|
|
Moodsa elu mõistulood
Henno Käo “Napakad jutud” sisaldab kolmkümmend seitse jutukest, mis kõik pajatavad omnibuuli seiklustest. Kes on omnibuul? Täpselt ei tea seda autor isegi. Nimelt seetõttu loodab ta, et lugejad talle appi tulevad ja mõistatuse üheskoos temaga ära lahendavad. Omnibuul on nii raamatu peategelane kui ka peaga tegelane, vihjab kirjanik, aga mismoodi ta välja näeb, ei tea temagi, sest jätab raamatule pilte joonistades omnibuuli koha peale valged laigud. Mõttepilte, kus lugejal oma fantaasia proovile tuleb panna, on raamatus teisigi. Lisaks salapärasele omnibuulile liigub raamatus veelgi tänapäevahõngulisi tegelasi, näiteks mobla, mis on helistamisest lausa punane. Moblaga helistavad lisaks loomaperele isegi kärbseseen ja kukeseen. Mets, kus lugude tegevus toimub, pole niisama kolgas, seal püütakse elada moodsat elu. Metsas ajatakse asju ja aetakse äri. Aeg-ajalt satub metsa imelikke tüüpe: kantslereid ja maaklereid, diilereid ja tellereid, fänne ja friike. Muu hulgas võtab omnibuul osa Metsakogu valimistest. Miks? “Metsakogus võis tunda end mõnusalt. Metsakogus kas lobiseti, löödi niisama nurru või krabistati paberitega. Paberitega krabistamine oli eriti lõbus tegevus.” Moraal, mis “Napakates juttudes” sisaldub, on esitatud naljaga pooleks ja kummastatud vormis. Lugude ühiskonnakriitiline alltekst on mõistetavam vahest täiskasvanutele, aga kindlasti tuleb see ka suurematele lastele tuttav ette. Väiksemad lapsed, kes tegelaste toimetamisi vahetumalt vastu võtavad, saavad elamuse kirevaloomulisest tegevusest endast. Täiskasvanute tüliõunad jätavad nad vabalt külmaks. “Napakad jutud” on ennekõike loomalood, mis sisaldavad ühekorraga nii mõistuloo kui ka muinasjutu sugemeid. Lisaks kasutab autor uudselt ära eesti keele võimalused, tõlgendab omamoodi isegi abstraktse iseloomuga sõnu. Nimetab ta ju ise oma jutte “postpõdernistlikeks”. Miks mitte postmodernistlikeks? Eks sarnane ju postpõdernism kõla poolest kahtlaselt postmodernismiga. Autori sõnastuses on postpõdernism “aeg pärast põtra”. Kunagi nimelt olevat kõnealuses metsas elanud ka põder, aga praeguseks on ta sealt lahkunud ja keegi ei tea, kas ta ka kunagi tagasi tuleb. Postpõdernismi suhet postmodernismiga kajastab ehk kõige paremini napakas jutt number kakskümmend kolm, kus omnibuul külastab kunstinäitust nimega “Olematus”. “Juba kunstisaali trepil lõi vastu imelik lehk. Keset hämarat kunstisaali kõrgus aga hunnik sääreluid. Ja muid konte. Saali igas nurgas näitasid suured telekad üht ja sama – higist alasti meest labidaga auku kaevamas. Surematu kunstniku meistriteost polnud kusagil näha. Kelleltki polnud küsida ka, kus seda leida võiks. Peale valvuritädi. See aga näitas küsijale keelt ja tegi näpuga meelekohas paljuütleva liigutuse.” Nii ei saanudki omnibuul moodsast kunstist mõhkugi aru. PENELOPE PÕDER
|
