Seda Hamletit oli võimalik nii austada kui ka imetleda
Theatrumi “Hamlet” on väga aus lavastus

MARIS PÄHN: Theatrumi “Hamlet” ei ole meie kummagi jaoks esimene “Hamlet”. Minule on kõige värskemad viimase aja lavastused Tallinna Linnateatri oma (lav. Elmo Nüganen) ja Londonis Globe’is (lav. Mark Rylance) 2000. aastal nähtu. Sina ütlesid, et oled paari viimase aasta jooksul näinud viit erinevat “Hamletit”. Kuidas Theatrumi “Hamlet” nendega võrreldes tundub?
JANUSZ PETERS: Minu viis “Hamletit” olid kõik erakordselt erinevad. Kõige esimene, 2000. aasta alguses oli Red Shift Theatre Company lavastus pealkirjaga “Hamlet first cut”, mis kasutas esimese kvartväljaande teksti; järgmine oli Nekro?iuse “Hamlet” 2000. aastal Budapestis Nemzetközi festivalil; 2001 nägin nii Royal Shakespeare Company (RSC) kui The National Theatre lavastusi ja 2001. aasta lõpus veel The Shakespeare Institute Playersi lavastus, milles ka ise osalesin.
Kui neid kronoloogilises järjekorras põgusalt kirjeldada, siis “Hamlet first cut” oligi väga põnev just seetõttu, et nad kasutasid teksti, mida väga harva laval esitatakse – peamiselt seetõttu, et tekstikriitikud peavad seda “halvaks” ja väidavad, et see tekst erineb Shakespeare’i näidendist. See on sama loo lühem ja kokkusurutum variant ja kui see ehk polegi poeetiliselt nii viimistletud kui hilisemad tekstiversioonid, teeb tekst oma nõrkuse kuhjaga tasa sellega, et on üheselt tegevusele orienteeritud. Eestis ei ole esimese kvartväljaande teksti vist kordagi lavastatud.
Nekro?iuse “Hamleti” versioon oli raske mõista, sest ta käis näidendi tekstiga üsna vabalt ümber ja tema lavastuses oli näiteks Isa Vaim peaaegu kogu aeg laval. Ka oli Nekro?iuse lavastuse tegevuspaigaks jäine maailm, mis meenutas pigem Lapimaad kui Taani riiki. Sam Westi Hamlet Steven Pimlotti RSCi lavastuses oli tõsine ja energiline ning tal oli rohkem ühist James Deani tegelasega filmist “Rebel Without A Cause” (1955) kui üliõpilasest printsiga. Samal ajal lavastunud Simon Russell Beale’i tõlgenduses oli Hamlet jällegi mõtlikum ja ängistatum. Ja lõpuks lavastus, milles ise osalesin ja milles Paul Prescotti mängitud Hamlet oli teravmeelne ning publikule oli ilmselge, et tema hullus on teeseldud.
M. P.: Theatrumi “Hamlet” on minu arvates väga aus lavastus, sest lavastaja ei pretendeeri kaasautorsusele. Ta on maksimaalselt kasutanud seda, mis näidendi tekstis olemas. Näiteks ei ole Lembit Peterson Ophelia ja Gertrudi rolli suurendanud. Kui minu nähtud “Hamletite” visuaalse poole juurde tulla, siis on muidugi Theatrumi ja Globe’i lavastusi võrrelda keeruline, sest Globe’i lavastuses olid näiteks ajastutruud kostüümid, lisaks uurivad nad lavastamise kaudu, kuidas funktsioneeris Shakespeare’i-aegne teater. Aga Eestis oleks selline detailsus ja ajastutruudus pisut mõttetu. Mulle meeldis väga Theatrumi lavastuse markeeriv lähenemine ja see, milliseid tõlgendusvõimalusi see jättis. Näiteks Hamleti öine värv – ta kannab ju valget särki. Seega on tema puhul must ühelt poolt väline, jakk särgi peal, aga samas ka sisemine, selles hinges ja kehas, mis on selle valge särgi sees. Hoopis vastupidi on Gertrudiga, kellel musta kleidi peal on valge põll. Aga näiteks Ophelia puhul tekitab põll hoopis seose koolitüdrukuga.
