|
|
|
Nüüd helise, rõõm, igas salmis!
SEE, KES NÜÜD ON KOMMUNIST, OLI KORD PIONEER, IIAL TEDA MURDNUD POLE ÜKSKI TORMIKEERD. KODUMAAGA KASVAS KOOS AJAL SUUREL, RASKEL. KERGE POLNUD RAHVAL SIIS, KERGE POLNUD LASTEL JA KUI OHTU SATTUS MAA, RÜNDEL VAENULEERID – KANGELASTEKS KASVASID TUHANDED PIONEERID. ... (M. Kesamaa, “Head pioneeriaastad”) Alati valmis!1 Pioneeriaastaid meenutavad paljud heldimusega, milles on tihti ka paras annus irooniat. Laagrid, väljasõidud, paraadid ja loomulikult punane kaelarätt on kõigile mällu sööbinud. Mida aga mäletatakse pioneeriluulest (pioneeritemaatikast “suures luules”)? Kindlasti meenub ekspioneeridele palju tööluuletusi (vt. Vaapo Vaher, Looming 2003/3), ülistuslaule kommunistlikele kangelastele ja võibolla muudki. Aga kas meenub luuletusi pioneeridest? Eeskujulik pioneer on alati parem õppija kui ta klassivennad-õed, kes ei ole pioneerid. Et pioneer on alati tubli õppur, kajastub ka luules. Värsid baseeruvad alati must-valgel printsiibil, pioneer on alati eeskujulik ja eesrindlik õpilane. Ja kevadeks – Tõnu on kindel – / tal ainult on väga head hinded./ Pioneerina õpib nii ikka,/ et kuuluda eesrindlaste ritta. (1951, Juta Kaidla) Aastal 1980 oli Tartu linnas 5835 pioneeri, 18 pioneerimalevat ja 185 rühma. Tubli pioneeri kohustuste hulka kuuluvad lisaks õppimisele ÜKT, vanapaberi kogumine, pioneeriväärilised tulemused spordis, õppetöös ja kaunites kunstides pluss täpsus, korrektsus ja ausus. Töös ja laulus, tantsus meistriks/ saada meie püüame./ Igal alal ette teistest! – /nii me rõõmsalt hüüame. (1945) Ja veel: Vahutades aja jõed/ voogavad meist üle:/ meie toome välja tõed/ maa ja mere sülest. (1940, Jaan Kärner) Osana kollektiivist ei tohtinud pioneer mitte iialgi määrida selle au. Lauluga astume/ ühiselt koos/ töödele vastu me/ mehises hoos./ Kõigil me isamaa/ avarail teil/ kaaslaseks isana/ Stalin on meil. (1949, R. Parve). Kõikide pioneeride ühiseks õpetajaks on aga Stalin, kelle juhatusi ja õpetusi ootavad, kuulavad ja järgivad kõik. Meil õdesid ja vendi/ on ilmalõpmata,/ ja Stalin ise Kremlist/ meid kõiki juhatab. (1940, Karl Valge) Stalini valvsat silma tunneb hoolas pioneer igal eluhetkel. Lõkkeleegi puna paistel/ armast nime hääldab huul./ Stalinlikku hoolt ja kaitset/ tunneb lastest väike, suur. (1949, Mai-Liis Alamaa) Noorsoole on omane pürgida tulevikku, sest tulevik on kätketud temas endas. Pioneeriluule sisaldab alati ka ülistuslikku tänutunnet Lenini ja Stalini vastu, kes on nii omakasupüüdmatult ja ennastohverdavalt loonud fantastilised tingimused pioneeridele õppimiseks ja kasvamiseks. Need oli kauged karmid ajad./ Ja lapsed siis ei teadnud veel,/ et sellel öölgi Lenin rajas/ teed kõigi laste õnnele. (1977, D. Vaarandi) Igal ühiskondlikul tööl, mis laiendab ja süvendab kogu inimkonna kultuuri tõusu ja on töötavate klasside teenistuses, on olnud, on praegu ja ka tulevikus oma pioneerid. Töö oli pioneeride elu püha ja vältimatu