Krooniku keeled ja hääled

Kauksi Ülle, Nõsõq rõõmu mõrsija. 
Kauksi Ülle Mänedsment´, 2001. 130 lk.
Kui ma esimesi kordi Kauksi Üllet nägin, siis oli see pääasjalikult ikka Tartu NAKiga seotud – sellises ema või vanema õe rollis, õige pisut õpetades ja toetades, peamiselt lihtsalt oma kohaloluga. See tunne on jäänud siiamaani. Kuigi ma tean, et paljudele mõjub Kauksi Ülle ärritavalt – teda seostatakse Lõuna separatismiga (ise kinnitab ta diplomaatiliselt, et midagi sellist kohtus tema vastu tõestada ei õnnestuks); kurjustatakse ta vaba keelepruugiga, et olevat liialt Põhja mekki man, uue aja sõnu sees; mõnda häirib, et kuidas see naine nii kange ja isepäine on; mõni leiab ta luule iseväärtuse olevat vaid keeles, murdes – tõlkides ei jääks midagi alles. Ma arvan, et talle on see tegelikult hane selga vesi, mis kuskil keegi võõras linnamees arvab. Ja ega nad enamasti oskagi midagi arvata, ei mõista ehk toda keeltki.
Keel on Kauksi Ülle puhul vaieldamatult olulisem kui näiteks mis tahes kirjakeele reegleid järgiva luuletaja töödes. See on nii tugevasti markeeritud, et võib tõepoolest teksti üle domineerima jääda ning tekitada tunde, et riigikeelseid vasteid otsides muutuks kujundimaailm liiga lihtsaks ning kaotaks luulelisuse. Tegelikult on juhtum isegi keerulisem, sest vaatamata Lõuna luule traditsioonidele ning mitmetele põnevatele autoritele, kes võru-setu-mulgi-tartu keeles kas või XX sajandil loonud, on selle kultuuriruumi areng siiski ahtakeseks jäänud, kõike on olnud üsna napilt ning ükski vool pole ennast ammendanud, lõpuni kirjutanud – see on väikese kultuurkonna probleem, arengut ja uue tekkimist takistav nähe.
Ja just seepärast lasub praeguse aja Lõuna autoril vastutus kirjutada asjad lõpuni. Nõnda kohtame me Kauksi Ülle raamatus ka siurulikke lembevärsse, mis tõtt-öelda mõjuvadki pisut küünilisema ja eneseiroonilisema võrokeelse Underina, samas ka looduslüürikat, stiili- ning kujundiskaalal kuskil Marie Heibergi ja arbujate vahepääl. Ja imelikul kombel ei mõju Kauksi Ülle (aga ka talle kirjutamise radadel kõige lähemal seisva Jan Rahmani või ka Emajõe valjult kraaksuvate kondorite Ruitlase, Ilvese, Contra murdekeelsed) tekstid pastišina, vahest just sellesama lõpetamatuse tõttu keeleruumi sisemuses. Ta peab kirjutama korraga romantismiperioodile iseloomulikku vormilist ja paatoslikku luulet (mille takka paistab õnneks siiski iroonia) ning uue aja seksromaani ja kroonikat. Ning tegema seda omas keeles – oma keel aga hakkab seetõttu balansseerima arhailise murde ning uuenenud, kirjakeele leksika ning grammatika osas tunduvalt lähenenud kuju vahel. Kasutusjuht sõltub juba tekstist, selle eesmärgist – kas mõistetavus (murdekeelne sõnum ka Taanilinna kodanike kõrvu) või rituaal, keelenauding ja iseolemine (seda arhailisemaid rahvalauluvõtteid kasutavates tekstides).
Päälegi tuleb mängu üks üsnagi didaktiline eesmärk – uue aja lugejaskonna hulgas on ikka veel vaja juurutada vastset kiräkiilt. Suures jaos peavad tekstid olema loetavad ka koolides, aga ka “lihtsate lõuna inimeste” seas. Kirjutada tulebki eri stiilides ning oma isiklikku keelt vastavalt vajadusele veidi mugandades. Tõesti – Kauksi Ülle keel on tema enda oma keel, nagu igal meist on oma keel. Kõik lihtsalt ei võitle ühe väikse rahvakillu kultuurilise iseolemise eest ning seetõttu ei paista nende (meie) igapidi “vildakas” oma keel alati nõnda välja.
Raamatu tekstidest põhijao moodustavad siiski elulised, lihtsad kroonikatekstid, umbes nagu Kaplinski või Suumanigi sarnased asjad, aga nende kõrval läheb asi põnevaks, sest autoriks on keskealine naisterahvas, kes ei lase elujamadel endast üle sõita, vaid saab nendega hakkama, kirjutades näiteks oma halliks läinud juuksedki naljaks. Ja palju valusaid asju saab ära räägitud humoristlikus võtmes. Raamatu üks olulisim tekst on “Miä maq tütre teile ütle” (lk. 66-67), milles ema üritab mõelda, mida tütardele õpetada, edasi anda oma valusaamistest – ning soovitab lõpuks end soojasti riide panna ning hästi süüa.
Veel on Kauksi Ülle kroonikate keskmes soome-ugri maailm, tema reisid ja (armu)seiklused ja joomised ja veidrad väiksed hetked selles. Me leiame siit pea kõik olulisemad tegelased, väikerahvaste eestvõitlejad ja eestlastest aktivistid, nad saavad enamasti ehk korra mainitud, aga mõnele armsamale (nagu Toorama kadunud vaimne liider Jovlan Olo) pühendab autor terveid tsükleid, rääkides palju pisikestest asjadest, mis annavad kokku väga inimliku pildi. Juba praegu läheb see raamat kultuuriloolise tähisena hinda – neid asju enam mujalt niisama ei püüa.
Ei selle lihtsuse ega viimaste sajandite kirjandusvoolude lõpunikirjutamisega rabele siiski lahti rahvaluule painest, nii mõnigi tekst saab oma vormi säält. Kas rahvaliku jutustaja või siis ritualistliku lauliku hääl on kogu aeg olemas, ega asjata pole raamat saanud pääliskirja ühe mõjusaima ja emotsionaalsema laulumängu järgi – mõrsja kooletamine murega ning siis elluäratamine rõõmusõnumitega väljendab sõna erilist väge.
Ja vägev see raamat on, jääb kuskile mõtlemise alla voolama.

JÜRGEN ROOSTE