|
|
|
Tuleks võtta see tuletungal, mille Tormis on pillanud peost
Rahvusvaheline koorifestival “Tallinn” (kunstiline juht professor Kuno Areng) sisaldas võistulaulmise ja hulgaliselt kontserte, tuues kokku ligi 1600 lauljat. Neist 2/3 olid lapsed ja noored. 45 osalenud koori hulgas moodustasid enamuse eesti kollektiivid. Kooriühingu esimees Aarne Saluveer: “Tallinna konkurss ei ole haakunud ühtegi rahvusvahelisse ketti, ta on eesti “oma” ja sõltumatu. Aga samas on see võistlus teada rahvusvahelisel koorimuusika kaardil”. Lastekooride kategooria olemasolu õigustas end traditsiooniliste jaotuste (kammer-, sega-, nais- ja meeskoorid) kõrval igati, pöörates tähelepanu koorilauluhariduse baasile. Teiseks omapäraks võib pidada suhteliselt vaba kavavalikut. Etteantud nõuded olid kohustuslik vaimulik laul (O. Messian, “O sacrum convivium”; J.-R. Kangur, “In paradisum”; A. S. Vujic, “Vater unser”, S.-D. Sandström, “Agnus Dei”) ja oma maa muusika, mis loodud pärast 1960. aastat. Kuulata Eestis mitu päeva kõrgetasemelist koorilaulu on luksus, mis mõjub pühadena. Pühendunute kokkusaamised ja erakordsete hetkede jagamise rõõm, vahel ka valu. Viieliikmeline ¯ürii (esimees Ants Soots) esindas Baltimaade, rootsi ja saksa arusaamu koorimuusikast. Kõrgeimate punktidega osutusid seekord paremateks:kammerkooridest Ensemble Evergreen, dirigent N. Takashi (Jaapan); segakooridest Läti Kultuuriakadeemia noortekoor Sõla, V. Butans; naiskooridest tütarlastekoor Ellerhein, T.-E. Loitme; lastekooridest Lasteekraani Muusikastuudio Lastekoor, L. Leitmaa; meeskooridest Revalia Kammermeeskoor, H. Surva; grand prix’ viis kaasa kammerkoor Coro, M. Griffiths (Inglismaa). Koorimuusikapäevad annavad põhjust mõelda kunstiliste hetketulemuste kõrval ka protsessidest selles valdkonnas ning Eesti eripärast ja võimalikust ülesandest seal. Mis meil on hästi, mille poolest oleme eeskõndijad? Milliseid tähelepanekuid jagavad külalised ja kuidas neid mõtteid meie olukorras kasutada. Milline võiks olla eesti võistluse tee, omapära tulevikus? Millised on meie väärtused? Esiteks on meil välja panna heal tasemel koorid igas kategoorias. See on kindlasti seotud meie laulupeotraditsiooniga, pideva tähelepanuga kõigile kooriliikidele. Külaliskoorid pakkusid konkurentsi eeskätt kammer-, sega- ja lastekooride klassis. Tihedaim ja ühtlaseim oli võistlus naiskooride klassis eestlastel omavahel. Nagu ikka oli puudu konkureerivaid meeskoore. Hiljutine üleriigiline üritus võttis võhma välja, vaid kaks koori tahtis osaleda kahel konkursil järjest. Võistluste omavaheline ajastamine oleks kahtlemata vajalik. Teiseks on meil loodud poiste- ja meeskooride tugev seos, mille üle näiteks lätlased selget kadedust tunnevad. Üleriigiline meeste ja poiste võistulaulmisel jagunesid koorid koguni kaheksasse kategooriasse! Klassikalised segakoorid ja noorte meeskoorid on otsustav vahelüli meie poiste- ja meeskooride vahel. Nii on selge, et rahvusvahelisel Tallinna konkursil peaks olema täiskasvanute segakooridele lisaks ka poiste segakooride klass. See saaks olla siinse võistluse üks omapära, sest eestlased suudavad pakkuda tugevat konkurentsi. Arvan, et siinjuures ei ole otsustava tähtsusega külaliste hulk. Kolmas oluline moment. Tallinna konkursil osutus professionaalse korralduse üheks osaks ka ratsionaalne hindamissüsteem. Esinemisi hinnati ühe hindega, igale koorile andis iga ¯üriiliige ühe, tervikhinde. Millises