Saast eesti kirjanduses

pilt

Toimetaja palus mul vastata küsimusele: kas eesti kirjanduses esineb saasta?
Millestki sellisest ei tea ma mitte midagi.
Veel. Ei tea veel. Aga ma võin uurida.
Ma alustan uurimist ühest suvalisest eesti kirjanduse teosest. Juhuse tahtel on selleks Madis Kõivu “Keemiline pulm”.
Siiski, üks mõte tuli ka pähe. Kuigi see polegi vist minu oma. Kuulsin või lugesin kuskilt. Aga nüüd mingis seoses turgatas äkki meelde.
Euroopa uuemates filmides on peategelasteks tihti naised: Amélie, Lola, Selma…
Just selles mõttes, et nad on päriselt peategelased. Nagu kangelased või nii. Ameerika filmides ei pidavat midagi taolist kohtama. Pidavat olema mingid väga põhimõttelised põhjused, miks ameeriklased ei saa näiteks “Lola jooksu” järele teha. Siis meenuvad veel Nikita ja Mathilda. Nikitat amid küll ahvisid. Nii et eks nemadki ole püüdnud, aga välja pole tulnud.
Ma ei mäleta, kust ma sellest lugesin ja mida arvati seal põhjuseks. Isiklikult arvan, et siin polegi vaja midagi leiutada eriti. Nii “Amélie”, “Lola jooksu” kui ka “Pimeduses tantsija” autorid on ju mehed. Minule isiklikult – autor ja mees minagi – tundub see täiesti, täiesti loomupärane, et meie meelisteemaks on ja et me ka kunstis ikka jäädvustada püüame naist. Ameerika süsteemis aga ei ole vist autoril nii palju õigusi, seal ei küüni lavastaja nii palju üle seeliku ääre, et enda tahet maksma panna. (Vist. Kui keegi selle artikli üles leiab, millele siin viitan, loeb ise, seal oli põhjalikult ja hästi keeruliselt seletatud.) Lisaks arvan ma, et naisautoreid polegi olemas. Autor on olemuslikult meessoost. Kui ka kirjanik on formaalselt, indiviidina, naissoost olend, siis fiktsionaalne autor, suu, kelle läbi ta jutustab, avaneb ometi “vuntside all”.
Mnjah, sellega ma olen arvatavasti kogu selle naiskirjanduse teema ammendanud, küüniliselt oletades, et eks toimetaja oma küsimusega vähemalt osaliselt sinnakanti tüüris.
Lars von Trieri pimeduses tantsiv Selma on otse loomulikult pühak. Trier on seda ise tunnistanud. Amélie näeb end pühakuna lausa teleekraanilt ja poetab sinna juurde pisara. Sakslase Tom Tykweri negatiivsest teoloogiast kantud loos võib pealiskaudsel vaatlusel Lola, päästva naise seos Jeesusega jääda kahe silma vahele. On oluline osutada, et filmi kolmandas osas, seal, kus Lola liikumine, tema jooks, omandab ekstaasi poosi, seal, kus Lola keha mitte nagu ei jookseks, vaid vappuks suguühtes, seal Lola palvetab. Petab oma poissi Jeesusega. Ainult ühe korra! – nagu ta ise lubab. Väga väljapeetud.
Sellega on siis ka nagu teine võimalus saasta leida ammendatud.
Üldiselt on ikka nii, et kui autoril õnnestub end vähegi Autorina kehtestada, siis loob ta ikka Naise ja püüab tema kaudu saavutada kontakti naise armukesega. Ühe teatava armukesega. Nn. “taevase” armukesega. Sellises abielurikkumises peitubki keemilise pulma saladus.
Madis Kõivu vastav teos on selle trendi hea näide ka meie kirjandusest. Peategelane otsustab sureva ämma pealekäimisel oma mitukümmend aastat kestnud abielu ka lõpuks seaduslikult registreerida. Ta hakkab meenutama, miks see omal ajal tegemata jäi… Naine oli haige ja ähvardas küüditamine ja metsavendade varjamine dirriteeris ja mis kõik… Sealt hakkabki kogu lugu tasapisi tulema. Hea plot ehk kompott. Eelviimases vaatuses selgub, et mees on vanuigi hulluks läinud ja ajab kõik sassi, tegelikult on ämm ammu surnud ja nad on kogu aeg olnud registreeritud. Mees aga peab meeltesegaduses (ehk erakordses selginemises) silmas hoopis keemilist… Õhutajaks pole aga mitte ämm, vaid üks, kelle nime pole ilus nimetada liiga tihti. Finaalis aga osutub, et kõik oli siiski hoopis kolmandat moodi. Autor lasi seda teost trükkida ainult üksteist eksemplari. Kuigi oma olemuselt on see täielik kommerts. Sisaldab otseseid sisseminekuid maagiasse ja alkeemiasse rohkem kui Coelho “Alkeemik”. Keemilise pulma kujutlus pärineb keskaegsest saksa müstikast.
Mida lõpetuseks öelda.
Rääkisin siin mõnedest välismaa filmidest ja püüdsin Madis Kõivu “Keemilist pulma” sellel taustal analüüsida, selgitamaks välja, on selles saasta või ei ole.
Ma avastasin, et välismaa kino näitab meile pidevalt seda sama, millest Kõiv kirjutab. Järelikult on see peavool. (Ah jaa, meenus – keemilise pulma puhtaim variant on ilmselt siiski Trieri laineid murdev Bess.) Kui ma nüüd ütleksin, et meie Kõivu “Keemilises pulmas” on saasta, siis ma nagu astuksin vastu ühtlasi ka miljonitele inimestele, kes eurofilmi naudivad. Ma asuksin norima võib-olla kümnete, võib-olla sadade miljonite inimestega, mitte ainult üheteistkümne nummerdatud “Keemilise pulma” valitud lugejaga.
Ma ei tee seda.
Sest ma ei ole üldse selle vastu. Mulle endale ka meeldib.
Madis Kõivu “Keemiline pulm” on hea, sügav eesti lokaalkirjandus, mis sest, et kannab müstilisi väärtusi, unistusi ja tundeid, mida mõistab iga laps Biskaiast Barentsini. Aga see ei ole mingi saast!
Ma tean, et statistiliselt ei kanna, kuid ega mingit vastupidist teadusmeetodit pole ka kehtestatud – seega, kuna ma ühest eesti kirjanduse teosest saasta ei leidnud, pole mul ka mingit alust kahtlustada, et seda võiks mõnes teises teoses olla. 

JÜRI EHLVEST