Saast kui kõige algus ehk lõpp

Eestikeelse maailma, eestikeelsuse kui maailma, kui seni veel realiseeritava ontoloogilise võimaluse algus ja lõpp on teatavasti kirjapanduna fikseeritud meie armastatud ÕSides, s.t. õigekeelsuse sõnaraamatutes. See on eestlastele olemusliku entsüklopeedilisuse ja eestlaste poolt XX sajandi jooksul välja kujundatud “akadeemia” akadeemiline vundament. Kõige uuemas, 1999. aastal Eesti Keele Instituudi poolt välja antud ÕSis on sõna “saast” ilusasti sees. See on ju nii ootuspärane. Sest on ju “saast” uuemas eesti keeles üpris hästi tuntud sõna. Võõramaalastele, kes meie ilusat emakeelt alles õpivad, kipub “saast” küll segamini minema sõnaga “sääst”. Tõepoolest. Võõrkeelse inimese jaoks on ju tegemist eelkõige
n.-ö. täppidega, mingite punktidega millegi (grafeemi) kohal. “Säästus” ette tulevad täpid on vaid tüpograafiline kärbsekaka “saasta” fonemaatilise aalisuse peal või kohal. Ingliskeelne inimene nimetab seda kärbsekakat pidulikult “trema”. Tean üht mitte-eestikeelset inimest, kes mitte kunagi ei pannud eestikeelsetele vokaaligrafeemidele mitte mingisuguseid tüpograafilisi täiendusi. Niisuguses ortograafias oli vapustavat omapära. Selles “kärbsekakast vabas” ortograafilisuses oli midagi angloameerikalikku – ei ole ju inglise keele ortograafias samuti mitte mingisuguseid “tremasid”, mitte mingisugust tarbetut kärbsekakat. Kuigi ingliskeelsete hääldamises on ju see äälisus (vähemalt eestikeelsele kõrvale) selgesti olemas. Eelmainitu oli tõepoolest omapärane inimene, kahjuks olen ma ta nime unustanud. Ent tema maailmas – ja see on metafüüsiliselt oluline – saaks “säästust” alati “SAAST”. Mind kui postmodernsuse asukat, kui eestikeelsuse teatavat postväljundit (mitte postvärdjat!) intrigeerib just see juba-kirjutatud/ikka-kirjutatav ideoloogiline võimalus, millele viitab “sääst” kui sünonomiseeritav suurus. Muuseas. 1999. aasta ÕSi järgi on “sääst” ümbersõnastatud kui kokkuhoid, kokkuhoitu, isegi ülimalt konkreetselt “kokkuhoitud raha”. Ja veel. ÕSi vastav näide on “Paneb säästud panka”. Siinkohal tulebki sisse tillukene (poliitilise) nalja (just a little humanitarian joke!) võimalus. See oleks midagi meie Riigikogu, meie Toompea, meie Erakonna/-kondade tarbeks. Kui ikka kirjutaks ÕSi sisse näiteks näitelause: “Paneb oma saastud/saasta panka”. Viimse ÕSi näitestiku järgi on säästuprogramm isegi pesumasinal. Küllap on sellel masinal siis ka saastu(saasta)programm. Pesumasina juurest on aga väga lihtne hüpata otse pangandusse. Sellepärast, et pesumasina ostmiseks vajalik raha on ju enamasti alati pangas. Seetõttu võikski “säästupanga” (soome keeles “säästöpankki”) kõrval rääkida ka “saastapangast”, s.t. niisugusest pangast, kuhu kogutakse (kogu maailma) saast. See oleks pank, mille kõikvõimalikel kontodel oleks n.-ö. krabiseva “säästu” “ asemel solisev “saast”.
1999. aastal ilmunud ÕS väidab, et “saast” on “mustus, kõnts, räpp” ja mainib näitena “pesuseebisaasta”. Kuidas määratleti “saasta” aga bol?evike poolt okupeeritud Eestis? 1976. aasta (okupatsioonivõimude poolt institutsionaliseeritud) ÕS väidab ühemõtteliselt, et “saast” olevat ainult “mustus” näiteks pesuvees ja lambavillas (“saastasvill!” põllumajanduses olevatki “pesemata vill”). “Mustus” siin on seotud ka teatava värvi-elemendiga: “mustus” on “musta värvi olek”. Ilmselt oleks siis “punasus” olnud “punase värvi olek”, “sinisus” jälle “sinise värvi olek” jne. Alles vabas Eesti Vabariigis söandab ÕS otsesõnu ütelda, et “saast” on lihtsalt “kõnts”. Ent nii või teisiti – okupatsioonis või okupatsioonita – saast on ikka olnud seotud PESEMISEGA. Pesemine omakorda on seotud veega, täpsemalt – vee abil PUHTAKS-SAAMISEGA.
