|
|
|
Kalevipoeg ja Nipernaadi – eestluse arhetüübid Inimestel on tekkinud tungiv vajadus pageda praegusest elukeskkonnast ja -olukorrast
Taust Paarteist aastat iseolemist ja -majandamist on muutnud oluliselt meie käitumisharjumusi. Teatrikollektiivide tasandil väljendub see näiteks senisest suuremas joondumises vaatajaarvude suuruse suunas (piletikontsude “pearaha”!). Eelnevast järelduvaks, looduslikult eluterve käitumise näiteks on teatrite aktiviseerumine ka suvehooajal, kus vabaõhuetenduste käibega varutakse ressursse talviseks tegevuseks. Suvised etendused peaksid idee järgi suutma kokku ajada laiu masse, olema meelepärased võimalikult paljudele. Käesoleval aastal näivad masse tõmbavat ühisidentiteedi alustasandeid pidi jooksvad tekstid, olgu nad siis võtnud mis tahes vormi või vormistuse. Üheks näiteks võib tuua Eurovisiooni lauluvõistluse, kus esimesele kohale kandus esineja islamimõjuliste Vahemere maade ja Aasia rahvamuusika ühisrütmidel, napilt teise koha saavutanud lugu aga toetus keldi muusikalisele ühispärandile. Tuntavalt kõrgustesse kerkinud esikolmiku kolmas lugu tõestas aga lihtsalt veel kord, et tänapäeva meedia abil saab masse piisava tulemuslikkusega ergastada, köita ja muidu manipuleerida. Tulemuse ja taustasündmuste põhjal võib järeldada, et Euroopa otsib omale ühist identiteeditasandit ning on oma otsingutes pöördunud minevikupärandi poole. Samad otsingud näivad käivat ka eesti kultuuriruumis. Eesti identiteedi esialgne sisu ei kanna enam ühis- ega taga turvatunnet. Võib öelda, et esimese vabariigi eestlus on pankrotis ja otsitakse/tehakse uut firmat. Ärimehed ja poliitikud teevad seda “rahvusliku leppe” nime all, lootes Iirimaa eeskujule ning välise matkimise võlujõule ehk siis analoogmaagiale. Maagid ja võlurid ise – kunstiinimesed – on suures osas olnud vähetoimsed, tühikäigul või allunud Browni liikumisele. Põhjusi on erinevaid, enamus neist on seotud toiduotsingute, toiduootuse või toidukaotuse hirmuga. Õnneks on järjest rohkem märgata ka mõtestatud, ühiskonna- ja vaimukriitilist elavnemist, eriti teatrivaldkonnas. Sellel suvel on identiteedi kujundamisel otsustanud kaasa rääkida, olgu siis teadlikult või teadvustamata, enamik teatreid, pöörates pilgu eestluse rahvusromantilisele sünniajale. Kalevipoeg, Tasuja ja Nipernaadi on kangelased, kes kehastavad ühel või teisel moel väärtusi, mis häälestavad emotsioonide kaudu rahva meele laadi. Vaatleks lähemalt Rakvere teatri “Kalevipoega” ja Ugala “Toomas Nipernaadit”. Kuigi mõlemad vääriksid peenemalt töödeldud ja märgatud analüüsi, piirdun selgema pildi huvides siiski vaid üldisema tasandiga. Kalevipoja metamorfoosid Andrus Kivirähk on oma müüte moondavas väes jõudnud suureestluse “püha lehma” – Kalevipoja juurde. Eeposte roll rahvuse vaimu esitlejana on tuntud ja mitme tahu pealt läbi uuritud teema. Ääretult sümpaatne on selle taustal kuulda-näha versiooni, et purjus peaga kaklemist ega ärategemist, noorte tüdrukute äranarrimist ega laia praalimist ei pea enam kangelasliku ja eeskuju vääriva tegevusena taga ajama, vaid see kõik on saatuslik eksitus ning tegelikult anti eesti rahvale lähteimpulss hoopis teisti – mõneti puhtamal ja mitteisekal kujul. Muidu hakkas juba hale vaadata, kuidas eri tasanditelt rullnokkadest metsa-, võimu- või väevargad lausa