Kas Russki Razmer on Aadu Luukase salarelv?
Küsisin kord ühe suure pere laste käest: mis on teie lemmiksaade? “Reklaam”, sain vastuseks. Tulin eelmisel aastal komandeeringust ja kuulsin oma viieaastast tütart omaette kordamas: “Russki Razmer, Russki Razmer”. Siis nägin ka reklaami ennast. Kaks meest, üks väike ja teine suur, proovivad pintsakuid. Pintsakud ei passi hästi. Ja siis kommentaariks, et üks mõõt on õige – Russki Razmer ehk Vene Mõõt.
Mida sellest välja lugeda? Kas seda, et kui elus kehvasti läheb ja poes pintsak ei passi, oleks õige aeg jooma hakata? Eesti keeles on mitmeidki sõnapaare, mille esimeseks pooleks on “vene”. Näiteks “vene valitsus” ja “vene värk”. Ega need väljendid ole just väga positiivse sisuga. Mõtlesingi algul, et tegu on mingi spetsiifilise vene mõõtühikuga nagu verst, verssok või arssin, aga ei. Poes müüdi sama sildiga viina pooleliitristes ja liitristes pudelites. Täiesti üldtunnustatud rahvusvahelised mõõtühikud.
“Russki Razmer’i” neti otsingumootorisse sisestades leiad mitmeid väga erinevaid saite. Alates õllesõpradest kuni peenise suurusele viitavate pornolehtedeni välja. Vaevalt et venelaste õllepruukimises, peenise suuruses ja sugueluski on just midagi väga eksootilist või erinevat. Viinaga aga paistab küll nii, et särk lõhki ja müts vastu maad.
Mis selle pudeli tõesti eriliseks teeb, on ajajaotused sildil, täpselt nii nagu ärimehe või juhi päevaraamatus. Ajajaotused vihjavad sellele, millal võtta ja mida siis teha, kui on võetud. Tegu on jõudeelu ehk puhkegraafikuga. Täitsa tore mõelda, kuidas sekretär ülemusele helistab ning tuletab meelde, et selleks kellaajaks peaks too juba nii palju joonud olema, et oleks ülim aeg pudelil mainitud kultuurivestlus üles võtta. Kui eestlane juhtub Russki Razmer’i võtma, siis soovitaksin selle koha peal Sirbist leitavate Vaapo Vaheri kirjatükkide üle arutleda.
Ja mida muud Teisel Venemaal või Teisel Eestil teha, kui poe taga seda või mõnda teist puhkegraafikut järgida. Pudelil mainitud tegevused on igati kenad ja kultuurilised. Järgmisena, kui juba rohkem võetud, on ette nähtud poliitikavestlus. Siinkohal võiks eestlased hiljutise Putini poolt vene vähemuste õiguste kaardi väljakäimise üle sügavuti järele mõtelda.
Kardan väga, et lisaks nimele ja päevakorrale pole pudeli sisus midagi erilist ning tegu on tavalise lahjendatud etanooliga, mis inimesi pigem kaklema kui poliitikast või kultuurist kõnelema õhutab. Viimati ongi reklaami eesmärgiks kummutada tavapäraseid stereotüüpe venelaste joomiskultuurist ning uusi ja paremaid juurutada. Arvan, et niimoodi vastaksid ka reklaami autorid.
Naljakas reklaam. Muidu poleks ehk vigagi, aga miks Russki Razmer on eesti keelde tõlkimata? Valeseoseid tekitab, umbes nii nagu always, mis maakeeles “alati” tähendab. Mitmed inglise keele kursustele tulevad mehed pididki juba tõsimeeli väitma, et seda sõna “Always”, mis hügieenisidet tähendab, nad juba teavad. Teavad küll, aga valesti teavad. Viimati ongi see hügieenisideme firma unistus, et menstruatsioonitsükkel igavesti kestaks. Viinavabrikantide meelest võiks küllap ka joomatsükkel igavesti kesta. Ei imestaks, kui mu tütar tänaval üht lühikest ja teist pikka meest kohates äratundmisrõõmust pakatavana kilkaks: “Isa, vaata, Russki Razmer läheb!”.
Omaette küsimus, mis meestega on selles reklaamis tegemist? Paranoiline eestlane saab teha vaid ühe järelduse: tegu on suure Venemaa ja väikese Eestiga. Reklaam kannab endas sõnumit, et nendevaheline sõprus on võimalik ainult suure tingimustel ning ühise vene mõõdu alusel. Tõstab ju reklaamfilmis suur mees väikese lausa heldima paneva abivalmidusega enda kõrvale, samale kõrgusele istuma.
Miks lubatakse säärane suurvene ?ovinismi ülistav reklaam meie teleekraanidele? Kus on KAPO silmad? Kus on Jüri Liim? Miks vaikib Siim Kallas? Kas pole siin tegemist naftatransiidi ärimeeste vandenõuga? Kas Russki Razmer on Aadu Luukase salarelv?
Viimati on aga tegemist hoopis eurorahaga finantseeritud integratsioonikampaaniaga, mis tahab öelda, et otsige ometi, kallid inimesed, seda, mis liidab, mitte lahutab, olgu selleks või pool liitrit vene viina? Umbes nii nagu need tänavareklaamid, mis kunagi küsisid, kas sa Vellot ja Leonidi tead.
Eesti vanasõna ütleb, et “võta pits ja pea aru”, mitte vene moodi, kus mõõt algab poolest liitrist. Miks peaksid mu lapsed venelasi pooleliitrise viinapudeliga samastama? Kõikidel rahvastel on naabrite jaoks niigi hulk halvustavaid stereotüüpe varrukast võtta. See reklaam küll neist vabaneda ei aita, pigem vastupidi.
Venelastegi seas on palju neid, kes Russki Razmer’ist ei hooli ning eelistavad hoopis liblikaid koguda või talisuplust teha. Kes on kas täiskarsked või eelistavad Eesti mõõtu – võta pits ja pea aru.

