Raymond Boni (kitarr) ja Joe McPhee (saksofon)
Von Krahlis 6. XI.

Läinud nädala neljapäeval kontserdile minnes nägin Von Krahli teatri ukse taga pikka järjekorda. Pikk saba free jazzi kontserdil – see vast oleks midagi, mõtlesin omaette, arvates, et küllap ründab publik mõnda Von Krahli teatritrupi uut tükki.
Avastanud, et publik tungleb tõepoolest free jazzi kontserdile, olin äärmiselt üllatunud. Tõsi, avangardjazz tõi täissaalid ka “Jazzkaare” algaastatel, mil suur osa esinejaid tuli Tallinna Tampere “Jazz Happening’ilt”, kuid siis liikus Leroy Jenkinsi või Steve Lacy kontsertidel saali servades publik ka vastassuunas – palju oli neid, kes muusikakogemuse ootamatu ekstreemsuse eest põgenesid.
Prantsuse kitarristi Raymond Boni ja USA saksofonisti Joe McPhee esinemist kuulas tähelepanelik noor publik (ukselt saadeti alla 21aastaseid korduvalt tagasi), keda kahe muusiku radikaalsed helirännakud sugugi ei ehmatanud. Boni ja McPhee teevad koostööd juba veerand sajandit ning on selle ajaga õppinud teineteist hoolega kuulama. Mõlemad on palju rännanud ja plaadistanud (Boni mängib enam kui kolmekümnel, McPhee umbkaudu kuuekümnel albumil), ameeriklane on ka poeet ja filosoof.
Duo kontserdist saaks pikaltki kirjutada, kui ma poleks hilise saabujana sattunud ebasoodsasse kohta baariruumi kaugemas servas, kuhu Joe McPheest oli paista vahel vaid sopransaksofoni toru ots (kui ta mängis altsaksi või taskutrompetit a la Don Cherry, ei paistnud sedagi). Lisaks oli raske taluda ka palavust, õhupuudust ja suitsuhaisu. Siiski mõned muljed: Raymond Boni mängus peegeldusid tema tähtsamad mõjutajad flamenco ja Django Reinhardt, eriti viimase akordides ja oktaavides mäng ja lennukad soolopassaa¯id. Need mõjud sattusid sageli üsna armutu free jazzi konteksti, kus vahel nappis faktuuri determineerivaid selgepiirilisi kujundeid. Samas oli ka kontrastseid momente, nagu suurel määral ad libitum esitatud “Nature Boy”, ilus oma vabaduses.
Paraku tuli kahe muusiku esinemist jälgida üle eesseisja õla, otsaesiselt higi pühkides. Von Krahli kõrtsituba sobib hästi mõnele jazzi gruuvibändile, kuid mitte kitarri-saksofoni duokontserdiks. Sellist etteastet kuulaksin meelsamini korrus kõrgemal teatrisaalis, kust on pärit mitu jazzielamust, kasvõi aastatetaguselt Perko-Pyysalo Poppoo kontserdilt. Olgu see kirjutis siin siis eelkõige tunnustus innukale publikule, kes sel sügisel lausa enneolematu õhinaga väärt jazzi poole trügib.

JOOSEP SANG