaeslats soovitõdiq
võtta jutusõn ja laulun
et sys ei puudu puhas hamõq
 
Õõ hõllõ lõõ
imä minno äräq pesse
õõ hõllõ lõõ
esä ohjaharoga
õõ hõllõ lõõ
 
siin om hulka laulijida
sato sõnasäädijida
iks piät mina vaenõ laulma
 
saatõs oigvalõ killõlõ õllõtusõlõ
lõppõmadaq mehine trummõ tampmine
õõ hõllõ lõõ tam tam tara tam
  

KULLAST KODO

Tobrovan om Kullol
valgõ pinimärss
ja korgõ värdeq
astmõkivi
õigõ nuhe
ja kinniline huuv
ja Kullo naaratus om suur
ja nuur
 
Tä soovitas naist setotsurrõst
mõni võtta
ja taahha jäiäq
kitt meestelaulu
pakk viil tsilgakõist
ja kõnõlas et tsässonast
om röövit pühäpilt
-vai Jummal- ütle vahelõ
-Ah miä - kitt Kullo
-veegeq pühässit
vai võtku terveq tsässon sälgä
a mina pelgä
minno jätku
ma ütsik inemine
miiss ka kooluq-

Asko Künnap


Vanasti oli nõnda
 
Vanasti oli nõnda:
vanaisa sõitis jalgrattal vastu vööruse ust
ja vanaema ärkas, talutas ta sängi.
See oli vanasti.
Ja nõnda seni kuni vanaisa ratas,
Husqvarna muide, Kambja kõrtsi eest pihta pandi.
See oli vanasti kui tolmurullid,
suuremad kui sinu kodulehekülg
ja telefoniarve kokku,
vaikselt, väga vaikselt,
levitades terase ja mürmi lõhna,
mu pööningu-ateljee ristimata vaibal
kevadtuules veeresid.
Ja mitte üks kurat ei teadnud
mitte sapikivegi Flat Ericust,
jacuzzist ja veerand- ja pool-
ning kolmveerandmärgadest calypsodest.
 
See oli vanasti.
Vanaisa ja vanaema on juba aastaid
punases savises mullas
Kambja kirikaias, üsna värava ligi –
ja minu telefonivastaja lint on õhtuni tühi.
 
 
Taganev Kuningas
 
Taganev Kuningas
üle kaotatud maa
sõitis krigiseva taksoga
läbi Elva Otepääle,
hingas akendest kulutuld,
lõo laulus pause
ja mõtles unes enda
ja mõtles sinu pääle
 
Too Taganev Kuningas
 

Palvetage
 
Palvetage Kuustes ja Kambjas ja Otepääl,
pimedus veeretab põllu pääl kive.
Palvetage rongis, poolel teel Kölnis,
helibarjääri mõrad lõikamas und.
Palvetage üksinda, arveraamat süles,
pankur isukalt sööb köögis otse pannilt.
Palvetage koduteel Pärnu Konverentselt,
kodus kesteab piinab aida all rotte.
Palvetage Tallinnas, Sikupilli keskuses,
vargad riiuleisse taltuvad küsitud kaubaks.
Palvetage Kuustes ja Kambjas ja Otepääl,
sirge seljaga soerdid kõnnivad sisse ustest,
küsivad pesukapist puhtaid linu näha ja puutu,
kui pimedus veeretab põllu pääl kive,
veeretab kive.

Andreas Kalkun


PÄÄVÄRAAMAT
1.
vannitarõ uss´ oll´ vallalõ tougat
ja kostki tõmmas´ tuul
koorsõ umma njaonahka
ja pitsiti kats´ umbõlännüt poori tühäst
sis mõssõ hambit
mu igõmõq veritsiq
es saaki arvo kost
a vesi mitä sülksi oll´ verrev
o disgratia fatale
ma innep koolõs
innep koolõs
ku lasõs uma kannatuisi
põhjussõ avaligust saiaq
laulsõ üts ryymsa helüga naan´e
pia nelisada aastakka tagasi
süä sisse sadasi
miil pääst minesi
laulsõ tõnõ naan´e
säitsekümmend aastakka tagasi
timä ikõq om hüä
ja timä kuurma om kerge
lugõsi
ja võtsõ ryivaq säläst
lamp paistsõ mullõ silmä
lubasi hindäle
et ma kars´ta-s sinno
a tei hinele ryymo
 
