Isand Berk Vaher, mis on saast eesti kirjanduses?
Mida vanemaks ma jään, seda vähem seda saasta on, et mingi aeg tagasi oli väga selgelt paigas, mis asi on saast ja mis asi ei ole saast. Aga praegu ma ei oska seda enam öelda, võibolla, kui ma saan päris vanaks, siis ma oskan jälle seda öelda. Praegu tundub kui mitte kõik hästi olevat, siis vähemalt on mingisugune paljusus ja ei tihkaks seda saastaks nimetada, sellepärast et kõik asjad tasakaalustavad üksteist ära. Siis tekib võibolla jälle see oht, et kuna kõik sobitub mingisse harmooniasse, siis hakkab hing vaikselt igatsema midagi, mis sellele harmooniale väga teravalt vastanduks või sellest välja jääks. Aga seda ju ei oska ette kujutada, muidu see sobiks ka ju sinna harmooniasse sisse.
Erakkond mõnd aega mingis mõttes vaikis, ei olnud kirjandusõhtuid, kogumikke, nüüd on Erakkond tagasi või koos jälle. Kas on tekkinud mingi uus sidusus, mingi uus lugu rääkida või midagi?
See vaikimine oli tingitud võibolla sellest, et igaüks ajas omaenda rida ja koos võibolla sellist vanade aegade haakumist enam ei tekkinud. Aga nüüd on ta väga kummalisel kombel tekkinud ja tõepoolest tundub, et sellel kooslusel on jälle mingisugune mõte olemas ja tal on selles ajas midagi öelda. Ja seda, mida öelda on, selgub nt. sellel plaadil, mis Erakkonnal välja tulemas. Ju siis on sellise sõnakasutuse jaoks või keeletunnetuse jaoks või maailmatunnetuse jaoks jällegi vajadus olemas.
Kas “90-ies coming back” on nostalgia Erakkonna algusaegade järele?
Ei. See on rohkem irooniaga öeldud. Ühelt poolt siin mängib kaasa mingisugune meedia suurenenud mõju ja kogu see poleemika selle ümber, et kas noored tahavad ingliskeelset haridust ja palju eesti keelt üldse järgi jääb, ja see on natukene suse selles suunas. Ja samas on see ka omamoodi suse selles suunas, et kui oli aastaauhindade jagamine, mille tulemuste üle ma olen väga õnnelik, aga siis Väljataga ütles, et, noh, näete, seitsme aastaga ei ole mitte midagi muutunud. Nii et see esialgne mõte, et me tuleme siia ja oleme vanad saurused, see asendus kiiresti sellega, et tegelikult, tõepoolest, meil ei ole mingit põhjust olla keegi teine kui need, kes me siis olime. Me oleme endiselt need, kes me siis olime ja see võibolla tõi meid ka siia kokku tagasi.
 

Isand Andreas Kalkun, mis on Erakkonna mõte praegu?
Erakkond on traditsioon, see ongi mõte.
Kas Erakkonnale on aja jooksul midagi uut külge tulnud?
Jaa, meil on ju inimesi kogu aeg juurde tulnud.
Aga põhimõtted? Kas saab Erakkonna puhul rääkida põhimõtetest?
Eraklikkus ongi nagu põhimõte. Iga inimene toob ju mingi uue maailma endaga kaasa.
Mis on rämps, saast eesti kirjanduses?
Mina olen kristlane ja mina ei taha kellegi kohta öelda, et ta on saast. Kindlasti paljud inimesed on saastad, aga seda ei tohi välja öelda.
 

Isand Marko Kompus, mis on sinu jaoks Erakkond praegu?
Sitahäda.
Kas see on praegu toimiv kooslus?
Sitahäda toimib alati.
Mida tähendab “90-ies coming back”?
Sitahäda.