koostisosa. Töötama pidi nii iseenda kui Kodumaa heaks, isakese Stalini ja vanemate rõõmuks. Väikestest peedikõplajatest ja usinatest vanarauakogujatest pidi helges tulevikus saama komnoortest insenerid või õpetajad. Koolis palju meil pioneere,/ hoolsaid, virku õppijaid,/ teadlasi ja insenere/ õige varsti saab ka meist. (1951, K. Korsen) Meie ideaal on teadlik distsipliin. Noorte distsiplineerimiseks kirjutati kiidulaule koostöötamise rõõmudest, et õigustada hommikust õhtuni kolhoosipõllul rassimist. Kaval nipp, et hoida noori tänavatelt. Kuid sellega võeti lastelt lapsepõlve muretus (vähemalt tekstitasandil). Ideoloogia tingis teatavad käitumisnormid, isegi unistama pidi tulevasest ametist. “Kelleks tahan saada” pidi kõigil selge olema. Ka kollektiivist tehti ihaldatav privileeg. ... Pööran ringi. Kahle kandis kasvult alles väike mees./ Läks kui liikuv viljakuhil. Rätik punas vaid – pioneer. /... Kõrvuti me astusime. Küsin: “Tegid tublit tööd./ Seleta. Veel noor sa oled. Miks sa nõnda kaasa lööd?”/ Tema aga imestades tõstis oma valge pea./ Vaatas otsa umbes nõnda: – sõber, mis sa elust tead? – / Vastas: “Näed sa rätti? Juba sellepärast teen./ Ega ma ei vaja käsku. Mina olen ju pioneer!/ Vili ootab, vihm on karta. Kuidas teisiti siis saab?/ Kogu pere oli põllul. Loomulikult mina ka!/ Sügisel siis pole aega, siis pean hästi õppima./ Aga praegu teenin nõnda Stalinit ja Kodumaad!”... (1949, Juhan Schmuul) Kolmnurkne tükike suurest Kodumaa lipust oli nii püha ja puutumatu, et seda ei raatsinud pisike pioneer isegi töötegemise ajal kaelast võtta. Pioneeri teisest tunnusest – viisnurksest pioneerimärgist, mis sümboliseeris Nõukogude Liidus ühtsust ja kollektiivsust – luuletusi me aga sellisel hulgal ei leidnud. Ehk peitub põhjus pentagrammi segases taustas; näiteks vanadel eestlastel oli see üks levinum nõiamärk, millega raviti nahahaigusi, luumurde ja nikastusi. Partei ei salli passiivsust ja ükskõiksust. Armastuse sünonüümiks pioneeriluules on Kodumaa. Õpitakse, töötatakse ja elatakse Kodumaa rõõmuks. Kui pioneer armastab oma suurt Kodumaad, siis tähendab see, et ta armastab oma perekonda, sõpru ja Stalinit. Armastada Kodumaad – see ongi õnn! Oma kätes tulevikku,/ kodu saatust hoiame./ Murehallist minevikust/ valgusse viib noorte tee/ Süda kinni kodumullas,/ rada hele päiksekullast,/ silmis sädelemas ind,/ – ehitame, kodu, sind. (1945, J. Schmuul) Eeskujulik pioneer armastab Kodumaad rohkemgi kui vanemaid. Pavelmorozovlik käitumine pälvis ohtralt kiidusõnu. ... “Oi, Pa?a, on kulakud visad – isa pärast sind ähvardab oht.”