2.
su linnu ummõluisi ja voltõ jäleq
olliq mu njaoh
ku tramm sõitsõ must müüdä
ja tuul puhksas tolmu silmä
ateneumi iih oll´
üts naan´e ull´st lännüq
imp jovva-i
imp joovvaa-ii
rüük tä ni
et mu kõrih om hallus
kõllanõ kilekott
sais saina veereh
ja timä om kooguh
säälsamah
ja timä helü
haltas mu kõrih
vasak kunds ka haltas
ja tagumatsõq hambaq
kasussõq vihatsõhe
luu ja liha seest vällä
 
 
 
timä n´aoh om no nätäq ku pühhä miq jumalaimmä
tä valgit koolnuq latsõ syrmi pihoh
ma no lämmitä neelä piimäga ts´aiu ni timmä
ja kanna makõt patto uma ihoh
 
a hot´ vaglaq no lahkvaq mu ihho ma essändät näe
yks hindä lihah kagoh huulõq saavaq
meil viil ütest sis liivast ja üskä no satassõq käe
om parandanuq meid tä veàtseq haavaq
 
edo päivä ni üüd edo lats´kõsõ n´aoga ts´urra
miä võlss´ miä õigus salajatsi palvit
om no killõhõ helügä loetuq kyik õtak sa murraq
mu kässist-jalust lämmit helmit valgit



lõivoq lõunõst pääs´oq poolõst pääväst
no ommaq jo amm´kina verskah ja pessetäs kelli
timä koolnuq liha havvakääpäst
om nõsõnuq maq ynnõ elä ku innegi elli
 
timä eis om templi lõks ja püünüs-
no-kablaq a mua ni künnelde makõhõt haisu
täüs su pää ja järvevesi küünüs
su süämehe võitja ni kaotaja tuu kiä sai su
 
kaala pääle katsk no vaotas huulõq
oo kiä no annas et pääluuh yks vett olõs silmäq
ikku täüs ku lätteq võe no kuulõq
ku ämmärdäs vaivatuq süä su luie all külmäh
 
 

mu süä om no süüdläne tän´täseq kuvvõ-
jo-siivolitseq hirmsaq väe-
no-hulgaq ja nätäq ma jovva-ai suvvõ
ar´ uuta nõrgahusõq käe-
 
no-varrõq ja leibkina satas jo maahha
mu huuli vaihõlt kyik om laonu
su halu om ainumas salv´kõnõ taahha
mu ñaolõ miä no sisse vaonu
 
ni korbatõt huulilõ ravitsõ minno
om päiv ku lamp´ mu suuhtõ kal’ta
sa vihha ni hallu ja käänäq jo linno
mu alt no paistus päiv ku haltas

Jan Rahman

Kats’ ulli Wernerin
Tuu lugu juhtu, ku miiq Vadiga helikoptõrigaq Suumõ hinnäst näütämä sõidi. Mul oll’ sys viil sääne muud, et sõidi uma tsiguliiga Tartolõ ärq ja jäti massina uma sõbra, tuu hirmsa Induri poolõq. Täl om suur’ maja Tähtveren ja garaas’ ja sinnäq sisse ma uma Tsigulii sys aiegi, Hirmus-Induri Mahta sais’ tuuaig väläh, selle et tollõl oll’ kõrralik signaal pääl.
Joosi hirmsa huuga bussijaama poolõq, selle et mul olõ-i kellä ja ma ei tiiäq mitte kunagi, pall’o mul aigu om. Jõudsõ raekua taadõ ja näe, et mul om aigu viil külh, puul’ tunni bussi välläsõiduni. Võti huu maaha ja näi silmänukast, et mu sõbõr Valpri Valdo lätt Werneri kohvigu ussõst sisse. Valpri ja Wernerihe – tuu ei saaq kül õigi asi ollaq, mõtli maq. Ummõtõ olli ma tuudsamma asja õkva nüüdsama uma silmägaq nännüq.
Kai raekua kellä ja mõtli, et mul om ju viil tuu veerand tunni aigu kül, lää aja vana sõbraga mynõ syna juttu, olõ-i tedä hää hulga päivi inämb nännüki. Kääni kuralõ ja vaoti hinnäst Werneri ussõst sisse.
Käve kyik kohvigu läbi ja näi, et olli hirmsahe essünü. Üten lavvan istõ kül üts Valpri näkku miis, a peris Valpri tuu es olõq.
 
