|
|
Teekond Krossini
Jaan Kross kui autorinimi on omandanud Eesti kultuuriruumis teatava usaldusväärsuse ja staatuse1. Krossi autorifunktsiooni iseloomustavad kindlad diskursuste olemis-, levimis- ja funktsioneerimisviisid ühiskonnas. See on kõne, mis võetakse vastu teatud viisil ja mis saavutab Eestis tähelepanu. Tema teoste retseptsioon ületab alati uudisekünnise. Viimati ilmunud trükis “Omaeluloolisus ja alltekst. 1998. a. Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna vabade kunstide professorina peetud loengud” väljub senisest Krossi (ja eesti kirjanduse) diskursusest: kirjanik peab loenguid oma teoste kohta ning avaldab need raamatuna. Iga kirjandusteksti puhul küsitakse, kust see tuleb, kes on selle kirjutanud, mis asjaoludel ja mis kavatsusest lähtuvalt. Ülalmainitud teosega vastab Kross kõigile neile Foucault’ tõstatatud küsimustele: ta seletab ära oma romaanide tekkeloo, nende mitmetähenduslikkuse, kummalised juhtumid nõukogudeaegse tsensuuriga, autobiograafilised seigad ja lisaks kritiseerib retseptsiooni. Kross on ilmselgelt omakasupüüdlik: vastupidiselt Tammsaarele (vt. “Omaeluloolisus ja alltekst”, lk. 21) ei taha ta jääda ainult anekdootlikule ja/või akadeemilisele käsitlustasemele ning täidab lünga nende vahel ise. Sellega püüab ta välistada võimaluse tekitada oma teoste ümber salapära ja mitmetähenduslikkust, kuid annab samas tänuväärset materjali tulevastele Krossi-huvilistele. Näiteks: “...väike saksakeelne improvisatsioon Nibelungide kohta oli vist sel määral Ullo2 tehtud, et me võime selle tema omaks mööndagi. Niisamuti – või õieti sajaprotsendiliselt tema omaks osutub ka luuletus Manolis Glezose kohta, mis mul Ullolt pärit paberite seas tõepoolest sellisena olemas on. Aga novelli Artur Valdese teemal pean lugeja kujuteldavaks pettumuseks kuulutama enese omaks.” (lk. 41) Enesekultus Vähe sellest, et Kross pidas oma raamatute kohta loenguid, koostas viimastest raamatu, ta ka tsiteeris oma loengutes kümnete lehekülgede kaupa oma teoseid. Lausa häirivalt palju on katkendeid illustreerimaks meenutusi ja ümberjutustusi. Tundub, et Kross alahindab lugejat, sest tõenäoliselt loeb seda raamatut ikkagi inimene, kes on Krossi loominguga tuttav. Sageli domineerivad pisidetailid, mida on huvitav teada, aga mis uputavad põhiteema enesesse. Näiteks: “Aga plaan on see: ma sõidan Helsingisse ja ostan seal nädalase turismilennu pileti Mallorcale. See maksab 1700 marka. Ma lendan kohale, elan hotellis, aga vestlen isand Schmidtiga viis-kuus korda, à kaks tundi või kuidas talle sobib. Omaaegsest Naissaarest, perekonnast ja onust, niipalju kui isand Schmidt teda mäletab ja niipalju kui perekondlik pärimus temast on rääkinud. Kõik. Aga pärast seda on mul romaani teatud osade kirjutamiseks ainulaadne materjal käes. Sm. Ristlaan ütles: ei, ei, ei. /- - -/ Selle peale jätsin Schmidti-romaani käsikirja esialgu kõrvale, läksin Mallorca asemel Hiiumaale ja hakkasin kirjutama tööd, mille kirjutamiseks polnud tarvis arhiividesse süveneda...” (lk. 34). Nii sündisid “Wikmani poisid”! Sääraste kohtade puhul tekib tahes-tahtmata küsimus, kuidas nägi välja loengukursuse lõpus olnud eksam. “Kõik, mida kestahes kirjutaja kirjutab, on tema enese lugu” (vt. lk. 17) Krossi puhul on see eriti silmatorkav. Ta ise ütleb, et tema teoste puhul saab rääkida autobiograafilisuse kahest tasandist. “Esiteks tarib kirjutaja parimagi ümberkehastumise korral oma tegelasse iseennast, s. t. omaeluloolist ainet kaasa. Teiseks jääb ta, iseenese selja taga seisva seirajana ja kommenteerijana, suurel määral täiesti iseendaks, ja tema omaelulooline aines determineerib vahelduval, aga ikkagi kohaloleval määral, üsna suurel määral – arvatavasti – tema hoiaku ta enda ümberkehastumissaavutusse” (lk. 80). Seega on Krossi arvates autobiograafilisust võimatu vältida. Teosed (ka ajaloolised romaanid), mida Kross käsitleb “Omaeluloolisuses ja alltekstis”, on kõik vähemal või suuremal määral pikitud autobiograafilistest mälestustest, mis