nahast välja poevad, et oma olemasolu eepilise eeskuju järgimise kaudu ära pühitseda. Huvitav on Kalevipoja kuningaks saamise loo resoneerumine Eesti riikluse tekkega. Ei esimese ega teise iseseisvumise ajal polevatki mõnede ajaloolaste järgi algseks eesmärgiks oma riigi tagaajamine, vaid eriõiguste ja -staatuse taotlemine. Iseseisvus ja oma riik tulid aga ootamatult sülle ning näib, et eestlastel jääb pidevalt vajaka oskusteabest, et olukorraga hakkama saada. Tõesti võib asja kokku võtta kujundiga, et mindi kiviga kaugust viskama, saadi aga kuningakohustus kaela. Ühes kõige sellest tulenevaga. Kuivõrd lavastus on tervik, toetavad tekst, tegevus ja kujundus üksteist. Nii on laval muistse maailmaloomise sümbolid muna, päike, kuu ja täht, kuigi otseselt tegevuslikku funktsiooni kannab ainult esimene. (Siis, kui pööbel ennast muna sisse suure hirmuga ära peidab – siit saaks freudistid enesele kauaks ammendamatut jututeemat.) Mõtlema torkav on Toompea kalmukünka toomine normaalmõõtkavasse ja sellega ka inimeste teadvusesse. Tegevuse põhipaiga vormistamine Paabeli torniks loob aga pinnase eriti mitmekesiseks seosevõrguks, millelt vaimuhüppeid viljeleda. Mitmeti toimivaid kujundeid oli nii rohkesti, et neid ei jõuaks isegi tükis esinenud Vägev Vähk ära lugeda. Mainiks päevapoliitilisema motiivina “leegitsevat mõõka” kui relvavendade Vaherite tüliallika kehastajat. Kandvama näitena tekkis hinge aga kolmnurkne võrdluskujund Kalevipoja üksildase surma ja Tuuslari õlgadel kandmise vahel kilplaste poolt ristikäigu imitatsioonina seaajamise käigus ning eespoolse võrdluspaari suhtestumine Siili selgitustega nõutule pööblile, kuhu kadus Kalevipoeg. Silma hakkas näidendi pratchetlik iseloom peita nalja taha tõsiseid teemasid. Mängulustilise naerutamise kaudu valusate asjade ütlemise oskus on peen kunst. Taustaliselt naeruväärse kangelase puhastamine ja traagilise kaudu ülendamine samuti. Etenduse näol oli lõppkokkuvõttes tegemist lisaks kõigele muule heale huvitava sotsiaalkunstilise eksperimendiga (tahtsid tegijad seda ise või mitte) ning esietenduse toetamine Ühispanga poolt oli kergelt, aga samas meeldivalt ja heas mõttes teatraalselt üllatav signaal. Nipernaadi: vaimuhullus või -hullamine? Gailiti “Toomas Nipernaadit” on töödelnud Peeter Tammearu ja Juhan Saar. Olulisi metamorfoose pole pidanud nad vajalikuks ei lugude ahela enese ega tegelaskujude osas. Valida välja kolm novelli: “Pärlipüüdja”, “Päev Terikeste külas” ja “Seeba kuninganna”. Vormida nende ümber sisse- ja väljajuhatav raam. Kogu kirurgia. Muus osas oli tajuda juba “geneetilist manipulatsiooni”. Gailiti lopsakast ning jõulisest, piiblimõjulisest rahvusromantilisest eepikast on saanud palju õrnem ja samas mitmekihilisem, nüansirikkam muinasjutulugu. Või siis vaimurännaku lugu. See seoseahel kasvas mulle kui vaatajale ootamatultki pikaks ja haraliseks. Võrdlustasanditel “päriselu”, “raamatuelu” ja “näidendielu” sarnanes raamatu-Nipernaadi käitumine ja kõnepruuk liigagi palju “päriselu” skisofreeniku omaga. Ohjeldamatu vabade seoste loomine, nende leidlik, vahel isegi geniaalne olukordadesse sissepõimimine ning sisenduslik, lausa lummav esitamine ja täielik hoolimatus, mis saab pärast, on teatud sorti tasakaalutu närvikava tunnused, mida vaimulodevus süvendab kogukondlikest normidest