J. P.: Minu arvates olid Petersoni lavastuse kostüümid üsna üksluised ja lihtsad. Samas sobisid nad ideaalselt üldisesse miljöösse ning lavastuse must-valge lavakujundusega. Kõige paremini rõivastatud tegelane oligi tegelikult Marius Petersoni Hamlet oma valge särgi ja musta jakiga. Ülejäänud tundusid sellega võrreldes kandvat kodukootud rõivaid. Claudiuse ja Gertrudi kuninglikkus oli markeeritud ainult kroonidega, samas kui nende rõivad tekitasid seose kaupmeeste või käsitöölistega. Sellisele lähenemisele aitas kaasa ka Gertrudi valge põll.
Samas oli mul hea meel näha, et lavastus polnud täiesti monokroomne: Polonius ja tema pere kandsid pleekinud sinakaid-rohekaid toone. Just Ophelia puhul andis selline värvivalik kooskõlas näitlejanna punaka juuksevärviga suurepärase efekti, eriti võrreldes Gertrudiga. Oli kohe selge, et selline Ophelia meeldib Hamletile ja tal võiks temaga olla romantiline suhe. Kui aga Gertrud oli paljapäi ja mustas kleidis, näis ta olevat kaotanud kogu oma kuningliku väärikuse ja muutunud üheks õukonna hüpiknukkudest. Seda rõhutas veelgi viimase vaatuse stseen, kui ta joob Hamletile mõeldud mürgikarikast. Kõigis teistes lavastustes, mida ma olen näinud, on Claudius erutatud ja peaaegu karjub naisele, et ta ei tohi juua. Theatrumi lavastuses Claudius ainult võpatab ja hoiatab peaaegu kuuldamatult, et ärgu joogu. Tegelikult näitab see, et Claudiuse arvates pole Gertrud enam poliitiliselt vajalik.
Theatrumi lavastuses ei olnud ka Horatio monokroomne. See roll võib olla vägagi tänamatu, sest Horatio võib olla varikuju nagu Nekro?iuse lavastuses või peegel Hamleti mõtetele nagu The National Theatre’i lavastuses. Samas võib teda kujutada kui Hamleti abilist: näiteks RSC lavastuses mängis John Dougall Hamletist vanemat ja targemat Horatiot, kes on ilmselt olnud tema kunagine õpetaja ja mentor. The Shakespeare Institute Playersi lavastuses kujutas Will Sharpe Horatiot Hamleti lähedase ja kalli sõbrana.
Petersoni lavastuses on Horatio teistsugune ja algusest peale oli selge, et see mustade kantidega peaaegu univormi kandev tegelane on keegi, kes vaatleb ja jälgib tegevust. Kui ta esimeses stseenis tekki mässitult lavale tuli, tekkis seos publikuga, kellele olid samasugused tekid välja jagatud. Ühena publiku hulgast saavad tema reageeringutest meie reageeringud.
M. P.: Selliseid tähendusrikkaid detaile oli lavastuses ju teisigi: kasvõi need piletid, mida Hamlet enne hiirelõksu stseeni kontrollib – publik on nii saalis kui ka laval. Tühjal laval, nii nagu Theatrumi “Hamlet” lavaruumi kasutas, muutub iga detail sümboliks, olgu see siis peitmist vajav kiri Ophelia käes või haud troonide ees. Tugevalt on selles lavastuses sees näitlemise, lavastamise ja riietuse kui kostüümi motiiv. Näiteks see, kui Claudius oma pealisrüü seljast võtab. Ta astub ühest oma rollist välja. Samas üllatas mind, et Isa Vaim kostüümi ei vahetanud, kuigi see on ka põhjendatud, sest selle lavastuse kontekstis oleks hommikumantel või öösärk natuke kummastavalt ja naeruväärselt mõjunud.
J. P.: Nagu enne mainisin, ei mõjunud Claudius minu arvates eriti kuninglikult. Kui me teda esimest korda nägime, puudus temas igasugune suursugusus. Ta näis olevat bluffivalt sõbralik ja armastusväärne, tema suhtlemises õukondlaste ja Hamletiga on lausa teatud võluvat kütkestavust. Alles ohu korral muutus nähtavaks ohtlik manipulaator. Roman Baskin, kes Claudiust mängis, meenutas mulle väga Fernando Rayd, kelle mängitud narkoboss filmis “French Connection” (1971 ja 1975) oli samuti oma alamatega suheldes äärmiselt armastusväärne. Roman Baskini Claudiust ärritavad Hamleti tembutamised ja näiteks kui Laertes teda ründab, mängib Claudius teda kui flööti. Palvetamisstseenis, kus tavaliselt näidatakse kasvõi väikestki kahetsust, tunnistas Theatrumi lavastuse Claudius vaid oma süüd, ei midagi enamat. See Claudius on makjavellist, kelle tegelik jõud peitub poliitilise situatsiooniga manipuleerimises ning füüsiliselt kuningas olemisega on sel väga vähe ühist. Sellega võrreldes on Vaim kuninglik füüsiliselt. Ka Fortinbrases on olemas seesama kuninglikkus ning temast õhkub autoriteeti, mis viitab sellele, et ta on ilmne tulevane kuningas.