on “juhupõkkumistena” (vt. lk. 31) sisse kirjutatud pea kõikidesse tema romaanide peategelastesse. Näiteks juhuslikud kokkulangevused Jaan Krossi ja Balthasar Russowi biograafias, millele võivad tähelepanu juhtida hoopis kõrvalseisjad (lk. 24). Russowi-loos (ja mujalgi) on kasutanud autor tegelikult ka autobiograafiat kui võimalust. Ajaloolise aine nappuses (“... on kujutamisruum Balthasari ümber ebamugavalt hõre”, lk. 27) on kirjanik täitnud hõreduse iseendaga. Tema autobiograafilisus ei avaldu romaanides jutustaja tekstina (temale ei viita esimese isiku asesõna, kohamäärsõnad jms.), vaid alter ego’na, mille kirjanik on loonud ja mille distants kirjanikuga on varieeruv. Jutustaja mina-rolli tõttu jääb Krossi omaeluloolisus romaanides sekundaarseks, kuid loengute-raamatus tõuseb primaarseks. Tekst versus pealkiri Jutustamis- ja keelekasutusoskuselt on Kross endiselt kõrgvormis. Hea on lugeda kaasahaaravaid story’sid maitseka ja vürtsika kõnepruugi teenistuses. Kuid kahjuks torkab silma Krossi võimetus oma tekstide pealkirjastamisel: nii raamatu kui sisukorra alajaotuste pealkirjad ei sobitu sageli tekstide tegeliku sisuga. Artiklis “Keel kui autobiograafiline alge” on küll juttu keelest, kuid seostest autobiograafiaga on esindatud napilt pooleleheküljeline meenutus Krossi lapsepõlve memmest-taadist, kelle kõnet ta on püüdnud rekonstrueerida oma tegelaste kõnepruugiks. Artikli alguses on küll põnev lugu Ristikivist ning tema kriminaalromaanist “Hurmakägu on surma nägu” ja selle tõlkimisest, kuid segaseks jääb asjaolu, miks on Jaan Kross pidanud seda tähtsaks jutustada “Keele kui autobiograafilise alge” teemaga seoses. Nimetatud artikli lõpetab ta pika tsitaadiga Paul de Manilt, mis küll sobiks raamatuteemaga suures plaanis, aga mitte ilmestama keele ja autobiograafia seoseid. “Tõlkimine – kas kunst? kas teooria?” – nii huvitekitava pealkirja varjus peitub aga hajus artikkel. Krossi ebasümpaatia tõlketeooria kui sellise vastu on arusaadav ja põhjendatud: “Ma ei usu mingi vähegi produktiivse tõlketeooria olemasolusse. Muidugi on võimalik sõnastada mingeid tõlketeoreetilisi lähtekohti. Aga selleks, et mõni niisugune lähteväide – nagu me ju kõigilt tõsiteooriaks tunnustavailt väidetelt endastmõista nõuame – kehtiks piisaval hulgal konkreetseil juhtudel – selleks tuleb väite esitajal teda, seda konkreetsest juhust lähtuvat ja vastavat kogemust sõnastavat väidet, iga järgneva rakendamisjuhu tarvis sel määral üldistada, kohandada, hõrendada, et temast, tähendab väitest, ei jää järele muud kui endastmõistetav lamedus” (lk. 210) Selgusetuks jääb taas pealkirja valik, sest napile teoorialõigule järgnevad pikad meenutused Krossi kui tõlkija algusaastatest. Kõigele lisaks moodustub enam kui pool artiklit Krossi Heine, T?ukovski, Béranger’ ja Brechti luule analüüsist koos tõlkenäidetega. Vajaka jääb süsteemsusest, üldpilt on hajus ja kaootiline. Alateema “Ajaloolise ja omaeluloolise ainese kasutusvõimalustest” (lk. 106 – 109) all võiks Kross pakkuda lugejale ideid ja seoseid oma teoste analüüsiks. Selle asemel kirjeldab autor aga absurdset juhtumit Mart Raua luuletuse “Kindakiri” ja nõukogude tsensuuri vahel. Temaatiliselt huvipakkuvat materjali on napilt pool lehekülge (huvipakkuvat aga teine samapalju veel, näiteks põhjus, miks Jaan Kross kirjutab just ajaloolisi romaane). Oma elu lugu Hea teos elab oma autori üle ja jätkub või laseb jätkuda diskursus(t)el ka pärast tema surma, omandades ajas mõistatuslikke lisatähendusi. Nagu eespool mainitud, on Kross viimast võimalust küll pisut kahandanud. Kuid samas on “Omaeluloolisus ja alltekst” teos, mille autor seletab teatud sündmuste olemasolu teostes (kõrvalepõikeid, moonutusi jms.). Kross võitleb sellise autointerpretatsiooniga autori surma kui kontseptsiooni vastu omal moel, piirates lugejate ja kriitikute võimalikke visioone. Pretsedent on loodud, jääb üle oodata ja loota, et Krossil on ka järgijaid. KRISTEL KIIGEMÄGI, 2 Ullo Paerand romaanist “Paigallend”.
|