“Saastal” on teatavaid sünonüümseid sidemeid veel mitme sõnaga. Näiteks on vee, selle puhastamist ja puhtust võimaldava olluse enda saastatuse puhul tegemist juba reostamise ja reostatuse või reostusega. Keerukam on lugu “prahi” ja “prügiga”, mis ju samuti mustust tähendavad, kuid seejuures ometi mitte otseselt kõntsa. “Prügi” ja “prahi” tunnuseks on vedel-olluse minimaalsus või täielik puudumine. “Praht” on seejuures midagi suuremat ja on eestikeelsusse tunginud merendusökonoomika valdkonnast. “Praht” on ju ka seesama, mis last, ja prahilaev omakorda on jällegi seesama, mis kaubalaev. Nii või teisiti, “praht” (esiteks) kui last ja (teiseks) kui mustus tuleb igal juhul ära vedada. Just see “äraveetavus”, eesmärgikindel transporditavus on igasuguse “prahi” olemusjoon. Minule isiklikult meeldib kõige rohkem sõna “prahisus”, mis tähendub ju üheaegselt nii mustust kui ka kaubaveo võimalikkust. “Prügi” seevastu viitab väiksusele ja vähesele väärtusele. Igatahes on “prügi” vähemväärtuslik kui “praht”, sest öeldakse ju ülekantud tähenduses “üle prahi plika”, s.t. kõige toredam tüdruk, – ja ei öelda mitte kunagi “üle prügi plika”. Ja mitte keegi ei ole vist veel ütelnud – üle saasta plika. Kuigi ka nii võiks ütelda. Tegelikult aga on prügi tulnud eestikeelsusse teede-ehituse abil. “Prügitamine” on seesama mis sillutamine, sillutise valmistamine. Seega eelkõige eeldus korralikuks kommunikatsiooniks. “Praht” ja “prügi” – mõlemad oma ragiseva pr-algusega laenatud germaanlastelt – on igatahes palju materiaalsemad kui “saast”, nad on tavaliselt tahked, koosnevad selgelt eristatavatest väiksematest osadest, on seega partikulaarsed ja suhteliselt lihtsalt teisaldatavad.
Keskkonnakaitse, s.t. saasta vastu võitlemine, saasta igakülgne hävitamine, on tänases globaliseeritud tsiviliseerituses meie jaoks vist küll kõige tähtsam väljakutse. Ökoloogia kui keskkondlikele suhetele, kui lõppkokkuvõttes hävingust päästvale ökosäästlikkusele suunatud diskursus keskendub teatavasti alati kasulikele harmooniatele, “võõra” kui sissetungija, agressori – miks mitte ka kui “saasta”? – elimineerimisele. Ökoloogiline humanitaaria keskendub seejuures ootuspäraselt ka kõigile nn. kaunitele kunstidele, eelkõige aga lingvistikale. Keeleökoloogia, saasta lingvistiline elimineerimine on seetõttu ka meie armastatud Eesti isamaal täna aktuaalsem kui okupatsioonikümnenditel. Venekeelsete inimeste integreerimine eestikeelsusse edeneb meil jõudsalt. Ent eestikeelsed eestlased ise tahavad ennast integreerida sellesse kujuteldavasse kontinenti, mille nimeks on Anglo-Ameerika ja kus räägitakse ainult inglise keel. Siit algabki globaliseerumise saasteprobleem, mis on esmajoones lingvistiline. Teatavasti on inglise keel olnud iseäranis avatud just n.-ö. foneetilisele saastale. Näiteks võeti kunagi kirjapandult üle ilus prantsuskeelne sõna “reveille”, mida prantslane hääldab eestikeelsesse ortograafiasse panduna “revej” ja mis tähendab põhimõtteliselt igasugust “äratamisega” seostuvat värki. Kunagised, hästi ammused inglased võtsid selle sõna oma emakeelde üle, n.-ö. laenasid lingvistiliselt. Ent nende lingvistilised järglased ei oska enam prantsuse keelt, sest maailmas saab läbi ka ainult inglise keele abil, ja hääldavad seda kunagi laenatud prantsuskeelset sõna makaroonistatult, s.t. kirjaoskamatult nii oma ema- kui ka vastava võõrkeele suhtes. Tänased ingliskeelsed inimesed hääldavad oma emakeelde üle võetud (integreeritud?) ilusat prantsuskeelset sõna lihtsalt “ri’väli”. Makaroonistumine on tänase maailma paratamatu lingvistiline saastamine. Makaronismid (või peaks ütlema makarontika?) on globaalne lingvistiline saast. Saastav (ja meid mittesäästev) makaronism on näiteks 3. aprillil 2003 just “Vikerraadio” sünnipäevahommikul noore saatejuhi suust kõlanud ühe eesti tuntud kultuuritegelase nimi – Rit?ard Ritsing. Saatejuhil, vaesekesel, ei olnud aimugi eestikeelse humanitaaria senisest ORTOEEPIAST. Mingis mõttes on kindlasti ausam viljandlaste Ugala teatri pakutav: Mark Ravenhilli eesti keeles esitatava näitemängu pealkiri kõlagu ka Sakalas ikka ingliskeelselt “Shopping & Fucking”. Ja nukuteater lasku ikka edasi oma “Ashes and Sandi’”. Tõepoolest. Kuidas eesti keelde tõlkidagi “fucking”? See on ju midagi sootuks peenemat, euroopalikumat kui meie äsjaste okupantide “jeebljä”. Ja seda ingliskeelset euroopalikkust ei suuda edasi anda ka eestikeelsuse varem kasutatud (matslik!) “keppimine”.
Eesti keelt on varemgi piisavalt makaroonistatud ehk makaroonitud ehk saastatud. XIX sajandi lõpu saksa orientatsiooniga makaroonijaid nimetati kadakasaksteks (kadakas!), vene keele “fänne” (see sõna on iseenesest juba jube hea makaronism!) nimetati pajuvenelasteks. Globaliseerumine ja Euroopa Liit annab meile makaroni-eestlased. See on tänase Eesti humanitaarne saast. Sest keele abil saastatakse ka Riik (kurat, see on ju meie oma sini-must-valge Eesti Vabariik! kas me selle nimel neid kuradima kartulikoori oleme pidanud nii palju sööma jne.) Selle peale tuleb tõesti ütelda okupatsiooniaegset humanitaar-SAASTA kasutades: jopp-tvoju-matt, rit?ard! Kõik on ju ookei.

TOOMAS LIIV