|
|
Ennasttäis amatööriraisad
“Balti torm” (“Baltic Storm”), Saksamaa-Suurbritannia, 2003. Re˛issöör Reuben Leder. Stsenaarium Jutta Rabe, Henning Witte ja Reuben Leder. Osades Greta Scacchi, Jürgen Prochnow, Rein Oja, Donald Sutherland jt. Esilinastus Eestis 13. novembril. Tallinna kobarkinos linastuv mängufilm “Balti torm” kujutab parvlaev Estonia katastroofi oletatavalt vandenõulist tausta. Laial skaalal nii mängu- kui dokumentaalfilmil võtteid rakendades spekuleeritakse visa järjekindlusega kinnismõttega, et see laev lasti põhja ja massimõrva kaudselt segatud riigivalitsused tahavad kogu selle jälgi tõe igaveseks merepõhja jätta. Mis muud saab olla reporteri, ühe uuriva ajakirjaniku kohus kui kiskuda see eventuaalne jälk tõde iga hinna eest päevavalgele – anda allikaile altkäemaksu, küsitleda, filmida, lindistada, tuhnida, jälitada... kuni ise oma pühas innus karmi “koristajaga” silmitsi tuleb seista. “Balti tormi” peategelasena hakkabki vihje peale tegutsema saksa telekanali reporter Julia Reuter, kelle taga on kerge aimata prototüübilist Jutta Rabet, kaasstsenaristi ja tegelase initsiaalidki (J.R.) on samad. Lihtne on öelda, et ülimalt visa, varem Estonia huku asjus 14 dokfilmi teinud ja korduvtrükitud raamatu kirjutanud Rabe on oma idée fixe‘i nüüd veel filmikunstiks rüütanud. Aga nii see on. Sest koos Gregg Bemisega hauarahu seadusele sülitades ette võetud tuukritööd vrakil ei andnud kinnitust nn. auguteooriale, laevakorpuse lõhkamisele. Ent Rabet hakati justkui nii ja naa kiusama, tema vahistamiseks kehtib Rootsis order. Estonia huku põhjuste asjus võib kaasa rääkida iga krimikirjanik ja turunaine, mindki huvitab kolm-neli küsimust: Miks käidi Rootsis kohe pärast katastroofi välja röögatult kulukas vraki betoonsarkofaagi pakkimise kavatsus? Miks vassis ja varjas uurimiskomisjon kaptenisillal tehtud allveevideosid? Kas keegi helistas Einselni mobiililt sel saatuslikul 28. septembri ööl kaptenisillale, kui kindral ise USAs puhkas? Kui kapten Pihti Rootsis hommikul nähti ja ka pääsenute nimekirja kanti, siis kuhu kadus ta hiljem? “Balti torm” kolme esimese küsimusega otseselt ei tegele, sest selle tegijatel on asjast oma raudne nägemus: vene ahned karupojad läksid omavahel kaklema ning üks GRU-laadne jõuk lasi teised omasugused maha ja laeva põhja, sest biokeemiline relv ühes selle kallal töötanud professoriga ei tohtinud Estonial mingil juhul Läände jõuda. Nagu muuseas tapeti ka esimene kapten ja tekimadrus, aga kapten Kallas (Rein Oja) topiti psüühiliselt töödelduna mingisse 9. salaosakonda põrandat pesema. Einselnist on filmis tehtud ameerikalemb, armukest ja head kärakat maitsev Eesti Vabariigi kaitseminister, kelle kõrval tõmbavad traati ka tema Rootsi ametiõde ja USA asekaitseministri vms. karva soliidne habe. Seejuures kuulab nende kolme interaktiivset vestlust Tallinna telefonikeskjaamas pealt üks vene onkel, kes pärast muidugi teistele lisaks ka oma kuuli silmade vahele saab. Saab kuuli sellepärast, et ajakirjanik Reuter (Greta Scacchi) ja advokaat Westermark (Jürgen Prochnow) uurivad asja väga räpakalt: käivad purtsti välja allikate nimed, tungivad peale sirgjoonelise naiivsusega ega paista teadvat midagi elementaarsest konspiratsioonist, allikate saladuse pühadusest, hangivad materjali ja lasevad selle naiivikuina jälle käest. Lühidalt, nagu USA sõjalise süsteemi boss filmis tabavalt uriseb, käituvad kui mingid ennasttäis amatööriraisad. Põnevikuna markeeritud film ei suutnud mind kütkestada ega pikemalt lõa otsas hoida, kuid seda võib ikkagi vaadata soovitada, sest rahva südames susiseb Estonia keiss edasi ja “Balti torm” pole läbikukkumine. Näitlejad ajavad ilma suurema särata, kuidagi teatraalse ständinguga asja ära. Aga film kui tervik paistis jäävat keskpäraseks poliitiliseks thriller’iks, milles on lõdva otsekohesusega kasutatud vastavaid kli?eesid, kuid hollywoodlikust põnevuse üleskruvimisest või residentide kõrgest kassi-hiire-mängust jääb asi kaugele. Vahele plõksitakse raskekuritegevusele tagasivaatavaid mustvalgeid vägivallapilte, aga enamasti suusatatakse teises tempos ja mängitakse küllalt lahtiste kaartidega ilma suurt bluffimata. Kohati saab ka absurdimaiku nalja: tüürimees on mures, et merel on tuult ligi 30 meetrit sekundis, aga samas libiseb laev nagu vaiksel tiigiveel. Kas see ongi Balti torm? Uppumise hommikust on jälle hästi sisse toodud Läänemere-äärsete riikide telekanaleist laenatud doklõigud. Aga mis kõige kummalisem – selle filmi peamises fookuses pole Estonia katastroof, vaid uurivast ajakirjanikust kangelanna J.R. TARMO TEDER
|