ANDRUS NORAK


Jaan Tatika järjekordne reinkarnatsioon
ETVs pühapäevaõhtuti arenev tehnoloogiline võistlusmäng “Tatikad!” on tänuväärne üritus kinnistada veel kord eesti rahva mällu kuulsa isemõtleja ja leiduri Jaan Tatika nimi. (1970. aastate algul jagas ajakiri Pikker muuseas Jaan Tatika nimelisi suuri papist kuldaurahasid.)
Tatika persoon on küll üldmõisteks kujunenud, kuid rahva seas siiski kuidagi ähmastunud. Nii tunnistas saates ühe meeskonna juht, et Jaan Tatikas on tema meelest inimene, kes mõnusalt igast olukorrast väljapääsu leidis. See on küll ilmne liialdus, selline inimene oli hoopis Pavel Kort?agin. Kui Tatikas ka mõnest olukorrast väljapääsu leidis, siis üksnes tänu Bornhöhe heatahtlikkusele, mitte oma isikuomadustele.
“Tatikate!” peamine voorus on tehnokraatliku esteetika toomine teleekraanile ning seda võimalikult atraktiivses vormis. Tänu saatesarjale näeme palju uusi inimesi, uusi seltskondi ja uuel viisil väljenduvat loovust ehk insenerimõtlemist. Näiteks Edelaraudtee muutus mulle saadete kaudu palju sümpaatsemaks kui voldikute või reklaamide abil ning ma tahtsin kohemaid pärast saate lõppu rongiga sõitma minna. Tegelaskonna omapära annavad kõige paremini edasi rohked tsensoripiiksud, mis otsest kõnet lõhestavad ja mis ilmselt peegeldavad insenerihingega inimeste sõnavara teatud tahke. Samas tahaks kangesti teada, millised sõnad ikkagi välja on lõigatud (kurat? raisk? diferentsiaal? Savisaar?).
Veel olulisemad on paigad, mida “Tatikates!” näidatakse. Selliseid poollagunenud suuri kõledaid tööstus- ja laohooneid leidub ju kõikjal Eestis, need on olulised sotsialistliku majanduse mälestusmärgid, odava tooraine, kütuse ja tööjõu luukambrid. Seni võis neid näha aga heal juhul ainult politseikroonikates, kui vanaraualasu või ehitusprahi seast parasjagu mõni asotsiaali laip välja oli tõmmatud.
Põhimõtteliselt on “Tatikates!” aset leidev tööprotsess võrreldav sellega, nagu sünniks vaataja silme all kaks uut luuletust. Nii meenutab sari olemuselt Andres Keili poolt Tartu ülikooli raamatukogus korraldatud kirjanduslikke laupäevakuid, kus kolm autorit samuti vaataja silme all valmistoodangu ehk raamatuni jõudsid. Ainult risk on suurem, sest ka väga vilets raamat on siiski raamat, aga porgandikorjamismasin, mis porgandeid ei korja, ei ole porgandikorjamismasin.
Võistlusmoment on saates tehnokraatliku esteetika pakkumise kõrval üsna teisejärguline, kuid siiski oluline komponent. Vaatajat paneb see kindlasti rohkem kaasa elama, aga ma ei usu, et võistkonnad ise väga suurde masendusse langevad, kui nende puulõhkumismasin või veesõiduk vastaste omale alla jääb. Toodete eneste juures võiks rohkem tähelepanu pöörata funktsionaalse külje tutvustamisele, praegu on liigne rõhk disainil ja ohutusel, mis mõjutab ka lõpptulemust. Seda silmas pidades mõjus Edelaraudtee mehitamata veesõiduk, millel olid sellest hoolimata miniatuursed reelingud, vägagi irooniliselt.
Saate tempo on hea, vaheplaanid kompaktsed ning asjalikud. Mõnevõrra soovida jätab saatejuhtide, eriti Anneli roll. Viimase lasteekraanilik paatos meenutab pigem “Buratino” Malviinat.

VEIKO MÄRKA