Poliitiline nina
Siiani oli eeskätt euroskeptikute argument, et Eestil puudub alternatiivne välispoliitika juhuks, kui EL ära langeb. Aga ka euromeelsuse korral kerkib küsimus, mis saab siis, kui NATO ja EL on käes. Esialgu tundub olevat tühi tunne, midagi nagu olümpiavõidu, koolilõpetamise ja pohmaka vahepealset. Nõustudes Suurbritannia ja Taaniga (seda seisukohta toetavad ka Poola ja mitmed teised riigid), et täislõimumine ELis oleks võimalik üksnes kaugemas tulevikus ja järk-järgult, läheb kindlasti aega, enne kui Eesti Vabariigi sise- ja välisministeeriumi võiks ühendada Balti prefektuuri Eesti osakonnaks. See tähendab, et Eestil on iseseisev välispoliitika. Missuguste prioriteetidega? Ponnistused kraavi sõitnud Vene-Eesti rege teele upitada tunduvad olevat vaikimisi külmutatud. Kontaktid kahe ülejäänud Balti riigiga kulgevad profülaktiliselt, suhted Soomega traditsiooniliselt. Mõne lähivälismaaga veel. Ent kaugemale vaadates?
Zbigniew Brzezinski raamatus “Suur malelaud” on läbi mängitud enamik kombinatsioone Euraasia riikide suhetes, nii nagu see Ameerikat võiks huvitada. Kas Eestil on midagi taolist vastu panna? Muidugi ei sõltu Eestist kröömikestki, võrreldes Ameerikaga. Samas on kindlate seisukohtade olemasolu igal juhul vajalik. Umbes sellel tasandil, nagu T. H. Ilves tõstatas küsimuse seoses meie eurovolinikuga. Kas me teame, mida ta arvab näiteks Türgi eurokõlbulikkusest? Ja kui kaugele EL võib laieneda? Seda küsimuste rida võiks pikendada kõikidele maailma olulisematele sõlmpunktidele. Kogu aeg ei pea valjult nina nuuskama, nii et see kostaks igasse ilmakaarde ja tatti pritsiks, vahel isegi teisi lämmatades. Aga kui keegi küsib: “Eesti, kas sul on taskurätt kaasas?”, siis peab see olema.
Sirp usub, et selle taskuräti tikkimisega Rävala puiesteel ka tegeldakse. Ehk oleks mõtlemisvõimelisel publikul huvitav ja kasulik veidi rohkem teada, mis mustritega. Ons seal ka hieroglüüfe?