Samal aol löperd’ Valpri, nigu tä yks tege, Tarto keskliinan. Kell naas’ õdagu kuus’ saama, a Valpri oll’ õkva heränü ja sääne uimadsõvõitu. Tä kai hindä ette ja vahel nõst silmi ülespooleq kah. Ütel säändsel kõrral, ku tä silmäq ülespoolõ nõst’, näkk’ tä minnu õkvalt Werneri ussõst sisse vaoman. Rahman ja Wernerihe – tuu ei saaq kül õigõ asi ollaq, mõtõl’ Valpri. Ummõtõ oll’ tä tuudsamma asja õkva nüüdsama uma silmägaq nännüq.
Ah, ma olõ viil uninõ ja näe õgasugust jamma, mõtõl’ Valpri, käänd’ hüvväkätt ja naas’ raekua nuka mant minemä kyiki noidõ Inglidõ ja Kuradidõ sildu poolõq.

Mu imä
Üte kõrra, ku ma uma imäga jäl kokko sai, oll’ täl mullõ üts’ põnnõv’ lugu seletä. Nääq olliq käünüq Rolli puul kassipoiga katussõ otsast maaha avitaman, sääl ollõv hirmsat rüük’mist ja tralli olnu. Tuu asi oll’ alanu edetarõh, kohe Rolli tehkatadeh sisse oll’ juusknu.
– Hallo! Tulgõ no appi, kassikurrat läts’ korstna otsa ja ei tulõq alla. Terve täämbäne hummogupuul’ om jo tä kuradiga janditu! Võtkõ püss kah egäs juhus üteh!
Olliq syss kah naabritalo manoq lännüq. Naabripernaasõ Lainel oll’ pantu pikk ridõv korstna kõrvalõ, värske lihatükk otsah, a kass’ es olõq liigahtanuki.
– Jummal’, jummal’, tiidekene, noh tiidekene, tulõ no alla!
– Kaeq nüüd saa-ei ahjo ka küttä. Satas kurivaim korstnahe, meil põlvõga korstna, saa-ei tõist säält inämb kätte kah! Jätäq vai leib küdsämädäq!
Köögiaknõ all oll’ pikk retel’ olnuq, pererahvas ja abiliseq olliq naanuq tuud kambahna katussõ pääleq pingutama. Maja eterniitkatussõ peräst jäänüq retel’ kygõ plaadi veere taadõ kinniq.
– Üts’, kats’ kõrraga!
Olliq syss redeli kuigi üles saanuq, ütele poolõ olliq jäänüq eelektretraadiq, tõõsõlõ poolõ korstna.
– Tuuq raudkang’, raoq mulguq maa sisse ummõt’!
Rolli oll’ redelist esiq üles naanu ronima, kuigi täl pää tüküs korgõl ümbre minemä.
– Ma lähä esiq, kurat!
– Tsuska kotti ja kotisuu ruttu kinniq, tsuska kotti, ruttu, ruttu, kuulõt vai?!
– Ma ei saaq, kurradi mädänü, taad kättegi. Kas sa olt vakka sääl!
Retel’ oll’ pikk kül olnu, a perämädseq pulgaq olliq puudus. Rolli jalg libastunuq plaatipiteh hää hulga allapoolõ. Kass oll’ tuupääle hinnäst liigutama nakkanu, tulnu peremehe poolõq ja olnugi käe man. Kass kotti ja kotisuu ruttu kinniq!
– Viska kott alla, kuulõt vai!
– Ooda noh ummõt’, sul om sääl hää tännitäq, hõhh!
Rolli lasknugiq koti plaatipiteh alla juuskma. Äkki oll’ kott’ jäl määndsegi väiko nagla külge kinniq jäänüq.
– Kurrat’, jälq!
Kass’ oll’ kotih n’äügnü. Ku tää lõpus kätte saadi, oll’ pernaanõ tä tarrõ veenüq, koh kass’ kipõlt sängü alaq oll’ paenu.
“Ja mis kygõ põnõvamb,” ütel mu imä kygõ tuu jutu lõpõtusõs, nii-üteldä puändis, “ku miiq perän pästmise opõratsioonõ tarrõ lätsimi, istõ truuba pääl viil kats’ kassipoiga!”