Isand Timo Maran, mis on saast, saaste, reostus kirjanduses?
Saast on see asi, mis ei ole kaante vahel, selles mõttes, et saast on mingisugused ülbikud tekstid, mis ilmuvad kuskile märkmiku tahakaantele või suvaliste bussipiletite peale. See on selline asi, mis ei ole formeerund. Samuti need tekstid, mis kulgevad sms-idena, liiguvad kirjadena. Neist võib midagi sündida, aga võib-olla ka mitte, need on sellised... ambivalentsed.
Formuleerunud kirjanduses enam saasta ei ole?
Ei, seda ma ei julge öelda. See on võibolla mingi bioloogiline rikutus, aga pigem ma mõtlen niiviisi...et see, mis on laguaine kuskil, on saast. Saast võib olla algmaterjal millegi uue kasvamiseks. Seda võib ka nii võtta: sa teed mingi valiku, paned raamatu kokku ja mingid tekstid jäävad üle, jäävad vedelema, see on saast.
Erakkonda on seotud erilise loodustunnetusega, loodusluulega. On see mingi objektiivne tunnus või suvaline üldistus, mis on tehtud mõnede selle liikmete päält?
Seda, mis Erakkonna tekstides kuulda, on hästi suurel määral seotud mingi vaatlusega. Ma ei tea, kas seda saab vaatlusluuleks pidada, aga mingisugused seisundid, mingid hetked, mis inimesed on endasse võtnud ja siis nendest kirjutanud. Ükskõik, kas siis tegelikkusest või kujutlustest, unenägudest. Sellist vaatlusluulet kirjutada on hästi loomulik asi. Loodus pakub seda materjali, samamoodi, nagu võib pakkuda linn või mingi sotsiaalne keskkond. Piir looduse ja linnakeskkonna vahel ei ole siin terav. Sa võid istuda täpselt sama moodi kuskil rannas või metsa all ja kirjutada, mis sa tunned.
 

Kadri Tüür, mis on saast/saaste/reostus kirjanduses, kas saab rääkida saastast kirjanduses?
Ma arvan, et saab rääkida ühekordseks kasutamiseks mõeldud kirjandusest ja mitmekordseks kasutamiseks mõeldud kirjandusest.
Kas ühekordselt kasutatav saastab mõtteruumi rohkem?
Ma ei oska öelda, kas ta saastab. Sellepärast, et see on täiesti loomulik nähtus, et ühekordseks lugemiseks mõeldud raamatud on olemas, et neid kirjutatakse ja tarbitakse. Aga neid ei oleks mõtet käsitleda samadel alustel mitmekordseks pruukimiseks mõeldud kirjandusega.
Erakkonda on tihti seostatud erilise looduskäsitlusega või looduse vaatlemisega. On see objektiivne sidumine või tingitud lihtsalt paari tegelase tugevamast seotusest biosemiootikaga?
Selle loodusesuhtega tuleb mulle meelde, et väga paljude 80ndatel avaldatud esikluulekogude kohta, millest ei osatud eriti midagi impressumisse kirjutada, arvati, et luuletustes avaldub luuletaja panteistlik või selline eriline looduskäsitlus. Ühesõnaga, kui ei osata midagi öelda, siis öeldakse, et eriline looduskäsitlus.
Ma ei tea, kas Erakkonna kohta kehtib sama fenomen. Aga kui inimene on tähelepanelik, siis ta võib märgata asju, mida teised ei pruugi märgata. Nii keeles kui looduskeskkonnas ja võibolla siis see tähelepanelikkus on mõnede erakkondlaste puhul suunatud just looduskeskkonnale.
 

Isand Kalju Kruusa, kas seda võib nimetada Erakkonna uuesti tulemiseks, kas vahepeal toimus mingi väljalülimine?
Enda jaoks me oleme alati olnud. Avalikkusele... sel aastal on meil tõesti plaat tulemas ja raamatuid tuleb, avalikkuse jaoks vahest küll. Aga enda jaoks on kogu aeg pidevus olnud.
Kas Erakkonnaga on midagi juhtunud, muutunud. Või on tõesti see “90-ies coming back” nostalgia algusaegade järele?
Ei, mulle see nostalgia asi ei meeldigi. See nimi mulle alguses ei meeldinud isegi, aga noh, ei hakanud sõrgu vastu ka ajama, ütlesin teistele... Aga mis mulle tundub, et tegelikult me lähme kogu aeg paremaks. Päriselt.
Kas saab kümne aasta pärast rääkida Erakkonnast?
See on täiesti võimalik. Ma ei välista seda.
 

Isand Mathura, mida tähendab Erakkond praegu.
Erakkond on seltskond päris häid autoreid.
Kas Erakkond on saanud sisse mingi uue hoo?
Meil käibki see kuidagi kaootiliselt, et oli pikem paus ja nüüd on nagu meie kohta aktiivne tegevus, plaat tuleb... Ma ei arva, et see on mingi uus hoog, et järgnevad kolm aastat kulgeme hoogsalt edasi, see on jälle selline natuke aktiivsem periood.
Kas sina oled Erakkonnas kuidagi oma tekstidega nihkes või on kõik nihkes?
Ma ei tea, mul on pigem selline tunne, et kõik on nihkes. Mulle meeldis, mis Berk ütles, et tänane esinemine oli David Lynchi film...