vahekorras on selle ühe numbri sees erinevad koorilaulu hindamise kriteeriumid, teavad vaid ¯üriiliikmed ise. Kooride lõpptulemused mahtusid vahemikku 72 – 95 punktini 100 võimalikust. Muusikalised kommentaarid saadetakse osalenud kooridele kirjalikult järele, aga publik peab leppima numbritega. Kas see on ainus tee? Läti Raadiokoori dirigent ja muusikaakadeemia õppejõud Sigvards Klava: “Minu huvi on eredus ja muusikaline fantaasia. Parem olnuks kuulata kontserti kui konkursikava. Mille poolest koor erineb teistest, millised on tema omadused ja millised reservid, puudujäägid. See on minu meetod kuulamisel. Ootasin, mil tuleb see üks, kes tõuseb kõrgemale võistluse atmosfäärist, näitab imet, mida kõik ootavad. Olen vaimustuses kolleegide laiast koorirepertuaari valikust, muusikalisest fantaasiast, laulmise hingusest. Põhiliselt oli väga huvitav kuulata. See on esimene märk, et kollektiiv on hea.” Neljas väärtus. Veenvaks osutus eestlaste pakutud kavanõue esitada midagi oma maa muusikast. Bo Johanson, Adolf Fredriku nimelise koorikooli õpetaja ja selle kooli, rahvusvahelise tasemega tütarlastekoori dirigent 30 aastat: “Laulmine on osa su identiteedist. Identiteedi hoidmine muutub aina tähtsamaks. Meil pole vaja kopeerida, vaid hoida oma identiteeti, eriti nüüd, kus suuri vahemaid läbitakse lennukiga, kiiresti. Oleks kahju, kui laulmine muutuks ühesuguseks nagu McDonald’si söögikohad üle maailma. Rootsi ja Eesti on väikesed riigid. Peame õppima laulma teistes keeltes. Kuid isegi kui meie hääldus võõras keeles on suurepärane, kõlab oma muusika ikka paremini, oma keelel on teine koloriit. Rootsi kõrge elustandard on viinud selleni, et maksame iga asja eest, ei väärtusta aga oma kultuuri. Ühel päeval ei tea me sellest enam midagi, ei oska keeltki! Seepärast on vaja laulda rahvalaulu. Võib laulda kergemuusikat, aga hoida seal kõrval oma maa muusikat, seda muusikat, milles oled üles kasvanud. Teil on Ernesaks, Tormis, Sisask – see on väärtus, mida tuleb hoida!” Siit jätkates. Eesti kooride kavades oli esindatud 15 eesti heliloojat, kõige enam lauldi Tormist, E. Mägi ja M. Saare laule, järgnesid Sisask, Pärt ja Kangro. Kohustuslik J.-R. Kanguri lugu lisaks. Aga peab tunnistama, et Tormise ja Saare puhul oli valitud nende loomingust siiski lihtsamad lood. Ellerheina grand prix’ vooru kava oli meeldiv erand. Viiendaks. Eestlased on uhked oma koorijuhtide üle, kõneldes dirigeerimiskoolkonnast. Senine traditsioon koorijuhi erihariduses on väärtustanud paindlikku fraasikujundust. Minule tundus selles osas pärlina Tartu Ülikooli Naiskoori etteaste, kes tagasihoidlikule häälematerjalile ja reserveeritud olekule vaatamata võlus muusikalise nüansirikkusega. Õrnkarge nagu lumi su aknalaual… Meistriklass! Sega- ja kammerkooride klassis on dirigentide põlvkonnavahetus, 40aastaste meeste kannul tulevad 30sed naised, järgmine koorijuhtide generatsioon. Nende muusikalised taotlused on selged, tulemused korralikud. Loodetavasti korjavad nad üles Saare-Kreegi-Tobiase jt. unustatud koorikompositsioonid, sest kooride tase on (taas!) jõudmas niikaugele. Kuuendaks. Kooride vokaalkultuuri tähelepanuväärne areng, mis saavutatud nii laulupedagoogide kui koorijuhtide tööga. Nn. täiskõlaga, täispilliga laulmine on eesti koorilaulu traditsioon, arvavad koorimuusika spetsialistid väljastpoolt. Nii nagu inglaste laulutraditsioonile on omane pearesonaatorite eelistamine. Eestis kasutada olev