Lõuna-eesti-rahva-kunstnikud

pilt
Tõeline kunstnikuhing Adelbert Juks.

Pärast kunstikõrgkooli lõpetamisest võib Marist või Jürist piisava töökuse ja andekuse korral saada professionaalne kunstnik. Kui jumal annab, siis tabab kunstnik vaistlikult ära õiged trendid, mis tagab läbipääsuloa rahvusvahelistele biennaalidele ja triennaalidele. Ja eriti suure õnne korral ostab mõni kuulus kunstimuuseum kunstniku tööd oma kogusse.

Eelmisel sajandil tekkinud ja kunstnike ägedat vastupanu põhjustanud skeem kunstnik – kaupmees (tänapäeval kuraator) – galerii töötab endiselt täisvõimsusel. Kunstnik, kes tahab, et ta olemas on, peab pidevalt pakkuma uut produktsiooni, huvi äratama ja end müüma. Vägagi kapitalistlik ja ruineeriv skeem. Tahaksin siiralt teada, kas mõni tegutsevatest kunstiproffidest võib kätt südamele pannes tunnistada, et tema töö on talle ehtne rõõm ja ta maalib, videob (teeb videot), installeerib pigem rõõmu ja ilu pärast.
Lõuna-Eestis Põlva lähedal elab mees, kes maalib ilu pärast. Õigemini küll ilo pärast. Ilo on midagi rohkemat kui lihtsalt ilu. Ilo on see, kui sinu sees on rõõm ja hing laulab. Vaat, seesama ilo ehk rõõm ongi nii oluline kvaliteet, mis on minu meelest kadunud näitusesaalidest ning asendunud higi, vere ja pisaratega, halvimal juhul lihtsalt müraga.
 
Kunstnikuhing Adelbert Juks
Adelbert Juks on sündinud Põlvamaal Himmaste külas, kus ta praegugi oma kodutalus elab. Ta on 76 aastat vana. Käinud II maailmasõjas, sõdinud Vene poolel ja saanud sõjast kaasa invaliidsusgrupi. Sõja järel on ta elanud oma põliskodus, pidanud mesilasi ja harinud aeda. Praegu elab vanapoisina koos oma vanema venna ja keskmise venna pojaga. Naabrid peavad teda imelikuks.
Juksil on tõeline kunstniku hing. Ta maalib, mängib kannelt ning on kaunistanud kõikvõimalikud pinnad ja esemed oma majapidamises maalingutega. Tema töid nagu üldse kunsti, pole mõtet ümber jutustada. See ei annaks neist mingit õiget pilti nagunii. Juksi maalingute stiil on erakordselt sümpaatne segu rahvaornamentikast ja isiklikust loomingust. Laetaladel kepslevad rahvatantsijad, suuremad laepinnad on kaetud geomeetriliste op-kunsti meenutavate ornamentidega. Riidekapilt vaatavad vastu lilled, maastikud ja linnud, samamoodi ka maja ustelt ja ahjult. Aknapiitade siseküljed on dekoreeritud riisikate, puravike ja sirmikutega. Vaata ja imesta, kui mahedad ja huvitavad värvikombinatsioonid. Ning, mis kõige olulisem, milline harmoonia ja rõõm! Juks on ehtne naivist, kes ammutab oma pildiainese külast ning jätab piltidesse lapsemeelse lihtsuse ja siiruse jälje. Tema pite vaadates võib kergendatult ohata, ometigi ei pea otsima varjatud allteksti ega kahtlustama, et “kelm” kunstnik on sind alatult “tillist tõmmanud”. Aju puhkab ja süda rõõmustab. Lapsemeelsus ja niinimetatud institutsionaalne allumatus, reeglite eiramine, mida professionaal ei saa peaaegu kunagi ja diletant mitte iialgi endale lubada, on haritud inimesele muutunud kättesaamatuks luksuseks. Seetõttu ongi ta võimeline nautima naivisti loodud kunsti. Naivisti “naabrimees” aga eelistab reeglina diletandi pilti, kus akadeemilises plaanis on kõik normikohane.
Adelbert on teinud ka klassikalist tahvelmaali. Neid pilte tal kahjuks enda käes enam ei ole. Kõik on kas ära kingitud või maha müüdud. Viimased saadaval maalid ostsid ilmselt ära kunstnik Valeri Vinogradov ja kunstiteadlase Tamara Luugi abikaasa Roger Pierre Turine. Tamara Luugi kaudu jõudis minuni ka info Adelbert Juksi imelisest elutööst.
Tahvelmaalidel on Juks kujutanud lilledele ja maastikele lisaks inimfiguure (õunakorjajad) ja naisakte. Adelbert Juksi maalid olid esmakordselt väljas naivismile pühendatud “Kiriküüt 2000” näitusel. Käesoleva aasta novembris, seega peatselt (20. XI – 1. XII) tuleb kunstniku tööde näitus Tallinna Linnagaleriis.
 
