Asusin “Suurt filmiööd” jälgima suure huviga. Tegelikult ma ei saa aru, miks neid (ja teisi selliseid filme) ETVs kogu aeg ei näidata? Tegu on ju valdavalt heatasemelise eesti algupärandiga, sõna otseses mõttes kultuuri-imetegudega, mida ju peaaegu kuskilt mujalt näha ei saa. Mida muud me sealt ETVst siis veel nägema peaks!? Milleks ETVd üldse vaja on, kui ta seda ka ei näita!? Seetõttu olingi kohkunud, et filmid nii hilja tulevad. Mida kuradit!? Hiljem, filme (eriti üht neist) vaadates, sain ma muidugi aru, miks nii hilja: küllap lootuses, et need vaatajad, kes tavaliselt pärast millegi ebastandardse nägemist kohe paberi, hanesule, kirve, kirja- ja haisupommi järele haaravad, juba magama on läinud. Jagan Ilmar Raagi muret – ega selline klient pole naljaasi. Kuid asugem filmide kallale.
Kui ma eksi, siis TÜ politoloogiatudengitest koosnev Õ-fraktsioon on saanud juba küllaltki suure promo osaliseks, nii et filmiöö algus “Tapja õllejogurti rünnakuga” näis igati loogiline. See oli küllaltki naljakas film, võibolla isegi nähtuist naljakaim. Kes ei tea, siis omamoodi tüüpilise mõõga ja mantli, raudrüü ja nuia, rüütli ja tuuleveski sü¯ee peale on seal ehitatud täiesti väljakannatamatu jaburus, seda muidugi heas mõttes. Mõned kaadrid peaksid sealt minema eesti filminduse varasalve. Näiteks kui kanadeks ümber riietunud näitlejad lossihoovil rüütlist taamal kanu mängisid, pettis see mu päris ära (inimestest kanad olid rüütlist tunduvalt kaugemal, nii et rüütli-kanade suuruse vahekord oli täiesti õige). Hiljem küll kaameranurk kahjuks muutus, nii et inimene ja kana olid ühesuurused, nii et see Ed Woodi vääriv eriefekt läks aia taha. Ja seal oli muid häid kohti ka, kahjuks ma täpselt ei mäleta enam, milliseid. Võimalik, et üldine pila “¯anriliste” eeskujude aadressil oli see, mis filmi jooksul läbivalt mõjus. Kahjuks oli ta küll gag’ide suhtarvu kohta liiga veniv ja pikk, samadel motiividel oleks võinud teha lühema ja käredama filmi.
Jaagup Roometi “Silm” oli joonisfilm, mille puhul tuleb eraldi esile tõsta suurepärast kunstnikutööd ja seda, et oli lähtutud filmile nii ebatüüpilisest teemast nagu Jaan Kaplinski filosoofilisevõitu luuletus ja tehtud sellest stiilselt veider lühike törts.
“Sülti neljale”, dokumentaali erinevate generatsioonide sünnipäevapidudest, ma (pärast seda, kui üldpildi kätte sain) eriti enam vaadata ei viitsinud, sest need sünnipäevad ja generatsioonide esindajad olid omamoodi nii tüüpilised, et polndki nagu põhjust enam filmi vaata. Etnograafiline etüüd, ma pakuks.
Asko Kase “Linnapiloot”, nagu autorgi tutvustuses mainis, oli suuresti vormiotsingute tulemus ja seega nähtud filmidest (v.a. muidugi joonisfilmid) kindlalt kõige vormiteadlikum, ses mõttes võibolla ka kõige professionaalsem. See oli dokumentaal trollijuhist, kes oli küllaltki huvitav tüüp, aga tema küllaltki erilaadsest “sõnumist” oli tunduvalt kõnekamaks tehtud parasjagu kaamerasse püütud detail, mingi käsi või jalg, juhuslik reisija, võttenurk, montaa¯ jne., nii et lõpuks tundus dokumentaal juba üksnes vormieksperimendi ettekäändena.
“Tiit ja Selma”, nagu autor Piret Saarepuu film tutvustades ütles, räägib otsustusvõimetutest inimestest – ja vaid seda pointi see lühike animatsioon edasi andiski. Parim oli filmi juures jällegi kunstnikutöö.
Arbo Tammiksaare “Armuunelmad” mõjus maiuspalana. Algul arvasin, et see on mingi suhteliselt kalli raha eest tehtud jama, film ei läinud ega läinud käima. Küll näidati purjekat merd kündmas, küll diktorit palmide all ääri-veeri mingit jura ajamas, siis aga läks lahti. Filmil oli väga tugev idee: lavastada n.-ö. juhuslike inimeste romantilised ja kergelt erootilised (mitte pornograafilised) fantaasiad, armuunelmad, nende endi osavõtul. See on tegelikult ülivõimas eksperiment, sest nii tabati õige mitu kärblast ühe hoobiga: esiteks on see dokumentaalfilm (reaalsed inimesed oma reaalsete fantaasiatega); teiseks materialiseeritakse filmilindil see, mis muidu inimeste peast võibolla kunagi välja ei pääseks; kolmandaks on vaatajal võimalus neid fantaasiaid võrrelda ühiskonnas üldkehtivate, näiteks romantiliste Hollywoodi filmide või meedias kehtestatavate standardsete fantaasiatega; neljandaks omaenda isiklike armuunelmatega. Selle tulemusel sündis väga mitmekihiline, seosetihe ja paljutähenduslik film, mis oli sel ööl nähtuist kindlasti parim. Välja olid valitud ka kõige erinevamad unelmad ja inimtüübid, nii et vaatajal (mul) jäi üle ainult kahetseda, et ta enda unelmaid sinna polnud saatnud. See film võiks saada mingi eriauhinna (nt. aususe eest, kui selline kuskil saadaval oleks). Ja see ongi see film, millest ma alguses rääkisin, mille eest Raag nüüd kirjapomme saama hakkab. Ole terve, Ilmar!
Martin Miksoni “20. august 1986” oli vist kõige äkilisem anima, mida ma oma elus olen näinud. Mäletan ainult seda, et see oli kuidagi väga kiire ja kummaline, mõjus veidralt ja hästi. Juttu oli õnne leidmisest ja sisult oli see kuldkala mõistujutu uus versioon.
Liina Tepandi “Pulk” on minu jaoks must maa: ei mäleta, kas ma nägin seda või mitte, mingi pulk justkui tuleks silme ette, aga mis see oli ja kas ma seda nägin, ei tea.
Ralf Siia “Vastlasõidu” ajal läksin ma magama, aga nii palju kui ma näha jõudsin, oli see dokumentaal Tiit Toomsalu kohtumisest Kunda valijatega. Toomsalu pakub inimesena mulle erakordset huvi, aga poliitikuna on ta nagu nad kõik – nagu ülikonnas kala, kes pannakse külasimmanil lõõtsa mängima – ühesõnaga täiesti out of place.

ERKKI LUUK