/ “Kuid vaenlane oli mu isa/ ja nõukogu polnud ta koht.” (1962, J. Horinskaja) Õpetaja: “Annan sulle, Fritz, ülesande: punkt A-st punkt B-ni on 100 kilomeetrit. Saksa raudteerong sõidab sel liinil 50 kilomeetrit tunnis. Mitme tunni pärast jõuab raudteerong punkt A-st punkt B-sse?” Fritz: “Härra õpetaja, see raudteerong ei jõuagi kohale, sest Punaarmee lendurid lasevad ta enne puruks.” Sellist vaenulikkust osutati muidugi ainult valitutele. Sõbralikud pioneerid olid seltsimehelikes suhetes oktoobrilaste, komnoorte, parteilaste, Lenini, Stalini ja ka kõigi teiste maade kommunistidega. Rõõmuga teekonda algab/ täna Hiinas töölise poeg./ Meid juhivad klassis ja salgas töörahva tõed./ Nüüd meiega tulge, kõik vennad ja õed. (Pioneer 1951, Go Mo-¯o) Sõbrad ja kollektiiv on kõige alustala, indiviidi ei eksisteeri. Pioneer ei mõtle üksi ega endast, ei tööta üksi ega endale. Pioneer on kollektiiv. Koos jõutakse kuldsesse kommunismi. Noored sõbrad – pioneerid,/ Käes teil võimas punalipp./ Sammute nüüd tulevikku,/ Kus on eluõnne tipp. (1940, H. Kallus) Fanfarist hoiab õigesti fanfaari rivis, mängimise ajal ja rünnakul. Kuule, kajab äratuseks/ tõeline fanfaarihõik!/ Kartsin juba, et vaid unes/ oli eilne laagrisõit. (1954, Juta Kaidla) Vähe sellest, et sügisest kevadeni oli pioneere koolis “tagant torgitud” aktiivsed ja stalinlikud olema, ka suveks aeti nad ühtsesse kollektiivi koos laulma, mängima ja tantsima. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta ööhäireid, kus päevatööst väsinud pioneer saadeti unesegasena “vaenlast” otsima. Suur osa pioneeriluulest on viisistatud ja mõeldud justkui pioneerilaagris lõkke ääres laulmiseks. Värsid on idüllilised ja idealiseeritud. Ka pärast väsitavat päevatööd jagub pioneeridel rammu laulda õhtul lõkke ääres ülistuslaule Stalinile. Õhtul süütame puude all lõkke,/ kajab laulude helisev voog:/ armas Stalin, hea isa ja sõber/ noorte elu nii ilusaks loob. (1951, Karl Laas). Nõukogude Liit ei tärista relvi, kuid me oleme alati valmis andma hävitavat vastulööki mis tahes agressorile. Pioneeriluule läbivaks jooneks on rahumeelsus. Pea igast salmist jääb kõlama üleskutse rahule ja veendumus, et üheskoos suudetakse rahu säilitada. Maailma noored, teis kajastub hüüd:/ jäädav et olgu maailma rahu;/ olgu kõikjal ja kõikides püüd/ tormaval aegade teel/ võidelda ometi veel,/ et saabuks maailmas rahu/ ... /Igavene rahuahel/ kestku maailma noorte vahel. (1940,Ralf Parve) Üksmeeles tänavad pioneerid Suuri Juhte, kes tõid maailma rahu. Kord priiust ja õnne meil lõikasid isad/ ning lahinguid selle eest lõid./ Nii Lenin kui Stalin siis võitluses visas/ me Isamaa meie jaoks lõid. (1946, S. Mihhalkov) Kui oled valinud õige tee nagu Lenin või Kort?agin, siis sa ei kulu eluraskustes, vaid KARASTUD NAGU TERAS. Pioneeride eest oli õige tee juba valitud. Nende ülesandeks oli lihtsalt seda mööda astuda. Sellest tingituna mõjub ka pioneeriluule kunstlikult treituna. Palju on illustratiivsust ja ideoloogilist sousti. Kõige selle vastu hakkab aktiivselt protestima alles 80ndate noorsugu. Milleks on vaja tööd meil teha,/ ilma elada ka saab/ ja lisaks lööktöönädal/ meid kõiki hulluks a´ab./ Küll oleks kena, kui saaks veel enam/ rahu meie brigaad/ ja enam iial poleks vaja/ rabada kapsaste seas. (Pioneer 1980) Kristel Kiigemägi,
|