M. P.: Ka minu jaoks oli vana Hamleti ja Fortinbrase paralleel väga selgelt välja joonistatud nii hoiaku kui välimuse osas. Lavastusest jäi kõlama: selleks, et asjad riigis taas paika saaksid, on vaja sõdur-kuningat. Selline sirgjooneline kuningas muudaks kõik kahtlased kaldpinnad taas kindlaks ja tasaseks.
Tihti räägitakse sellest, et “Hamlet” on sellepärast nii populaarne, et meil on peategelasega kerge samastuda; nagu romantikud, tunneme me end kõik mingil moel Hamletina.
J. P.: “Hamlet” jääb alati populaarseks näidendiks kasvõi seepärast, et selles on peategelane, kes on olukorras, mille üle tal peaaegu et puudub kontroll. Oma mõtiskluste ja tegevusega saavutab ta teatud väärikuse ning lahenduse olukorrale, millesse ta on asetatud. Kuigi ainult Horatio jääb elama, et Hamleti lugu rääkida, on selge, et see lugu on kangelaslik, kuid traagiline. Hamlet on alati huvitav nii näitlejate kui publiku jaoks. Publikul on alati põnev jälgida, kuidas näitleja seda rolli mängib, samas püüab näitleja luua usutavat karakterit, kelles oleks ühendatud heroiline ja traagiline potentsiaal. Kõik Hamletid, keda olen käesoleval sajandil näinud, on vahelduva eduga püüdnud sellist karakterit luua. Mõnede tõlgenduses, nagu Peter Collins lavastuses “Hamlet first cut” ja Sam West RSCi “Hamletis”, on saanud Hamletist protestiv prints, kes sõdib õukonnas kehtivate normide vastu. Aga näiteks Nekro?iuse lavastuses juhtus kahjuks see, et niipea kui Andrius Mamontovas oma püksid alla lasi kukkuda, muutus ta nihilistlikuks ja naeruväärseks. Paul Prescotti Hamlet oli sihikindel vihane mees, kes kavatses oma isa surma eest kätte maksta, ja Simon Russell Beale’i Hamlet tundis valu tema jaoks vastuvõetamatu situatsiooni pärast. Marius Petersoni Hamlet köitis meie tähelepanu ennekõike seetõttu, et ta oli teravmeelne ja intelligentne, kerkis seetõttu ülejäänud õukonna seast esile. Ühtviisi köitev oli nii tema ahistatus lavastuse alguses kui meeleheitlik võitlus rapiiri ja pistodaga lavastuse lõpus. Tema Hamletit oli võimalik nii austada kui imetleda.
M. P.: Theatrumi lavastus on seega ajatu ja seda rohkem kui ühes mõttes. Paljud asjad, mille üle üksnes näidendi teksti lugedes arutleda armastatakse, muutuvad väheoluliseks. Näiteks pole tähendust kõigil neil need vaidlustel Hamleti vanuse üle või sellel, kui mitu nädalat või kuud tagasi vana Hamlet ikkagi suri. Näidendis on aeg suhteline, see ei liigu lineaarselt. Theatrumi lavastuse puhul ei tekkinud kordagi probleemi sündmuste järgnevuse või nende vahele jääva ajaga. Hamleti lool oli oma rütm ja tempo ning minu jaoks oli lavastaja ja tema meeskond selle ära tabanud. Loodan väga, et Theatrumi “Hamletil” saab olema pikk lavaelu.

Vahendanud
MARIS PÄHN

Janusz Peters, Shakespeare’i instituudi (Birminghami ülikool) magistrant ja vabakutseline kirjanik. 1978. aastal lavastas tugevasti kärbitud “Hamleti”, milles ise ka peaosa mängis.

Maris Pähn, Shakespeare’i instituudi (Birminghami ülikool) ja humanitaarinstituudi magistrant. Alates 1999. aastast Shakespeare Quarterly Bibliography Eesti korrespondent. Kirjutanud Eesti Shakespeare’i lavastuste kohta arvustusi ajakirjale Shakespeare Bulletin.