häälematerjal on enamasti vaene, selle oskuslik arendamine rahvusvaheliselt aktsepteeritavale tasemele järelikult suur väärtus. Täna on meie skaala siin lai, hoolikast ümberkäimisest häälega, pikema perspektiiviga (et hääl püsiks terve ja lauluvõimelisena kogu elu), kuni (üle)pingutuseni hetketulemuse nimel. Kahisevad hääled on haiged. Pean oluliseks, et koori hääleseadja nimi on koori annotatsioonis kirjas, nagu eluloo osa. Me saaksime olla paremad külaliste meelest eeskätt lavalise vabaduse osas. S. Klava: “Vaatan laulja silmadesse: kui tähtis neile on see, mis nad laulavad. Ma ei ole autoriteetse maneeri pooldaja.” B. Johanson: “Laula peast! Kui laul ei ole peas, siis pole sa valmis selle muusikaga lavale minema. Kui tead peast, saad kuulata teisi, vaadata dirigenti. Kui aga vaatad noodist, on lugu õppimisjärgus, siis pole kontrolli hääle ega intonatsiooni üle. Hääletekitamisega on seotud nii intonatsioon kui ka muusikaline vabadus. Mulle meeldib, kui lauldakse erineva värviga, mitte ühesuguseks sulatatud tooniga. Näen muutust Eestis 10 viimase aasta jooksul. Mulle tundub, et lapsed on vabamad, olen selle üle väga õnnelik. Me saame võtta silmsidet, kõnelda, laps ja täiskasvanu. Kui lapsed mängivad, naeravad, laulavad, siis see koor laulab paremini, sest nad julgevad laulda omamoodi. Nad teevad palju toredaid asju ilma dirigendi instruktsioonita! Näen muutust ka dirigentides, kes on kenad ja hoolivad lastest. Need tunded viivad parema tulemuseni. Kui sul on respekt lapse suhtes, siis temal ka sinu suhtes.” Tulevik Põhivoorus kõige rohkem punkte teeninud jaapani koor võlus kuulajaid ja ¯üriiliikmeid häälevärviga. S. Klava: “Minu arvates on koorilaulu tulevik värvide leidmises erinevate stiilide jaoks. Vaja on otsida väljapääsu standarditest, tavalisest, harjumuspärasest, katsetada ja eksperimenteerida. Kui siis kolleegidega kuskil kohtume, näeme, et on midagi täiesti uut. See võib võtta aega ja saada mõistetavaks alles tüki aja pärast.” Kammitsaist väljapääsu otsides Sidudes oma maa muusika esituse vajalikkuse ning identiteedi tunnetamise vajaduse, jõudsin mõttes loogilise tulemuseni. Meil on ju olemas oma ja väärtuslik, milles on (elu)julgust ja väge, kõlavärvi ja katsetamise vabadust. Rahvalaul. “Tuleks võtta see tuletungal, mille TORMIS on pillanud peost!”. Jätkata tänase kiiruse ja murede kurtmise asemel nende lauluks laulmisega. Ise hüüda õnnehetkedest! Igaüks saab olla eeslaulja ja liider, lihtsat riimi luua, samas järellauljate seas ühtekuuluvust kogeda. Lihtsaid viise võib mälust võtta ja ise luua, tsensuurivabalt. Kujutan ette: linnajoig ja kooli(j)oig; sõbrasoig jt. Regilaulu veenvust võib kogeda mitmel folklooriüritusel, aga mitte ainult. Proovisime ka “Klassikaraadio” tegijate talvelaagris oli sisu ja kaasahaaravust, läks kõigile korda. See on töösuuna võimalus ka noortele heliloojatele, kel muidu koorimuusika osas väidetav inspiratsiooninappus. Rahvalaulunõue või rahvalauluvoor Tallinna konkursi kavas (Pärnu festivalil juba on!) seoks meie endi olulise vajaduse teiste (väike)rahvaste omadega. Kindlasti on identiteedi väärtustamine kultuurimärk, millega Tallinna festival saaks koorimuusikakaardil omanäoline ja laiemalt huvipakkuv olla. Aga oma maa originaalmuusika peaks kavas ikkagi olema. Tulevikku vaadates: järgmine Pärnu rahvusvaheline koorifestival toimub 26. – 30. maini 2004 ning “Tallinn 2005” 21. – 24. aprillini 2005. SAARI TAMM
|