Leida Alliksaare, Viktor Kuklane jt. suurepärased kunstnikud
Lõuna-Eestis Otepää-Sihva kandis elab veel teinegi suurepärane naivistist kunstnik – Leida Alliksaare. Tema töödest olen kirjutanud aastaid tagasi Päevalehes ja raamatus “Vaba stiil”, (1999). Alliksaare rajas oma kodutalu ümbrusse elutruu mulaa?loomaaia, mis kahjuks on tänaseks hävinud. Alles peaksid aga olema terveid toaseinu katvad realistlik-muinasjutulisi metsastseene kujutavad seinamaalingud.
Kui Adelbert Juks ja Leida Alliksaare on tõelised naivistid kõige paremas kvaliteedis, siis Võrumaal Ruusmäel elav Viktor Kuklane on loonud pigem modernistliku kunstiteose. Naivismiga pole sel midagi ühist. Kui, siis vaid fakt, et töö autor Viktor Kuklane ei ole kunagi kunsti õppinud. Tegelikult ei olegi teos mõeldud kunstimonumendiks, vaid kommunismiohvrite mälestusmärgiks. Viktor Kuklane on püstitanud kodutalu aeda kolmeosalise mälestusmärgi punase terrori ohvritele. (Tal on olnud selleks ka isiklikud põhjused.) Mälestusmärk koosneb mälestustahvliga betoonsambast, pisarate kaevust (purskkaev) ja skulptuursest objektist, mis on kokku keevitatud traktori ja teiste võimsate masinate hiiglaslikest hammasratastest. Skulptuuri tipus asub rist. Monumenti vaadates tekib täiesti füüsiliselt aistitav ebamugavustunne ja peaaegu reaalne kujutluspilt hammasrataste vahel puruks hakitud süütutest inimestest. Vägagi mõjus.
Viktor Kuklane on olnud ka kirglik aednik. Tema loodud on talu ümber kujundatud liigirikas dendropark koos roosaõieliste vesirooside tiigiga. Majas on muuseum-tuba, kus külaline saab selge pildi Kuklaste päritolust, esivanematest ja sugupuust.
Nii Lõuna-Eestist kui mujalt Eestist leiab rahva seast pärit kunstnikke palju rohkem kui oskaks aimatagi. Esialgu loovad nad kõik vaid enda jaoks ja ilo pärast. Seejärel ilmub kusagilt asjatundlik imetleja, kes naudib harrastaja rikkumata mõttelaadi, süütut silmavaadet ning ostab tema töö muuseumi või galerii kogusse. Ja saab alguse igavene ringkäik: kunstnik – kaupmees(kuraator) – galerii.
Eestis veel ei ole ühtegi muuseumi ega galeriid, mis oleks keskendunud naivistide, autsaiderite kunstile ja kaasaegsele kujutavale rahvakunstile. Vastavad muuseumid Euroopas asuvad Lauzanne’is, Pariisis, Zwolles, alates 1996. aastast ka Moskvas. Meie lähinaabrid Soomes on asunud looma kaasaegse rahvakunsti kogu Kaustise rahvakultuuri keskusesse. Miks ei võiks naivistide ja autsaiderite kunstikogu ka Eestis olemas olla? Arvan, et lausa peaks olema.

SIGRID SAAREP