Monoloogid kahele
Klaverimängu aluseks on intensiivne mõtlemisprotsess. Keda see erutab, naudib ka klaverimängu. Esitaja sulandab helilooja ja oma maailma kokku ning “valab” selle sulami energiaga laetult välja. Klassika ja romantismi tähtteosed, mida pianistid enamasti esitavad, on asjatundlikule publikule ammu tuttavad, niisiis ei ole kontserdil käies kõige huvitavam ikka ja jälle tuntud lugusid kuulda. Publik tahab esitaja mõttemaailma sisse pääseda, januneb üha uusi ideid, originaalseid tõlgendusi. Kus selle saamiseks rohkem lootust on, sinna arvukamalt minnaksegi. 11. veebruaril sai Tallinna raekoja saal igatahes Mihkel Mattiseni ja Irina Zahharenkova klaveriõhtu ootuses rahvast täis.
Mihkel Mattisen alustas Mozarti Fantaasiaga, jätkas Mozarti Sonaadiga c-moll KV 457 ning Skrjabini Üheksanda ja Teise sonaadiga. Mattisen loob helipildi peentest, otsekui terava pliiatsiga kujundatud joontest, mitte niivõrd värvilaikudest. Mozarti puhul on selline mänguviis sobiv ja “värvikaks” peetud Skrjabini puhul annab originaalsema lahenduse kui sulatamine ja udutamine. Tema mõtlemises on vabadust, ta paneb küll piire, kuid ei välista vajadusel nende ületamist.
Mattiseni mäng baseerub analüüsil, esitushetkel ta eritleb ja kontrollib. Skrjabini nähtav ekstaatilisus ja puhangulisus saavutataksegi tegelikult ülimalt keskendunud kontrolli abil. Võibolla vaid kulminatsioonidel võib sellest loobuda, pidurid täiesti lahti lasta. Niiviisi kujundab ühel kuuldud helisalvestusel Skrjabini sonaate näiteks Marc-André Hamelin: pikka aega kestab matemaatiliselt täpne, kalkuleeritud liikumine, kogub pinge äärmuseni ning vallandub siis plahvatuslikult üksikuis “piduriteta” kulminatsioonides.
Mattiseni Mozart polnud ei rokokoo, tundlev ega virtuoositsev; hoopis napi materjalivalikuga ehitis, selline, mis ei seisa raskelt maas, vaid kus ehituskivid vahelduvad õhuga. Üldmuljelt elegantne ja ärapöördunud. Mattiseni huvi Skrjabini vastu tundub mõistetav – ta suudab jälgida üheaegselt erinevais kategooriais kulgemisi ega taanda seepärast Skrjabini individualistlikku polüfooniat üheks läbivaks “punaseks jooneks”, mis muudab asja tavaliselt üheülbaliseks.
Kontserdi teise poole esineja Irina Zahharenkova vaimulaad moodustub teravnurkade ja dissonantside vastandpooluse kaarduvaist konsonantsidest. Teda vaimustab ilu, ta usub sellesse. Oma vaimustusega ta nakatab. See noor interpreet oleks pärit justkui ühest teisest ajastust, mitte kainest, inetuks kippuvast nüüdisajast. Samas on tema idealism eluline ja võitev. Kus Mattisen analüüsides eritleb, seal ühendab Zahharenkova erinevad liinid üheks plastiliseks kujundivooks, mida meloodia ülekaalukalt juhib. Zahharenkova rubato on nagu hingav organism – kui kujutleda muusikateost mingi nähtava lindina, teab ta täpselt, kus venitada, kus järele anda. Teda on kerge kuulata, hing ei jää kinni, ainult pulsirütm kiireneb meeldivalt.
Zahharenkova Beethoveni Sonaadi op. 109 I osa nõtked, naiselikkusega seostuvad kujundid pääsesid silmapilkselt mõjule omas harmoonilises kauniduses, II osa tuline, rahutu prestissimo pakkus sobiva kontrasti. Ja III osa andante molto cantabile ed espressivo variatsioonide teema sisseastumine oli midagi sellist, mida jääb kauaks mäletama.
Järgnenud Chopini teostepaaris vaimustas eriti Skertso E-duur. Ka Ballaad f-moll oli laitmatu, kuid uppus pikapeale ühetaolisesse ilusse. Skertso kapriisses, välgatlevas, sädemeid pritsivas nobeduses kadus aga maagi jalge alt. Kuulajad leidsid end õhus – ja seal ei saanud ega võinud nad enam hetkekski “eeslendajast” lahti lasta.

Ia Remmel

Toomas Velmet