haiglaslikult väljuvaks. Novell “Valged ööd” toob selle külje eriti eredalt esile, mistõttu rikub näidendi-Nipernaadi olemist ning jäigi seetõttu nähtavasti välja. Näidendi-Nipernaadi näib olevat aga pigem ise ulm. Otseselt vihjab sellele alguse- ja lõpustseenides Priit Võigemasti ning Andres Noormetsa mängude peale- ja välja- ja sissekasvamine. Võigemasti Nipernaadi-kehastus on kindlasti midagi täiesti muud, kui raamatutegelane seda oli, juba välimuse pärast. Liiga ilus, et tõsi olla. Müütiliste sugemetega tegelane. Maarahva mütopoeetikale viitavad ka paljud muud kujundid, olgu neid loodud teadlikult või loomuldasa. Avavaatuse murupühkimine seostub ühelt poolt maailmaloomise laulu merepühkimisega, teiselt poolt setu rahvalaulude kosjamotiiviga. Kiiged väravate kohal lõimuvad kergesti kiigeperioodiga varakevadest hilissügiseni (Nipernaadi vabakskäimise periood?). Kiikumine kui tegevus ise on loomult maagiline ja meeli muutev. Viiekeelne kannel on mitmel soomeugri rahval ?amaanipill, laulmine lausumise või sajatamisega võrdne tegevus. ?amaanegi on peetud võõramaiste vaatlejate poolt kui mitte puhasteks skisofreenikuteks, siis vaimuhaigeteks kindlasti. Ongi ring sulgunud, üleminek ühest kvaliteedist teise on samas niisama märkamatu kui vikerkaares värvitoonide muutumine. Eelneva tarvis on olemas oma märgiline mõiste – teadvuse muutunud seisundid. Muutus, argirutiinist väljamurdmine on ka teemad, mida rõhutatakse kavalehel. Muutus, tavateadvusest väljamurdmine, teadvuse muutunud seisundi tarbimine on ka pagemisrefleksi teostuseesmärk. Viimane seostub paratamatult mitmesuguste pagemistegevustega meie ümber “reaalses elus”, nagu droogi-, töö-, mängunarkomaania. Neist viimane näib kõige süütum nii füüsilise sõltuvuse kui kahjulikkuse osas. Samuti sisaldab ta mänguelemendi tõttu võimalust lunastuseks kunsti kaudu. Ugala “Toomas Nipernaadi” metasõnum võikski olla äkki märguanne, ohutuli, et inimestel on tekkinud tungiv vajadus pagemise järele praegusest elukeskkonnast ja -olukorrast. Samas näitab ta nooreestiliku ideaalistiku viljatust olukorra parandamisel, sest ulmad seda ei tee. Ärapõige kultuuri lukku Võib küsida, mida eespool puudutatud näidendite läbilõiked just sellisena annavad? Need loovad fooni teatud mõttekäikudele. Siin need on. Tuletaks meelde tihti ununema kippuvat määratlust, mille järgi kultuur on terviknähtus, mis seisab koos meie mõtetest, neist kantud hoiakutest ja väärtushinnangutest, samuti eelnevatest kantud otsustest, tegudest ning nende tulemustest. Kehtib ütlus: “Kui tahad näha mõne kultuuri olemust, vaata selle kandjate tegusid ja tegude tagajärgede iseloomu.” Tegudes peituvad inimeste tõelised põhiväärtused ja identiteet. Kultuuri kandvad põhiväärtused aitavad inimestel teha selle ülesande seisukohalt õigeid otsuseid. Selle jaoks on kultuuriruumis välja kujunenud põhiväärtuste järelekatsumisel ning otsuste tegemisel omad abivahendid: eetika, moraal ja esteetika. Eetika põhiküsimuseks on vastuolu lõhe ületamine välja signaliseeritud eesmärkide ning tegelike eesmärkide vahel. Selle vastuolu põhjusi on väga laias laastus kaks. Süvapõhjuseks on lihtne tõsiasi, et me tihti ei teadvustagi oma tegelikke tegutsemise motiive. Näiteks võime heauskselt kuulutada, et ühe või teise ettevõtmise veduriks on ühiskondliku