|
|
|
Rannapi levilooming – mõjus ja efektne
Rannapi side eesti rahvalauluga on tihe varasest loomingust peale. Seda kumab plaadisarja varajasimast oopusest, aastatel 1967 – 1971 kirjutatud “Vettinud peiari lauludest”. Kogu Rannapi laululoomet läbib tekstitundlikkus. Siinses, Runneli luulele tuginevas muusikas on rahvalaululikkus igati omal kohal, ühendatud bluusi, kantri, improvisatsioonidega. Hämmastab lapseohtu helilooja suhtumine tõsistesse tekstidesse (kivi käis ringi ja käias pussi ja poiss see mõtles surmast). Täitsamehelikud on autori klaverisoolod. Mõne laulu saade on heas mõttes lausa kurioosne (“Lootsin”). Kõrva torkab autori selgeltnägelik, tekstiga kokkukõlksuvate, ülimalt lihtsate meloodiate leid (“Õhus on kõike”). Ja tegelikult on see tema laulude puhul väga oluline ja väga hästi läbi viidud tunnus: tema meloodiatel on erakordselt tihe side tekstiga, selle mõtte, kõla, meeleolu, laulvuse või rütmilisuse jmt. joontega. Need on sündinud eesti keelest, valitud luulest. Nagu ta ise ütleb: “Laulumeloodiate loomine on minu jaoks kõige loomulikum tegevus üldse. Õieti ma ei loogi neid, nad ise tulevad mu juurde, ilmuvad terviklikul kujul, täpsustuvad lühikese aja jooksul.” Tahtmatult meenub üks suur laululooja muusikaajaloost, kelle esimesed meistritööd valmisid 17aastaselt, kellel samuti tekkis laul sageli kohe terviku ja lõplikuna ning mille parandamise asemel olnud tal lihtsam uus laul kirjutada. Tõsiseid, lüürilisi, aegumatuid laule on Rannapil terve hunnik, eriti 1970. aastatest estraadiorkestri saatel lauldava seas (“Keegi tulla võib”, “Raagus sõnad”, “Humalapuu”, “Lillede põlemine” jt.). Millised tekstid ja esitused! Kui kogumiku esimese plaadi kallal üldse norida, siis selles osas, et liiga heade laulude kõrval kriibivad mõned teravalt kõrva. “Suvised huvid” mõjub nende vahel kuidagi rämedalt. Õrna “Humalapuu” järel satud kartuleid võtma (“Tükike loodust”, tekst Ott Arder, laul ise ka hoopis 1980ndatest). Omaette fenomen on Rannapi seaded. Saatesõnas väidab Rannap, et on need peale mõne erandi ise teinud, kusjuures kurja vaeva näinud. Neis on palju võluvat, üllatuslikku. Ta on püüdnud leida igale laulule midagi eriomast, nii instrumentaariumis kui seades. Mitmetes lauludes on välja toodud mingi pill (mitmes harf, viiulisoolo “Lillede põlemises”, tumedad tämbrid “Tühjades raamides”, naturaalkitarr “Vanas vaksalis” jne.). Võibolla just selles osas lööb kõige enam välja Rannapi klassikaline muusikaharidus ning ka terasema kõrvaga kuulajal on, mille üle rõõmustada. Ta oskab olla vaimukas (“Jookse ja hüüa”), stiliseerida (pseudoklassikalised vahemängud “Ilusa rõõmu laulus”), kasutada nüüdishelikeelt (“Kirju palli lend”), põimida sisse tsitaate (nüüd juba teistelt plaatidelt, Hõimu ja Noor Eesti repertuaarist jäid kõrvu Chopini etüüd, Pärdi “Pardipoegade tants” jne.). Kõige laiema tuntuse pälvisid omal ajal Rannapi Rujale kirjutatud laulud. Need, enamasti Ott Arderi lihtsatele, tabavatele värssidele kirjutatud on samuti muusikaliselt hästi kujundatud. Ent Noor Eestile ja Hõimule kirjutatu, varju jäänu, on muusikaliselt huvitavam. Vaid mõne esinemisega piirdunud Hõim ühendas rocki eesti rahvaluulega. Nagu väidab Rannap, olnud ta sellele eelnevalt tükk aega mõelnud ning siis Moskvast õpingutelt naasnuna asja kallale asunud. Ta on kasutanud rahvaluule tekste ja viise, ettekandeviisi. Orja hingeelust oigab eeslauljana vürst Volkonski isiklikult. Saadetes on naturaalseid hääli ammumisest ning linnulaulust karjapasunate ja -kelladeni. Kompositsioonid on leviloost märksa pikemad ja arendatumad, mitmete ulatuslike soololõikudega. Tulem on vitaalne. Kahju, et see ettevõtmine katki jäi. Hea, et neid lindistusi on võimalik nüüd kuulda. Samal, kolmandal plaadil on ka Noor Eesti. Jällegi tekstideks väärtluule (Jaan Kaplinski, Juhan Viiding). Samuti rocki kohta ebatavaliselt pikad laulud – 4, 5, 6 minutit ning rõhk läbikomponeeritusel. Omaette ooper on kaks kantaati – “Ilus maa” Hando Runneli ja “Sõõm õhku” Leelo Tungla tekstidele. Mõlemast on kontsertlindistus, vastavalt 1982. ja 1984. aastast. Oi aegu ammuseid, kui laul ühendas masse, kui sinisilmselt oodati helget tulevikku, lauldi maa täitmisest lastega… Rannapi levilooming on mõjus ja efektne, see on tal läbi aastate hästi välja kukkunud. Nagu tasemel kujundusega neljaplaadiline üllitis isegi. Vaid plaadiraamatu teksti võinuks anda mõnele tähetargale ülevaatamiseks – sinna kuluks ära hulk komasid ja punkte, suuri tähti lausealgusesse ning ka muud toimetamist. “Hiliseid laule” ootama jäädes Virge Joamets 19. II jõudis Viljandis esimest korda kuulaja ette Rein Rannapi uus kava “Opera”. Rannaplik kaleidoskoop ooperimaailmast – Händelist Lloyd Webberini – jõuab nädala jooksul ka Jõgeva, Otepää, Tartu, Keila, Tallinna ja Pärnu publikuni.
|