heaolu tõstmine, inimeste elujärje parandamine ja muud üllad eesmärgid. Tegelikeks, endagi eest varjatud eesmärkideks võivad aga olla näiteks hoopis edevus, võimuhimu, kasuahnus või uhkus. Sel juhul võivad ideed olla ilusad, üllad ning isegi reaalselt teostatavad. Otsuste jada on paraku kantud teisest puust väärtushinnangutest ja varjatud eesmärgid viivad lõpuks üldtuntud olukorrani, kus “tahtsime kõige paremat, aga läks nii, nagu alati”. Ettevõtmine kukub varjatud eetilise vastuolu kuristikku, sest inimene tegeleb enesepetmisega. Päästvaks seire- ja häireabinõuks võib sel puhul olla esteetika. Esteetika tegeleb kunstiga. Lähtume määratlusest, mille järgi kunst on veenev, väljapeetud loovsooritus mis tahes vormis. Veenvus ja väljapeetus on seotud ilu mõistega. Ilu on vaataja silmades. Ilusana tunnetame nähtust, mis on olemuslikult meile sarnane. Kuivõrd inimesi on mitmesuguseid, on ka arusaamad ilust mitmesugused ning vaieldavad. Ilusa määratlemisel on aga olemas ka teine ots – ilusana tunnetame nähtust, mis meid muudab endasarnaseks nii, et me ei taju seda vägivallana. Selles peitub ilu kvaliteet. Loovus, kunsti teine komponent, on seotud mängulisusega. Vaimunõtkus, seoste märkamise oskus ja ebastandardsete olukordade loov lahendamine on tihedas konkurentsis tõhus relv eriti neile, kellel napib tegutsemisressursside materiaalseid võimsusi. Ilu kvaliteedi mõttes ja mängulisus käivad käsikäes. Esteetika ilma eetikata kaotab aga paraku oma väärtuse. Mängulisus ei kattu mängurlusega ja ilu ei õigusta peent manipuleerimist. Eetikavaba väljapeetud teo juures leidub paratamatult keegi, kes leiab, et see ei olnud ilus tegu, et see oli ebamoraalne. Moraal keskendub mängureeglitest kinnipidamise küsimusele. Moraal hõlmab ennekõike reeglite regulatsiooni määra, samuti inimeste valmisolekut ja tahet mängureegleid järgida. Õigus seisab moraalil. Kui ühiskond on kiires muutuses, muutuvad ka väärtushinnangud. Ühiskondlik moraal kaotab aluse ning isiklikust ja kildkondlikust moraalist saab kõrgeim prioriteet. Ühiskondlik tavaõigus taandub formaalsete mängureeglite hinnangualuse positsioonilt, asendudes üksikinimeste ja kildkondade õigusega. Võõraste vastu võib kasutada kõiki vahendeid. Nii kaotavad seadused oma ühiskondliku väärtuse usalduse ülalpidajana, sest ükski kirja pandud seadus ega leping ei suuda piisavalt täpselt määratleda mängureegleid ja nende rikkumise piiri. Seaduste auklikkust kasutades saab täiesti ametlikult oma ligimesi petta, varastada ja röövida, jäädes iseenda ning kildkonna silmis ausaks ja eetiliseks. Moraal pole siiski eetika. Samas suudab esteetiline veenvus mõjutada moraali ning hoida seda ühenduses eetilise elu pulsiga. Lõppsõna Tegelikult väärivad mõlemad nähtud näitemängud suuremat tähelepanu, kui siin sai osutatud. Vääriksid eraldi käsitlemist näitlejad, Tõnis Mäe muusikaline kujundus ja selle esitus “Nipernaadis” jne. Ühe asja tahaksin aga ära nimetada kohe kindlasti. Hoolimata erinevatest lugudest, truppidest ja sõnumivormistustest, oli mõlemal üks ühine kvaliteet. Seda ei saa nimetada, küll aga saab olukorra kirjelduse kaudu edasi anda. Kalevipoja loo ajal oli üsna külm õhtu, Nipernaadi loo ajal sadas lausa külma vihma. Kuni näitlejad mängisid, ei märganud kumbagi looduslikku ebamugavust. ANZORI BARKALAJA
|
